Tänavuse Vanemuise sümfooniaorkestri kevadkontserdi avasid enne vaikuseminutit ja Ukraina hümni ukraina juurtega Vanemuise teatri peakoormeistri Aleksandr Bražniku sõnad. Ta tuletas kuulajaile meelde, et praegu on paljud muusikud pidanud pilli relva vastu vahetama. Kahjuks pole muusika mõnes kohas ajaloost pärit näidetest hoolimata praegu enam nii võimas abinõu, et saavutada vabadus ja seda hoida. Kuigi oleme päevast päeva ühel või teisel moel muusikaga ümbritsetud, ei saa mööda vaadata ka muusika tänuväärsest panusest ühtsustunde tekitaja ning rahvusliku identiteedi kandajana – keerulisel ajal saab see märkamatult harjumuspärasest tähtsamaks. Ajal, mil hingel on külm, jääb soov ilu ja muusikaga maailma päästa unelmaks, ent seejuures ei tohi alahinnata ilu ja muusika rolli hinge soojendamisel. Tänavuste kevadtuulte rüpes saabunud Vanemuise sümfooniaorkestri kevadkontsert sulatas ja soojendas kuulajaid kauni valikuga Arturs Maskatsi, Ardo Ran Varrese ja Nikolai Rimski-Korsakovi loomingust ning meenutas hesselikult, et „keset meie laastatud maailma muutuvad kohtumised iluga veel intensiivsemaks ja köitvamaks, vahel tunduvad nad meile liiga tugevad, vaevu talutavad.“(1)
x
Ajatu iluga kohtumiseks sobis valatult läti heliloojale Arturs Maskatsile rahvusvahelise edu toonud teos „Tango“ (2002), mis on püüd ühendada tango avaldumisvormid ühtseks jutustuseks sümfooniaorkestrile. Seda teatraalset teost iseloomustavad traagilis-heroilisuse ja lüürilisuse dialoog ning joviaalse orkestripartii vaheldumine kontemplatiivsete akordionisoolodega. Teatavast närvilisusest kasvavad välja kirglikud emotsioonid, mida esindavad oskuslikult valitud instrumendid ja motiivid. Ülevaist tundeist laetud teos on kooskõlas ka helilooja peamise loominguprintsiibiga: ta taotlebki muusikas ilu, et see kõnetaks võimalikult paljusid. Maskats arvab optimistlikult, et ilu päästab maailma, ning praegusel juhul on see päästerõngas muusika, mis võib pakkuda nii tröösti kui ka meelelahutust. Hoolimata õilsast heakõlalisuse ja ilu taotlusest ei ole Maskatsi „Tango“ siiski liialt konventsionaalne, vaid jääb maitsekalt eri piiride vahele ning seega tuleb teoses esile ilu selle varieeruvates tähendustes. Teos pakub seetõttu oma elujaatavas entusiasmis eelkõige meelelist naudingut ega suuna liialt otsima alltekste või päevakajalisust.
x
Sarnaselt Maskatsi „Tangoga“ kandis nii ilu kui ka ülevust edasi Nikolai Rimski-Korsakovi sulest pärit sümfooniline süit „Šeherezade“ op. 35, mis kõlas oma teada-tuntud headuses ning sobis teiste kavas olnud teostega kokku vaata et valatult. Läti dirigendi Atvars Lakstigala juhatamisel ning kontsertmeistri Kristel Eeroja-Põldoja soleerimisel kõlanud igihaljas teos sai uue kevadise hingamise ning tõestas muusika ajastuülesust.
x
Seevastu muusika kui maailmakorraldust peegeldava nähtuse markantseks näiteks sai Ardo Ran Varrese uudisteos, klarnetikontsert „Kahe tu(u)le vahel“, mis nägi ilmavalgust tiivustatuna tema ooperist „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Kuigi teose esiettekanne langes keerulisele ajale, võib nentida, et selle temaatika on meie ajale juba pikalt tõesti iseloomulik. Klarnetist Signe Sõmerale ning klarnetiõpetajale Hans Suurväljale pühendatud teose ilmekas, mõttelendu utsitav pealkiri viitab kahe tule või tuule vahel viibimisele, mis on Varrese sõnul tänapäevale suisa sümptomaatiline nähtus.(2)
x
Pideva poolte valimise tagajärjena toimub üha intensiivsem polariseerumine, mille keskel on peaaegu võimatu jääda erapooletuks ning mööda kuldset keskteed turvalisse tundmatusse sõuda.
x
Vastandlike seisukohtade ja tõlgenduste dihhotoomiast ei pääse mööda ka muusikas, kus väljendusvorme ja -vahendeid jagub küll äärmusteks, ent ühtlasi ka nende kunstiliselt (ning seejuures mitte kunstlikult) sümbiootiliseks ühendamiseks. Varrese kolmeosalises uudisteoses vaetakse kahe tu(u)le vahel olevat kolmandat võimalust, millest ühel pool seisab naiivsus, teisel pool agressiivsus. Kõige esimesena valminud keskmise (II) osa kõrvale kirjutas helilooja hiljem need kaks poolust (I ja III osa), mille vahel peab viibima mõtteline peategelane. Nimetatud vastandlikud poolused – naiivsus ja agressiivsus – on heliloojat inspireerinud märksõnadena väga mõjusad ning suunavad ka kuulajat mõtlema nende sõnade (mitme)tähenduslikkuse ja väljundite üle. Kui naiivsus väljendub eelkõige minategelase muusikalises materjalis ning kajastab seeläbi tema enda naiivsust, siis agressiivsuse puhul on eelkõige tegemist minategelase keskkonna agressiivsusega, mis paneb tahes-tahtmata ka teda ennast ümbritsevat teistmoodi tunnetama.
x
Kõneka uudisteose muusikaline materjal on meisterlikult seatud teenima dramaturgiat, mida kannavad edasi rikkalik orkestratsioon, läbimõeldud ja -kaalutud meloodiamotiivid ning karakteerne klarnetipartii. Esimese osa naiivsus ning kohatine kapriissus meenutavad mõnd tuulepead, kes põrkub muretult ringi joostes elu ja selle valikute otsa ning peab seetõttu endalegi märkamatult vastu tahtmist suureks kasvama. Omamoodi identiteedi ja enesekindluse umbteel ekslemist iseloomustab ka vaheldumisi in B ja in Es klarnetite kasutamine, mis sümboliseerib otsustusvõimetust ning raskeid valikuid soolopartii kui n-ö minategelase sisemaailmas. Kolmanda osa triumfiks saab aga pikk klarnetisoolo, mis demonstreerib peale pilli mitmekesiste võimaluste ja interpreedi tundeküllase meisterlikkuse ka muusikalise minategelase – sedapuhku agressiivsuse – eri palgeid. Teine osa nende kahe äärmuse vahel jääb aga lahtiseks ning seetõttu ei saagi kindel olla, kas tegu on tõesti kuldse keskteega või hoopis naiivsuse ja agressiivsuse sümbioosiga. Piir nende kahe vahel on vägagi kahemõtteline, sest see küll eristab ja eraldab, ent samal ajal ka seob neid kahte kokku tuues, mistõttu ei saa esimesele ja kolmandale osale omast naiivsust ja agressiivsust teineteisest konkreetselt eristada. Ka kogu teose vältel kõlavad meloodiamotiivid, mis on tõesti oskuslikult instrumentide vahel ära jaotatud ning voolavad nõtke kergusega läbi kogu orkestri, annavad aimu, et äärmustest hoolimata jääb miski siiski samaks.
x
Nii Varrese uudisteos kui ka teised kontserdil kõlanud kompositsioonid avaldasid kuulajaile niivõrd sugereerivat mõju, et kontserdi lõpuks, mil sümboolse austusavaldusena kõlas ukraina helilooja Mõroslav Skorõki teos „Meloodia“, tugevnes tundmus, et muusika asub sealpool head ja kurja. Tõeliselt tundesügava ja veetleva lüürilise miniatuuri fluidum lubas üürikeseks ajaloo ja oleviku tõmbetuulte keskele seisma jääda, et aru saada, kummalt poolt tuul puhub.
x
Terve kontsert oli oma temaatika poolest aktuaalne ning sealjuures ka muusikaliselt hästi läbi mõeldud. Alltekst, vihjed ja metafoorid olid paraku küll kurvalt päevakajalised, ent andsid sellegipoolest võimaluse mõista muusika sügavamat tähendust ja rolli, mis on üle nii piiridest kui ka poolustest.
x
1 Hermann Hesse kirjas Viktor Wittkowskile 30. X 1940. Hermann Hesse, Muusika: tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad. Koost Volker Michels, tlk Helga Kross, Krista Räni (Läänemets), Mati Sirkel; Marju Riisikamp, Indrek Hirv, Ain Kaalep, Kalle Kurg. Kunst, Tartu 2005, lk 194.
2 Ardo Ran Varrese ja Signe Sõmera intervjuu (autor Liina Vainumetsa) Klassikaraadio saates „Delta“. Klassikaraadio 3. III 2022.
https://klassikaraadio.err.ee/1608502610/delta2-martsil-kevadkontsert-naitus-varvide-ilu-tidi-bande /7ca88a0eea1f1e8b15742ca8f395d94a
x
(Sirp, 11.03.2022)