Arvustus. „Tulilind” ja „Šahrazad”. Brasiillane pluss Vanemuine võrdub värske tantsupahvak
Kaht lühiballetti koondav õhtu on haarav ja hea vaadata. balletil on hoog sees.
Ainuüksi see, kui Eestis balletilavastuses trupp tantsima pannakse, selmet lasta neil tatsuda, igavusse õhata ja mittekandvaid pause pidada, on viimasel ajal nii erakordne, et uudist väärt. äsja esietendunud kaheosaline balletiõhtu, kus Brasiilia lavastaja Ricardo Amarante on oma käe järgi seadnud Nikolai Rimski-Korsakovi „Šahrazadi” ja Igor Stravinski „Tulilinnu”, kallab vaataja heldelt üle pulbitseva energia ja pilku naelutava tempoga katkematu liikumisjõuga, mis tekitab siirast heameelt.
„1001 ööst” inspireeritud Rimski-Korsakovi „Šahrazad” on lühidalt haaremimuistend, milles peremeeste äraolekul läheb suuremat sorti bakhanaaliks. Traditsioonilistes lavastustes on see 19. sajandi ettekujutustesse mähitud, kulda ja karda rüütatud jutustus-ballett.
Amarante viskab oma visioonis selle peaasjalikult välja. Ehkki süžee jääb, siis koreograafia on, nagu lavastaja isegi ütleb, uuesti neoklassikalises võtmes üles ehitatud. Rimski-Korsakovi muusika erootika ja iha haripunkti ei tõusta mitte näitlejameisterlikkusega, vaid aina kiirema ja üha rohkem elektrit täis liikumisega, kus eufooria edasikandmises on ühteaegu ja vaheldudes roll nii solistidel kui ka kõikvõimalikes kombinatsioonides lavale jõudvatel balletikoori liikmeil.
Kes on näinud George Balanchine’i lavastusi, leiab Amarante käekirjas küllaga äratuntavaid jooni. Võtmeks on kiirus, mitmekesisus ja pidev liikumine, mis ei lase vaataja tähelepanul raugeda. Ning mingit allahindlust pole trupile tehtud, kõik on pandud otsast lõpuni tantsima, milleks lõpuks balletitrupp treenitud on ja nähtava naudinguga kaasa läheb.
Õhtu teise poole teose ehk Stravinksi „Tulilinnu” esitab Amarante sama käekirjaga, kuid on saanud sellele luua täiesti oma tähenduse, asetades loo „Šahrazadiga” kontrastiks tulevikumaailma düstoopiasse. „Tulilinnus” on rõhk üldistatult totalitarismi äratundmisel, sellele vastuhakul ja sellest pääsemisel. Reaalse maailma praeguste sündmuste taustal kõnetab see eriti tugevalt.
Lavastaja idee edasikandmise raskus langes laupäevasel esietendusel „Tulilinnus” esipaarile, Hayley Blackburnile ja Alain Divoux’le, kes moodustavad tänaseks ehk üldse ühe võimekama koosluse Eesti balletilaval. Eriti Blackburni isikuomane kergus ja täpsus, mis nii hästi sobitub Amarante antud koreograafiakeelde on fenomen, mis teeb tema lavaoleku tunnistajaks olemise äärmiselt kalliks.
Latt ületatakse mängeldes
„Šahrazadi” nimiosas oli Sayaka Nagahirole ja tema armuleegist kuldseks orjaks Gus Upchurch, kelle noorem energia loo usutavust rõhutasid. Kuid mõlemas loos saab Vanemuse balletrupp tervikuna ohtralt väljakutsuvat lavaaega ning ületab seatud kõrge lati mänglevalt.
Ja see kõik ei oleks võimalik, kui mitte panna tähele orkestri taset. Peadirigent taktikepi all on orkester tõmmatud kõrvupaitavalt trimmi. Mõlema lühiballeti suur võlu muusikas, orkestri ettevalmistuses ja professionaalsusest võib ära rippuda kogu õhtu õnnestumine ja Emajõe muusikameistrite hea ettevalmistus oli äratuntav.
Efektsed lavastused
Lavastaja Ricardo Amarante on oma nägemuse teostamiseks Vanemise laval kaasanud kaasmaalasest kunstniku Renê Salazar Davidi, kes on lavaseades ja kostüümides jäänud minimalistlikuks ehkki „Šahrazadi” puhul selgete viidetega balleti juurtele. „Tulilinnu” muudab aga efektseks industriaalselt tühjaks jäetud laval aset leidvad tulevikutegelaste „muundumised” nii kostüümiefektide kui liikuva-laskuva-volangse roosakontrastse „teisenemismasinaga”, mis lavastaja taotletud tantsufilmi efektis pilkupüüdva nö punase punkti tekitab.
„Šahrazadi” ja „Tulilinnuga” paneb Vanemuine kirsi ühele viimaste aastate õnnestunumale hooajale. Sügisel jõudis Tartus lavale lühiballettide õhtu „Metamorfoosid”, mille pealkiri on laenatud Jevgeni Gribi originaallühiballetist. Nii tema loodu kui Vanemuse endisest trupi liikmest Jack Trayleni lavastus „Nähtamatud küünised” pakkusid kaasaegse tantsu vaatemängu. Lisaks sügisel tšehhi lavastaja Petr Zuska teistmoodi „Luikede järvele”. Kõiges selles on olnud hoogu ja rõõmu, millega on näidatud põhimõtteliselt välkuvaid tagatulesid , kus selle hooaja uudislavastuste valikud baltisaksa eleegia või Prantsuse kuningate tõlgendamise suunas õlakehitust tekitanud on.