Arvustus | Romeo ja Julia armastust juhib vanemliku armastuse piiratus
Elise Metsanurga lavastus «Romeo ja Julia» on ja värske koostööprojekt, kus William Shakespeare’i dramatiseeritud keelatud armastus on käivitava elemendina laval, kuid omandanud uued mõõtmed.
Perekondade Capuletti ja Montecchi vihavaen kui peapõhjus, miks armastajatel on keelatud koos olla, on selles lavastuses asendatud suure vanusevahega. Romeo (Aivar Tommingas) ei ole noor perepoeg, vaid on vana mees, ja Julia (Ilo-Ann Saarepera) pole teismeline, vaid täiskasvanud naine.
Konflikt ei ole selles, et vanal mehel või noorel naisel poleks õigust armastada, vaid just teineteist ei tohi nad armastada. Armastus ei ole siin vastamisi viha, vaid kuulujuttude ja eelarvamusega. Konflikti ei tekita mitte kaks vastandlikku emotsiooni, vaid ebaproportsionaalne emotsionaalselt laetud reaktsioon kahe täiskasvanu isiklikele valikutele.
Tingimustega armastus
Tegevustikule annab tõuke Romeo ja Julia kiindumus, aga lavastus ei mängi armastajate tundeid peensusteni välja. Nende armastus on lihtne ja siiras ja lõpeb küll traagiliselt, aga ei ole traagiline.
Lavastuse traagikat kannavad hoopis Julia vanemad, rigiidne ema (Maria Annus) ja passiiv-agressiivne isa (Andres Mähar), kelle vanemlik hool on lahutamatu nende heakskiidust. Nende kõrvad on kurdid Julia mõistliku argumentatsiooni suhtes, nende reaktsioon Julia kurbusele sallimatu. Ainult siis, kui tütar ütleb ja teeb nii, nagu vanemad soovivad, pälvib ta isa kiidusõnad ja ema helluse.
Traagiline ei ole mitte armastus, mida Julia tunneb Romeo vastu, vaid vanemliku armastuse piiratus, mis õpetab Juliat varjama ja valetama. Traagilise lõpuni ei vii Juliat armastus, vaid alavääristav vanemlik kohtlemine, mis võtab talt õiguse enda elu üle otsustada.
Lisaks sellele, kuidas lavastaja on jaotanud konflikti ja traagikat, on omamoodi tähelepanuväärne ka füüsiline keskkond (kunstnik Kristiina Põllu). Lava on halastamatult tühi, kuid hubane ja soe. Põrandat katab vaip, laest ripuvad karabiinidega julgestustrossid ja kuldse varjundiga kardinad, mis aitavad lavaruumi organiseerida.
Visuaalset tervikut täiendavad tegelased, kes paari väikese erandiga on riietatud pehmesse samblarohelisse veluuri. Lava oleks sellisena nii visuaalselt kui ka sümboolsete väärtuste poolest peaaegu igav ja väsitaks vaataja teiseks vaatuseks võibolla äragi, kui seda ei toetaks läbimõeldud ja huvitav lavaline liikumine (liikumisjuht Rauno Zubko).
Sellega markeeritakse sündmusi, luuakse tähendusi ja visuaalselt ilusaid kompositsioone, mis ei mõju odava trikitamisena, vaid aitavad tegevust mõtestada. Nagu aeglaselt köie otsas vaheldumisi pärija vastupäeva keerlev Paris (Ekke Märten Hekles), kelle käed kuidagi Juliani ei ulatu.
Värske ja kriitiline
Muidu võrdselt doseeritud rollisooritustest on ehk meeldejäävaim Priit Strandbergi vend Lorenzo, kes on korraga helge, hea ja südamlikult koomiline ning võidab kiirelt publiku südame ja aitab tal nii ka loo võtmetegelasena esile pääseda. Trupile lisab värskust Jarek Kasar (pildil) jutustaja rollis. Tema tekstid on kiired ja vaimukad ning aitavad laval toimuvat kokku võtta ja kriitiliselt hinnata.
Selle kõrval pole vähem oluline lavastaja Elise Metsanurga koostöö dramaturg Andreas Aadliga, kellel on õnnestunud vanast näidendist vormida kõnekas tekst. See võiks ehk ka kõige kangematele konservatiividele selgitada, et keegi meist ei pea sügavalt isiklikke valikuid avalikult õigustama või enda õnnele teiste heakskiitu küsima.