Arvustus. Teraapiateater pommimehe ja nukumajaga
Mõista autorit, mõistmiselt tunnetuseni jõuda, tunnetusele vorm leida – nõnda võttis lavastajatöö kokku Voldemar Panso, kes oleks nädala pärast saanud 95. Viimastel hooaegadel eesti teatris istudes on mulle liiga sageli tundunud, et lavastajatel napib huvi või viitsimist tegelda selle rea kõige esimese punktiga, näitemängu lahti lugemisega.
Vanemuises esietendunud “Pildilt kukkujad” on ses mõttes ilus erand. Töö, mille puhul võib julgelt öelda, et lavastaja ja näitlejad on võtnud autori pakutust maksimumi. Kahjuks on lavastuse aluseks olev Tiina Laanemi näitemäng hõre ja harali teatritekst.
Linnulennult vaadates on “Pildilt kukkujad” justkui lugu PÖFFi Vitamiinilaksu programmist: neli inimest, kelle elud on üht- või teistpidi ummikusse jooksnud ja untsu läinud, otsustavad ühel hetkel, et pole mõtet stressata või paremat igatseda, vaid tasub elul lihtsalt kulgeda lasta. Joome kohvi ja vaatame linde! Ses mõttes on Laanemi näitemäng ilusa hoiakuga, sümpaatne ning sotsiaalne tekst.
Häda on käsitöös. Draamaõpikud panevad hea näidendi paika enam-vähem nelja kriteeriumi põhjal: mitmeplaanilised karakterid, huvitav lugu, selge konflikt, isikupärane dialoog. Muidugi, need kõik ei pea esinema koos ja korraga. (Becketti “Godot’d” on raske iseloomustada kui “huvitavat lugu”…)
“Pildilt kukkujates” jäävad kahjuks harali enam-vähem kõik osised. Ühe selge keskpunktiga loo asemel on võimalik, ent ebatõenäoliselt suur hulk kataklüsme: rattaõnnetus, pomm, elektrilöök. Taustal veel abielurikkumine ja enesetapp.
Sama häda on tegelastega – vaataja saab justkui palju infot, aga faktid jäävad seosetuks ja pinnapealseks ning nende tulvast ei sünni mitmekihilisi karaktereid. Me teame, et maalikunstnikust ema Emmy (Merle Jääger) langes pärast soovimatut last depressiooni, jõi end põhja, oleks hooletusest maja põlema pannud, viidi hullumajja, tuli sealt tagasi, põetas haiget abikaasat. Et tütar Ines (Maria Soomets) oli eduka ravimifirma tegevjuht, ohverdas end mehe nimel, tegeleb joogaga ja paneb rõhku toitumisele. (Pisut kummaline, et selline tütar emale näljakustutuseks just kooki toob?!)
Loo muudavad veel keerulisemaks korduvad viited paljudele inimestele, keda laval ei näe: Rolf, Daniel, Peteri, Aleks, Ester…
Eelöeldust hoolimata on Sadamateatri laval toimuvat puhuti täitsa tore vaadata. See postidele püstitatud lillelise tapeediga nukumaja, kus tegevus toimub, on muinasjutule sobivalt ilus ja läbimõeldult kujundlik – sest lavastuse viimases veerandis, kui tegelaskond on otsustanud lihtsalt elada, muutub ka kõik selle toa sees lilleliseks. Mantlid, vestid, seelikud, laudlinad.
Läbimõeldud ja liikuvad on ka imepisikesel mängupinnal toimuvad misanstseenid, ratastoolis ralliv Emmy, risti-rästi üksteisele peale räägitud dialoog. Rääkimata Merle Jäägeri ilmekalt värisevatest kätest ning Jäägeri ja Aivar Tommingase soojalt mängitud vanainimeste-flirdist. See on teraapiateater, nagu üks vaataja esietenduse järel tabavalt sõnastas.