Arvustus. Rõhutatult udused dialoogikatked ning ebamäärane sisu ei tähenda tingimata eksperimentaalsust

Absoluutselt igal inimesel on oma sisemaailm – oma kõige peenemate aistingute, kogemusvõpatuste ning hästi varjatud hirmudega – ning ilmselt on võimatu öelda, kas ühel on see sügavam ja huvitavam kui teisel või mitte. Küll aga saame isiklikust ja subjektiivsest lähtepunktist otsustada, kas ühe või teise sisemaailma mingis vormis esitamine on meile kui kõrvalt- või pealtvaatajaile huvitav, haarav ja kõnetav või mitte.

Teiselt poolt on üldteada, et publiku võime üht isiklikku kaemuslikku visiooni vastu võtta ei sõltu ainult tema heasoovlikkusest, huvist ning tema isikliku tundemaailma kokkukõlksumisest esitatava heiastuva nägemusega. Nägemuse omanik peab suutma oma sisemaailma raamistada mingisugusesse tajutavasse vormi ning suutma selle potentsiaalsele publikule sedavõrd lähedale tuua, et see võiks temas midagi isiklikku puudutada – iga kunstiteos, kui ta on mõeldud suurele auditooriumile, mida teatripublik kahtlemata on, peaks inimesi, maailma ja selle nähtusi kajastama piisava üldistusjõuga. Ta peaks haarama midagi rohkemat kui ühe inimese sisemaailma ebamäärast kujutust.

Autor Kadri Noormets kirjutab kavalehel vaadeldava lavastuse aluseks oleva näidendi “kasutusjuhendis” järgmist: “mitte paigutada teksti teatri stampstruktuuri oletatavate võimaluste, motivatsioonide konteksti; mitte püüda välja mõelda selle iseseisva teatriteksti võimalikku tulevikku olemata ise valmis protsessis osalema; mitte arutada teemal, kas tekst on näidendi žanri piirides; mitte tegeleda eeldamisega – mitte vaevata teksti.”

Sellega püüab autor justkui vabastada näidendi igasugusest analüüsist ning mõtestamisest, mis võimaldaks olemasolevat teksti veidigi avaramalt mõtestada ja avada. Ja kui Vanemuise kodulehel poleks Andres Noormetsa kirjutatud saatesõna, jääkski kogu kompott vist lõpuni mõistmatuks ning segaseks.

Kui näidendi tekstilt, mille eesmärk on Kadri Noormetsa sõnutsi “maha raputada need, kes näidendina tunnistavad vaid loogilist dialoogi formaati”, maha puhuda kogu see literatuuritsev sõnavaht, koorub sealt välja üsna argine ning lihtsakoeline lugu. Lugu tüdrukust, kes püüab ühelt poolt vabaks murda oma vanemate (iganenud) maailmamõistmise raamidest, teisalt aga argireaalsusest üldse. Lugu, mis jutustab tüdruku abstraktsetest ööhirmudest, unenäolistest külalistest ning vabanemisest muusika ja rütmide kaudu.

Autori kontseptsiooni suuresõnalisest kirjeldusest hoolimata on näidendis jutustatava loo tegelased ja sündmused sedavõrd pinnapealsed, et vaatajal puudub praktiliselt igasugune võimalus nendega isiklikul tasandil suhestuda. Veelgi enam takistavad seda sõnavahused repliigid ja vestluskatked, mida isegi pseudofilosoofilisteks on palju nimetada. Ebamäärase loo ja suuresti sisutühjade dialoogidega on autor ja lavastaja pannud näitlejad silmnähtavalt keerulisse olukorda.

Iseäranis kummalisse valgusesse satuvad vanema põlvkonna näitlejad – Kais ja Raivo Adlas –, kes püüavad kogu oma näitlejameisterlikkust mängu pannes kulunud slängi ja pseudodiipe mõtteid adekvaatselt ja usutavalt esitada. Sarnastes raskustes on mõistagi ka noored. Kõige selgepiirilisemad lähtekohad on ette antud ehk Kärt Tammjärvele, mistõttu suudab ta oma loomupärase sära ja sädelevusega Cucu tegelaskuju üllatavalt eluliseks, nakatavaks ja isegi eriliseks mängida.

Kuna “go neo und romantix” on määratletud elektrooniliseks tekstimuusikaliks, siis tuleks peatuda ka lavastuse muusikalisel küljel. Aga üldse mitte kohustuslikus korras, sest Cubus Larvik (Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv) väärib kahtlemata ka iseseisvat käsitlust. Muusika omaette dimensioonina oli kindlasti lavastuse põnevamaid külgi. Huvitav ja kaasahaarav, kuid lavastuse temaatika seisukohalt kindlasti kõrgelt üle jutustatava loo kunstilise taseme. Sellest ka teatav lahkheli muusika ning lavastuse sündmustiku ja meeleolude vahel.

Muusikalise kujunduse kõrval köidab enim tähelepanu mänguruum ühes valguskujundusega. Loo keskmesse tõstetud magamisase mõjub loo enese pinnapealsust ja ebamäärasust kõrvale jättes küllalt huvitava ja isegi värskena. Rääkimata roosa varjundiga lavavalgusest. Ühesõnaga, muusika ja roosatooniline mänguplats annavad kokku päris mõjusa miljöö.

Kui lavastusega “go neo und romantix” üritab Vanemuine arendada oma eksperimentaallavastuste suunda, siis tuleb öelda, et lõppeval hooajal on oluliselt põnevam eksperimentaalse puudutusega lavastus olnud kas või Katrin Pärna ja Janek Savolaineni “Meister ja Margarita”. Suured sõnad, rõhutatult udused dialoogikatked ning ebamäärane sisu ei tähenda tingimata eksperimentaalsust. Eriti teatrikunsti uutele teedele suunavat eksperimentaalsust, mida noor autor kavalehel öeldus justkui taotleks.