Arvustus. Romantiline õhtu Kálmániga
Kuigi operetid pole ehk enam nii populaarsed kui aastakümnete eest, ei saa neist (nagu ka nende tänapäeva ekvivalentidest – muusikalidest) siiski päris mööda, sest kvaliteetset meelelahutust on igal ajal tarvis. Ja ungarlane Imre Kálmán (1882–1953) kuulub operetiheliloojana kindlasti selle žanri väljapaistvaimate hulka ning – nagu alljärgnevalt vaadeldava lavastuse esietendusest näha oli – on publikule endiselt oluline.
“Õhtu Kálmaniga” näol on Vanemuine lavale toonud omamoodi popurrii Kálmáni armastatumaist operettidest. Vaatajate ette jõuavad lõigud neljast klassikalisest operetist – “Montmartre’i kannikesest”, “Krahvinna Marizast”, “Bajadeerist” ning “Silvast” (tuntud ka kui “Tšaardašivürstinna”).
Esmapilgul võib tekkida kahtlus, kas sedasorti ringkäik Kálmáni muusikas ei osutu lõpuks liiga kirevaks, isegi segasevõitu kompotiks? Õnneks seda ei juhtu. Neli operetikatket on suudetud küll hõlpsalt sujuvaks ja kergelt hoomatavaks tervikuks liita, ent samas jäävad nad kõik ka eraldiseisvaiks, esindades sel moel konkreetseid Kálmáni teoseid.
Sundimatu kergusega vahetuvad laval jutustatavad lood ning tegevuspaigad-atmosfäärid. 1930ndate Pariisi noorte ja lõbusate boheemlaste seltskonnast satub vaataja sujuvalt Ungari mustlaste kirglikesse suhetesse. Seejärel leiab publik end taas 20. sajandi alguse Pariisist, kus India prints toob kohalike ellu eksootilisemaid toone, ning lõpuks maandub Ungari mustlaste ja Austria kõrgaadli vahelistes seltskonnaintriigides. Ühesõnaga võimaldab “Õhtu Kálmániga” põgusat, ent põnevat reisi erinevatesse paikadesse, erinevatesse lugudesse ning erinevate tegelaste vahelistesse suhetesse.
Lavastuse esimene osa (“Montmartre’i kannike”) algab ülienergiliselt ning avastseenis läbi saali lavale astuvad Reigo Tamm, Rasmus Kull ja Simo Breede saavutavad lihtsate ja nappide repliikidega publikuga nähtavalt sooja kontakti.
Kui välja arvata katkend operetist “Krahvinna Mariza” (tinglikult “Õhtu…” teine osa), on kolm ülejäänut heale operetile kohaselt säravad, dünaamilised ning haaravad. Ei oskagi öelda, mis selle täpselt tingib, ent “Krahvinna…” jääb teiste operetikatketega võrreldes ebamääraseks ja halliks ning kipub venima. Ka muidu särtsakad näitlejad ei saa siin justkui tavapärast hoogu ja nakatavust sisse.
Ent nagu juba mainitud, võib lavastuses “Õhtu Kálmániga” näha tõeliselt säravaid etteasteid. Lavastaja-koreograaf Fabrice Gibert on suutnud panna artistid mängima harvaesineva mõnu ja lustiga. Kõigi teiste seast võiks eriti esile tõsta Reigo Tamme, kes näib oma rolle mängivat kogu hingest ja naudinguga, kergelt ning pingutuseta. Aeg-ajalt moodustavad Reigo Tamm, Simo Breede ja Rasmus Kull suurepärase ja hiilgavalt toimiva kolmiku. Neist viimati mainitu hakkab peale laulmise silma ka oivalise tantsuoskusega. Meespeaosatäitjate rivii ankrumeheks osutub isikupärase lavaolemuse ja -väljendusega Jaan Willem Sibul, kes jääb meelde eeskätt duetist Merle Jalakasega “Bajadeeris”.
Kolmest naisartistist on kahtlemata tugevaim Merle Jalakas – nii vokaalselt kui mängutehniliselt. Temas on võrreldes Karmen Puisi ja Pirjo Jonasega rohkem jõudu – ja ka teatavat naiselikku küpsust –, mistõttu tema naiskangelased mõjuvad ürgnaiselike ja vägevatena. See aga ei tähenda ülejäänud kahe naisartisti kehvust. Jonase ja Puisi tegelaste haprus ja noorus on esitatud küllalt nappide vahenditega, kuid veenvalt. Ometi tundub, et somnambuulse olemisega Puis sobib enam tõsiharrastesse ooperitesse kui rõõmsatesse ja kergevõitu operettidesse.
Etendatavate lugude atmosfääri annavad tugeva panuse nii Vanemuise ooperikoori lauljad kui ka tantsu- ja balletikooli õpilased. Lavastaja-koreograaf on liitnud ooperikoori kenasti mängivaks tervikuks, millel on operetikatkendite etendamisel kohati vägagi tähtis roll. Kui näiteks linnatänavate sagina ja muu taolise mängib ooperikoor hästi välja, siis liikumisnumbrid jäävad veidi ebalevaks ja kogupildis ebaühtlasekski. Kuid samas – eks ole tegemist ikkagi lauljate, mitte niivõrd tantsijatega.
Sama olulised on lavastuses Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased, kes teevad ilusaid ja nauditavaid etteasteid, hoolimata puhutistest rütmilistest komistustest. Küll aga on näha, et klassikalises tantsus tunnevad õpilased end sootuks kindlamalt kui kabaree-etteastetes.
Eraldi tasuks taas esile tõsta Maarja Meeru kunstnikutööd. Lavakujundus on ühelt poolt operetile omaselt romantilisusega heas mõttes liialdav, teisalt jälle ülimalt lihtne ja tabav, võimaldades minimaalsete muutustega edasi anda möödunud sajandi alguse Pariisi kõrvaltänavaid ja kõrgaadli salongide õhustikku. Omaette kiidusõnu väärivad muidugi kostüümid.
“Õhtu Kálmániga” on heal tasemel meelelahutus. Õigupoolest annab operetipopurrii tunnistust sellestki, et ehk võiks Teater Vanemuine pärast mõningast vaheaega ühe täispika klassikalise opereti lavale tuua.