Arvustus | Tõrksa teeseldud taltumine
uus lavastus «Tõrksa taltsutus» on Priit Strandbergi tõsiseltvõetav suure lava lavastajadebüüt. Lugu, mille keskmes on äkiline ja allumatu Katharina, on järeleandmisi tegemata püüdlikult detailideni viimistletud. Lopsakad rollisooritused päästavad selles lavastuses nii mõnegi Shakespeare’i stseeni.
Lavastus, mis mahub lausa kolme vaatusesse, on üles ehitatud mitmekülgselt ja vaheldusrikkalt. On kärarikkaid ja intiimsemaid stseene, muusikat ja napakat koreograafiat ning põhitrupile on värskenduseks Jakobi Mäe õpilased.
Noored pole lavastuses lihtsalt ruumi täiteks. Nii mõnelgi neist puudub suurel laval näitlemise kogemus ja seda tänuväärsem on lavastaja töö.
Vaimukad olukorrad
Läbi etenduse vahelduvad ja segunevad erinevad koomikaliigid. Shakespeare’i tekst on terav ja nutikas, aga mitte tingimata naljakas. Seevastu on vaimukad olukorrad, millesse tegelased satuvad, ja selle on lavastaja osanud liialt absurdi kaldumata arusaadavalt esile tuua.
Kogu lavastusele vajutab koomikapitseri aga töö karakteritega. Rollid on groteskini välja arendatud, kuid mitte alati jämedalt üle selle. See võimaldab leida neile vasteid ka elust. Omamoodi naljakas on seegi, et tegelased on kohati nii vahused, et näitlejaid nende sees ei tunne enam ära ja publik on sunnitud etenduse ajal salaja kavalehes sõrmega järge ajama.
Füüsilise koomika üks peenemaid näiteid on Janek Joost aadlik Baptista, tõrksa Katharina isa rollis. Tema hõljuv kõnnak, edev žestikulatsioon, pikkade häälikute ja keskmisest veidi kõrgemate nootide vahel laveeriv kõne loob Baptistast udupeene, aga sisutühja karkassi, kelle võim ja soov otsustada oma tütre saatuse üle on suurem kui oskused.
Hoopis sisukamalt on üles ehitatud Katharina roll. Maria Annuse tegelaskuju kõnes on koos robustsus ja küpsus, mis annab tema tegelaskujule sügavust ega lase teda lõpuni koomilisena tõlgendada. Ka füüsiliselt on ta agressiivne, ent kaugeltki mitte rumal.
Teravalt otsekohene
Katharina terav otsekohesus teeb temast ohtliku naisfiguuri ühiskonnas, kus kirjutamata kokkuleppe kohaselt on võim meeste käes.
Katharina ei ole halb või kasvatamatu, ta seisab oma isikliku vabaduse eest. Ja näitab oma näilise taltumisega, kuidas mees, kes arvab teadvat, milline naine peaks olema, milliseid valikuid tegema, mida ütlema, oskama ja arvama, on juba alates Shakespeare’ist inimkonna kõige haledam kaotaja.