See, millest ei saa rääkida

Ilmselgelt ei ole Ain Mäeots lavastanud selleks, et kuidagi Stoppardi näidendit ümber tõlgendada või anda sellele uudne, lavastaja kujutlusest lähtuv sisu.

Ain Mäeots on kuuldavasti tahtnud juba pikalt Tom Stoppardi „Arkaadiat“ lavastada, on aastaid seda mõtet endaga kandnud. Ilmselgelt ei ole ta võtnud seda lavastada selleks, et kuidagi näidendit ümber tõlgendada või anda sellele uudne, lavastaja kujutlusest lähtuv sisu, vaid see, mis on laval, on väga arusaadavalt näidend ise, autorist lähtuv sisu. Kõik tegelaskujud hoiavad tekstiga tihedat paralleelsust, kusagil ei ole mingit olulist nihestatust. Kõik on täpselt, nagu peab.

Kõrguvate raamaturiiulite vahel, mis hägustuvad üleval külma soojussurma sinasse, on laud ja laua taga on uks, ukse taga on rohekad lehed, inglise maastik, aed. Vanemuise suure maja lava sobib lavastuse kohaks hiilgavalt, siin on ruumi, et luua piiramatuse tunne. Avarust ja aeda ennast ongi lavastuses kõige rohkem ning aed jääb lõpuni kõige paremini meelde. Kogu matemaatika ja arutelud armastusest ja inimestest jäävad mingil moel selle varju ja sisse.

Arkaadia oli antiikajal piirkond, kuhu kreeklased läksid rannikualadelt varju piraatide röövretkede eest, nad elasid seal mägiaasadel lihtsat ja turvalist elu, sõid juustu ja jõid lambapiima. Näidendis on kõige rohkem selles Arkaadias kohal Thomasina Coverly, vana, rikka ja väärika aadlisuguvõsa peretütar, kes näidendi lõpus hakkab saama seitseteist ning on ema arvates just õiges meheleminekueas. Teda mängiv Jaanika Arum sobib suurepäraselt rolli, kirglikkus ja lapsemeelsus käivad koos võimaliku geniaalsusega. Üsna ilmselt viitavad nii paradiisiaiast väljaajamine kui ka Arkaadia haljastelt aasadelt leitud memento mori raidkirjadega haud just tema tegelaskujule. Ühelt poolt on igasugune suureks kasvamine aiaäärselt tänavalt lahkumine, aga teisalt on see lahkumine kuhugi. Aias küpseb miski nagu muna pesas. Kas laps on mitte-veel-täiskasvanu, ebatäiuslik olend, ajutine, püsitu, mõistusetu, kellest tuleb veel oodata, et ta saavutaks oma tegeliku kuju? Või on laps see, kelles on peidus kõik võimalused, kes saab alles luua oma maailma? Thomasina oli see laps, kelles olid peidus kogu võimalikkus ja seetõttu ta ongi keskne.

Selline poolikus on liikumapanev jõud. Miski, mis on ainult puhtas võimalikkuses, seda ei ole ju üldse olemas, ja miski, mis on juba täiuslikus tegelikkuses, see ei saa enam kuhugi minna, sest see on juba kõik oma minemised ja mõtlemised teinud. Seega liiguvad ja muutuvad asjad, mis on eeterliku võimalikkuse ja täiusliku lõpetatuse vahelises olekus. Neil on seega mingi osa potentsiaalsuses ja mingi osa aktuaalsuses ning see teebki mõeldavaks muutumise. Asjad kasvavad ja kahanevad. Selles mõttes on Thomasina välja pakutud termodünaamika teine seadus tõesti sarnasem Aristotelese (või poeetide ja vaimuhaigete) määratlusega, et kõigel muutuval on algus ja ots. Aga need algus ja ots ei ole üldse nii huvitavad kui vahepealne millekski saamine. Maailm ise on juba juhtunud ja maailma lõpp ei ole veel käes. Aga kõik vahepealne on muutuv ja püsitu ning selle tõttu võimalusi avav.

Nii tundub mulle, et Karol Kuntseli mängitud Bernard on Thomasinale üllatavalt lähedane isik. Vastupidiselt Thomasinale on ta üldiselt ebameeldiv tüüp, väiklane ja hull mis hull, aga teda huvitavad võimalikkused. Ta haarab kinni igast võimalikust kõrrest – nii teoreetilisest ja teaduslikust kui ka praktilisest ja lihalikust – ja hakkab neid taga ajama. Ta teoretiseerib ja on küll ennast täis, aga talle läheb väga korda see, mida ta teeb, ning ta ei ole lõpuni ebasümpaatne. Selliselt kehastab ta ühte kindlat tüüpi, keda akadeemilises maailmas võib üsna sageli kohata ja kes tihti on keskklassist pärit keskmise karjääriga ajaloolane, kirjandusteadlane, humanitaar. Sussexi ülikool, kus ta õpetab, ei ole Cambridge ega Oxford ning Bernard teab seda väga hästi. Aga tal oleks kahtlemata lootust jõuda kaugemale, kui ta realiseeriks tõsiseltvõetava artiklina need võimalused, mis tal seoses Sidley pargi ja seal askeldavate tegelastega on pähe tulnud. Niisugusena on tal palju ühisjooni Thomasina koduõpetaja Septimus Hodge’iga (Priit Strandberg), kes samuti ise ei ava võimalusi, aga tunneb need ära ning oskab neist kirglikult ja epigoonlikult kinni haarata.

Bernardile (ja Septimusele) sekundeerivalt esitab Piret Laurimaa mängitud Hannah väga täpselt ja hästi sellist naisuurija tüüpi, keda valdavalt maskuliinne akadeemiline maailm ei võta tõsiselt ning kes elab seda üle. Ta on hobiajaloolane ja väga menukas kirjanik, kuid sisemine ebalus ja oma raamatule ajaloolastelt saadud kriitika on teinud ta inimeseks, kes püüab iga hinna eest olla kindel ja täpne. Tema eesmärgid on seega realistlikumad ja vähem lennukad, tegelikumad. Ta on väga erinev Valentine’ist (Tanel Jonas), kes on kogu aeg laval aristokraatlikult, sundimatusega, teeskluseta. Jonas esitab kiiduväärse usutavusega sedasorti inimest, kelle loomulikkus tuleneb vääramatult tema seisusest. Niiviisi kehastab Valentine tegelikult aristokraatia kõige paremaid külgi, looduselt ja Jumalalt endalt kaasa antud vabadust tegeleda oma asjadega – olgu need tedred või matemaatika – ning mitte hoolida akadeemikute või ajakirjanike arvamusest.

Need tegelased on kokku heidetud aeda, Arkaadiasse, mis on ise suur sümbol. Nendega koos ja nende tõttu on seal veel palju (paradiis, armastus, armukadedus, luule, humanitaaria-reaalia vastuolud, kollegiaalne kadedus, geniaalsus, botaanika, isegi õun!). Juba üksikuna ja eraldi võttes on iga teema oluline, suur ja problemaatiline, kuid niiviisi kokku saades muutuvad need justkui lõpmatusse viitavaks ja oma komplekssuses täiesti kurnavateks. Aga mingi alusvalem peaks sellel kõigel ju – vastavalt näidendi enda sõnumile – olema?

Peamiseks kujundiks saab siin fraktaalsus või kaose geomeetria, teisisõnu asjaolu, kuidas tohuvabohust, mille kohal lendles Jumala vaim, sai maailm koos nende asjadega, mis seal sees on. Juba pütagoorlased väitsid (nt II sajandil surnud matemaatik Gerasa Nikomachos), et kõik asjad on maailmas loodud vastavalt arvudele ja iga asja vorm on enne selle esile toomist looja intellektis esindatud matemaatilisel moel. Täpsemalt öeldes on see tähelepanek, et täielik juhuslikkus on maailmas väga haruldane ja väga keeruliselt saavutatav. Kõik asjad järgivad suurema või väiksema vabadusega mingisuguseid mustreid ja on seega prognoositavad. Prognoositavus on siin muidugi seotud sellega, et alguseks peavad olema teada mõned andmed, me ei saa millestki midagi prognoosida, kui me selle kohta esiteks üht-teist ei tea. Aga kust tuleb teadmine? Meelte kaudu, kättepuutuvatest asjadest, siit-sealt. Selles rägastikus tuleb hakata korda looma, ringi kobama.

Kõigil kesksetel tegelastel on näidendis mingid algandmed, millele tuginedes hakkavad nad prognoosima, otsima andmete- ja inimestevahelisi seoseid. Thomasinal on leht, mille võrrandit ta proovib tuletada, Valentine otsib tetrede arvukuse kõikumise valemit, Bernard lord Byroni Inglismaalt lahkumise põhjusi, Hannah uurib aias elanud erakut. Sest miski neist ei ole niisama, vaid igaühel on mingi sügavam põhjus ning seda põhjust mitte teada tähendab mitte suuta prognoosida, viibida segaduses, tohuvabohus, mis on teatavasti headuse ja ilu vastand. Kui aga leida kord, süsteem, siis on segaduses äkki võimalik märgata täielikku ilu – lihtsat, puhast, platoonilist selgust.

Tegelikud asjad on need, mis ei muutu ja on kogu aeg ühesugused ja mitte korrakski ei kaota nad oma olemasolu. Numbrid on muutumatud. Inimesed aga ei ole päris selged, tedred ei ole sellised, senikaua kui nad on, ei ole nad täiesti tegelikud. Muutumatuks, kivisse raiutuks saab kõik alles siis, kui mäng on lõpetatud, sest see, mis on poolik ja lõpetamata, seda ei saa veel hinnata, sellel võib olla lootust, aga mitte lõplikku kindlust. Ainult valmis asjadele saab hinnangu anda – ja „Arkaadia“ jätab teadlikult kõik lõpetamata. Selle lõpetamatuse, suutmatuse kõike haarata iseloomustamiseks on aias veel keegi, nimelt perepoeg Gus, kes alates viiendast eluaastast ei räägi mitte midagi. Minu nähtud etendustel mängis seda osa Markus Dvinjaninov ning tema roll kujuneb valgustuslikuks ja mulle kogu „Arkaadia“ mõistmise võtmeks tänu sellele, et näitleja on vapustavalt filosoof Ludwig Wittgensteini nägu. Niisiis, iga hetk, kui ta laval viibis, oli mitmekordselt tähenduslik – sest see, millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.