Bertolt Brecht, “Kaukaasia kriidiring”. Lavastaja ja dramaturg: Tiit Palu. Tõlkija: Laur Kaunissaare. Kunstnik: Eugen Tamberg. Helilooja: Gija Kantšeli. Muusikajuht: Ele Sonn. Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla). Videokunstnik: Janek Savolainen. Osades: Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm,Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja bänd. Esietendus 23. II 2019 Vanemuise suures majas.

Paluks alljärgnevat teksti mitte pidada teatriarvustuseks (ega neid alustusridu katseks end välja vabandada). Sest kui seda nõnda käsitleda, siis on pettumus kerge tulema. Mu teatrikogemus on väike ja teatriarvustusigi olen lugenud pigem vähe ning erialaspetsiifiline kompetents puudub pea täiesti. Vahel võib aga vale silt tekitada sellise ootuse, mis võib mõttetult rikkuda asja, mis adekvaatsemalt sildistatult oleks täiesti omal kohal. Söandan oletada, et nõnda on nii käesoleva teksti kui ka lavastusega, millest see inspireeritud.

See oli üks väga vahva noortekas, superhea kooliteater, aga ma ei saa aru, miks ta draamana välja oli reklaamitud, oli mu vahetu mulje pärast etendust. Mu naine nõustus selle hinnanguga (ta oli kaasas ka kui ema-lapse suhte ekspert). Teatri kodulehel on kirjas “Bertolt Brechti draama mägede ja lauludega”. Aprilli-juuli mängukavas on kirjas “kaunis ja poeetiline lugu õigusest ja õiglusest”. Ka see on minu arust eksitav määratlus. Huumor, mida tükk sisaldab õige ohtrasti, on päris ägedas reesuskonfliktis kõigega, mis vähegi traditsioonilisema arusaama järgi on kaunis ja poeetiline. Teise vaatuse alguses pikalt vältavad Azdaki (Andres Mähar) elutarkused stiilis “Kurvast persest rõõmsat peeru ei tule” on nagu Leo Luksi pikk improvisatsioon “Sitatorni” hiilgeaegadest. Kauniks ja poeetiliseks seda ei nimetaks, aga suvetuuridel võiks taolise jämekoomikaga rahvast naerutada küll. Eriti kui kaasa löövad sellised nimed nagu Ott Sepp ja Merle Jääger. Samuti on kostüümid (eriti teises vaatuses) kohati väga sarnased selle tulemusega, kui mõned lihtsad noormehed “libistavad kõvasti õlli” ja mõtlevad seejärel “miskit kino teha, no täiega” — püksid kaenla alla, talvemüts suvel pähe ja ühed korralikud nõukaaegsed kaitseprillid ette. Suvetuuril “rokiks see saja pasaga”.

Mu ees istus pool tosinat noort — silma järgi kuskil 9.–11. klassi oma — ja nende reaktsioonidest võis välja lugeda püsivat vaimustust. Olgu siin üle kinnitatud, et kui ütlen, et tegu on väga vahva noortekaga, siis ma ei pisenda, vaid katsun määratleda. Teatri osaks peaks ju olema ka peale kasvava põlvkonna koolitamine teatripublikuks ja selleks tundub see lavastus imehästi sobivat. Näitlejatöö on suurepärane, muusika võrratu ja lavakujundus väga leidlik. Ses mõttes viis pluss ilma igasuguse irooniata. Tiit Palu on teinud siin Astrid Lindgreni (kirjanik, kelle teostel on olnud väga suur roll väga paljude inimeste vaimses arenguloos),ainult et laval.

Sobivust nooremale eale markeerib hästi ka see, et karakteritel on moraalne ambivalentsus üsna maha keeratud, head on ikka üsna üheselt head ja pahad on ikka üsna üheselt pahad. Laval võitlevad hea ja kuri ning headus võidab nagu ühes moralitees või kasvatuslikus muinasloos peakski.

Tõsi, Brechtilt oleks oodanud midagi muud, aga sel juhul häda ootusele. Pealegi võib brechtiliku aspekti viia ju ka metatasandile: lähed otsima Brechti juurest moraalset ambivalentsust, traditsiooniliste käsitluste kahtluse alla seadmist, erandite, nüansside ja komplitseerituse esile toomist ning siis, nätaki! Ei ole midagi, et Brecht on Brecht, saad hoopis sellise selguse ja ühemõttelisusega pikki piilumist, et pead jälle oma kultuuriväljal orienteerumise kaardi ümber joonistama.

“Brecht soovis vabastada teatri psühholoogia kammitsatest. Ta pidas tundest tähtsamaks mõtet,” on kirjas kavalehel. Selle tükiga on igatahes teisiti. Mõtet on siin õige vähe, aga kõik muu on suurepärane.

Osalt võib siin tegu olla aegumise mõjudega. Kui tükile nime andnud keskne dilemma — kumb naistest on lapse tegelik ema? — võis ehk piibliloole vastupidist lahendust saades mõjuda omal ajal jahmatavalt, siis tänapäeval, mil vanemlike õiguste äravõtmine bioloogilistelt vanematelt on üks kohtulik standardprotseduur teiste seas, ei pane see kulmugi kergitama. Takkapihta veel siis, kui lavastus annab üheselt suunava tausta — võõrasema on hästi hea ja õilis, ennastohverdav ja teeniv, empaatiline ja teiste nimel kannatav, pärisema on aga samavõrd üheselt moraalset hukkamõistetav — vaid välisele särale ja võimule keskendunud egoist, kes vajab last pelgalt vahendiks päritud varanduse kätte saamiseks. Lahendus on õnneks noorusidealistlik ja muinasjutuline. Võidutsevad õigus ja õiglus. Selgelt ja üheselt. Ihulikult karsked ja vooruslikud armastajad saavad samuti kokku ja vahepealsed raskused, mis lasid õiget kõverana paista, saavad ületatud.

“Kohutav on kiusatus, mis heategudele kutsub.” Selle tsitaadi kirjutasin kohe etenduse alguses oma märkmikku (arvustuse lubadusega etendusel olles on mul alati märkmik põlvedel). See jäi ka ainsaks sissekandeks, sest seda intellektikarku rohkem vaja ei läinud. Ka Pille-Riin Purje pealkirjastas oma tutvustuse samale aforismile viidates.¹ Kui Jutustaja need tähendusrikkad sõnad lausus — ja veel Aivar Tomminga karismaatilise, arhetüüpselt elutarga kuju suu läbi —, siis võttis see südame põksuma küll. Mõtlesin, et ahhaa, väga huvitav, kuidas siis siin ja millises formaadis harutatakse lahti headuse deemonlikkus, fenomen, mille lahkamise ja kujutamisega nägid suurt vaeva sõnameistritest suurimad (viimaste all pean silmas eelkõige Dostojevskit, Nietzschet ja Thomas Manni).

Ja mis on lavastuses see “headuse kiusatus”, mis võib painata inimsüdant rängemini kui uni rampväsinut? See on Gruše (Marian Heinat) hoolitsusinstinkt! Instinkt, mis on nii tugev ja valdav kõigi kõrgemate eluvormide hulgas, et see ületab vabalt liigipiiregi. Lugusid sellest, kuidas ühe liigi esindaja adopteerib teise liigi noorisendid, on küllaga nii mütoloogias kui dokumentalistikas, internetist võib leida neid hulgim. Selle käitumismustrite kompleksi võivad vallandada näiteks piiksuv häälitsus või proportsioonid, mida võib maakeeli kutsuda nunnuks. Liikide võrdleva käitumisteaduse etoloogia üks alusepanijaid, Nobeli preemia laureaat Konrad Lorenz nimetas seda Kindchenschema‘ks. Selle psühholoogiline mõju on võimas ja robustne, võiks öelda, et isegi psühholoogiliselt toores ja mehaaniline. Sellel ei ole midagi pistmist empaatiaga kui võimega panna end teise olendi nahka. Empaatia, mis ei ole triviaalne nunnutustung, vaid võime aduda adekvaatselt teise olendi psüühilist seisundit, afektistruktuuri ja motivatsioonistikku, on väga kõrget kognitiivset võimekust ja ressursse eeldav psüühiline funktsioon, nunnutamistung seevastu on evolutsiooniliselt väga vana ja robustne mehhanism; see on nii robustne, et selle vallandavad mõned väga lihtsad päästikud, mida pole kuigi raske luua täiesti kunstlikultki. Suurepäraseks näiteks on igasugused nunnud kaisunukud, mida lapsed täiesti siiralt nunnutavad, aga on ka küllalt selliseid, kus Kindchenschema on paisutatud juba groteski (näiteks Hello Kitty jms). Juhin siin tähelepanu sellele, et see käitumismuster käivitub ka täiesti elutu objekti peale — tähendab, sel pole vähimatki pistmist selle seesmise maailma adekvaatse tajumisega! —, piisab, et sellel on üldjoontes õige kuju ja välimus. Arengupsühholoog Susan Pinker on teinud üpris brechtilikult kummastava osutuse oma väga heas raamatus “Sugude paradoks”, mida soojalt soovitan, öeldes, et väikesed lapsed on kõige õudsema iseloomuga inimesed üldse — nad nõuavad pidevalt tähelepanu, nõuavad pidevalt, et keegi nendega tegeleks ja neid teenindaks ja on sealjuures täiesti tänamatud ning veel lõhuvad, kiusavad, sakutavad, löövad ja hammustavad, aga magav laps on lihtsalt midagi nii nunnut, et talle andestatakse hetkega kõik (muide, eks see toimib ka loomeretseptsioonis — mis lubatud Leonardo DiCapriole (väga selgelt väljenduv Kindchenschema), pole lubatud Nikolai Valujevile (Kindchenschema puudub pea täiesti)).

See mehhanism on kaugelt vanem kui inimliik ja näiteks kassid on suurepärane näide vastavast koevolutsioonist, kus üks liik on lausa kohastunud teise, ütleme, nunnu-niššiga (näiteks kass näugub ainult inimestega suhtlemiseks-manipuleerimiseks, liigikaaslastega suhtlemisel ta seda ei tee). Ning ei pea olema sotsiaalmeediaekspert, tõmbamaks paralleele stiilis: kassid on naistele sama mis meestele porno. Niisiis on selles lavastuses headuse funktsiooni pandud üks õige robustselt töötav lihalik tung. See “headuse kiusatus”, millega Gruše arutleva mõistusega varustatud enesealalhoid võitleb, on konflikt evolutsiooniliselt ürgsema ja hilisema motivatsioonikihistuse vahel ja peale jääb ürgsem; kujundlikumalt —  see on primaadi võit inimese üle.

Autori biograafia ehk õigustab veel ühte märkust. Kommunistliku partei manifest on minu arust suurepärane dokument rumala mõistuse kiusatusest. Rumala mõistuse all pean silmas osavat insenerlikku intellekti, mida ei koorma liigne inimloomuse tundmine ja mis selles vabaduses, mida annab inimloomuse piirangute mittetundmine, loob loogiliselt laitmatuid, kuid praktiliselt teostamatuid utoopiaid. Milline eriliselt mehelik rumalus on kujutleda õnnelikku inimühiskonda, mille üheks koostisosaks on kõigi laste riigistamine peale sündi, see tähendab laste ja emade lahutamine!

Kommunismisümpaatiatega Bertolt Brechti rumaluses on omajagu soospetsiifiliselt isast juhmust. Sestap on ta näidendid huvitavateks antropoloogilisteks dokumentideks. Eriti kui on võimalus vaadata etendust koos kuuendat kuud raseda naisega.

Kuna tehnoloogiline progress on teinud bioloogilise vanemlikkuse tuvastamise õige hõlpsaks ja üheseks, siis oleks ehk aktuaalseim viis näidendit ajakohastada see, et Gruše oleks kirjutatud geiks. Sest küsimus lapse ontoloogilisest staatusest ajal, mil igasuguse veresideme rõhutamine on tabu ja seda peenemaltki kui inimsuse religiooni robustsema versiooni — kommunismi — võidupäevil, on igati aktuaalne. Kes on laps, kui ta pole oma liha ja veri? Mis funktsioon on lapsel näiteks veresidemest lahutatud sooneutraalsete eellaste A ja B juures? On seal veel midagi enamat kui universaalõigustega vürtsitatud progressiivne kategooria omandi ja lemmiklooma vahepeal? Muide, koer, üks meie armastatumaid lemmikloomi kassi kõrval, on kõige truum liik, ta on selliseks aretatud (soovitan siin lugeda eesti keeldegi tõlgitud Konrad Lorenzi raamatuid “Kuningas Saalomoni sõrmus” ja “Inimene leiab sõbra”). Suhe kassidega on pisut teine, see on rohkem midagi platoonilise zoofiilia taolist. Kasutame teise liigi esindajat ühe õrnusvajaduse rahuldamiseks ja kass on koevolutsioneerunud maksimaalselt nunnuks. Õnneks on see vastastikune.

Viide:

¹ Pille-Riin Purje 2019. Headuse kohutav kiusatus. Postimees, 5. III. — https://kultuur.postimees.ee/6538107/headuse-kohutav-kiusatus

(kultuur.err.ee, 15.05.2019)