Kui mõtlen Tiit Palu kirjutatud ja lavastatud tragikomöödiale «Soomusrong nr 7», hakkab vaikselt kummitama Jüri Üdi luuletus «Vedurijuhist vanaisale»: «üks lokomotiiv on võsas / ja keegi teda ei toida / ta on nii üksi sääl võsas / kas tuleb meil teda hoida?» See ongi Palu näidenditele omane, et nad virgutavad luulemeelt. «Soomusrong nr 7» algab hoopis Jaan Kaplinski luuletusega «Kõik, mis minul on öelda…». Luuletust loeb saalile Saara Nüganen, kelle rolliks soomusrongi komandör kapten Vares, sünninimega Elfriide Justament. Loeb kui lüürilist manifesti aegade sillal.

Kavalehel on vaimustav rubriik «Personaalia», sealseid elulugusid studeerides aimub mõndagi lavaloo žanri kohta. Ent piisab ainuüksi tegelaste nimedest. Markantseim neist on kahtlemata Axel von Scheiẞekringel: kireva elukäiguga sinivereline, Nietzsche sõber ja Wagneri tuttav, kes ajaloo tuulepöörises sattunud kapten Varese adjutandiks. Margus Jaanovits mängib teda mõnuga, igati rolli nime ja saatuse vääriliselt.

Mõjus tühi lavaruum

Nimede pingereas järgmine on Jussi V Sibelius, hõimurahvale appi tõtanud Karjala talunik, keda Ken Rüütel kehastab kohase surmtõsise pateetikaga, pussi välgutades, ise ka adudes hingesugulust Kullervoga. Soomusrongi rahvas elab aastas 1919, keset vabadussõda. Ses seltskonnas on veel patriootlik koolipoiss Mihkel Kask – Andres Mähar näeb ehk välja veidike eakam kui kuusteist, aga rolli siseilm vastab vanusele kenasti, iseäranis kui Mihkel ülepeakaela ära armub, seitsmest pruudist laulma kukub ja agaralt tantsu vihub. Mihkli ema Olga rollis on Ragne Pekarev, vaaritaja ja praavitaja, ürgväega setu naine. Olga suudab viivuks taltsutada isegi 2021. aasta vallavanema, unelaulu stseen on üks humoristlikke kulminatsioone. Lavastuse helideilm, muusikaline ruum on sugestiivne.

4

Kavaleht kinnitab, et kõik leiab aset tänapäeval ühe õhtupooliku jooksul. Aga kui lavasügavusse ilmub soomusrong, kus toimetavad ideelised ja sutike sõgedad vabadussõdalased, tekib tänapäeva suhtes rahutuid kahtlusi. Kunstnik Jaanus Laagriküll ja valguskunstnik Imbi Mälk on loonud mõjusa tühja lavaruumi, kuhu maastiku manamine jääb publiku kujutlusvõime hooleks. Udulaamast või sooaurudest sugenev soomusrong näib täiesti reaalne ja käegakatsutav, ometi ka unenäoline.

4

Tänapäiste tegelinskite trios sooritab järjekordset tehingut vallavanem Gunnar Männik – Sepo Seeman visandab elupõlise kohaneja, siira slikerdaja, paadunud poliitiku sarži napi ja klaari joonisega, ülemäära karikeerimata, elust enesest jube tuttava tüübina. Iduettevõtja Indrek Käru on Reimo Sagori lakoonilises tõlgenduses häirimatult edukas, ent omajagu mõistatuslik, härra Käru äritsemist vaikuse ruutmeetritega annaks vaagida mitmest kandist. Pealispinnal malbe näib päevalehe Eesti Uudised peatoimetaja, igas meediakanalis läbilöögivõimeline ajakirjanik Pille Murakas. Lena Barbara Luhse avab maitseka sarkasmiga Muraka süüdimatut enesekindlust, selle tegelase puhul on ilmseim, et tema ei muutu iialgi, ta valmisseisukohtade piiratus on krooniline, ei teagi, kas rohkem naljakas või jube.

4

Ajalooga silmitsi

4

Vargsi koorub jantlikest ja valulistest, aatelistest ja jaburatest, mõtliku minoorsusega palistatud momentidest puudutav põhiküsimus: kas tänaste eestlaste kohtumine oma minevikuga, see uneline hetk, mil võimalus olla silmitsi ajalooga, muudab midagi tegelaste hinges? Ja kui muudab, siis kummas leeris, mineviku või oleviku inimlastes. Tiit Palu jätab vastuse poolküsivana õhku, ent võib välja lugeda nukrat ja teravat illusioonitust meie kaasaegsete, seega meie eneste suhtes.

4

Kummatigi ei ole lavastuse finaal lootusetu. Sest Saara Nüganeni roll, kes eristub kõigist teistest peenema kõrvalpilguga, läbib ootamatu graatsilise arengukaare sõjast rahuni. Elfriide Justament-Vares vaigistab relvad ja taasäratab muusad. Nõnda heiastub veel üks luuletus: «… elu ei ole lugu, / vaid lootus ja loomine» (Doris Kareva).

4

(Postimees, 01.11.2021)