Ivan Turgenevi «Armuleivasööja» on lugu ühe aadliperekonna unustatud mustast lambast. Et ta provokatsioonide tagajärjel lobiseb oma seose perekonnaga välja, on vaja temast kiiremas korras vabaneda.
x
Eesti teatri lavadel suhteliselt vähetuntud ja vähemängitud näidend jõudis Vanemuisesse Old Vici teatrile kohandatud töötluses, mille on teinud Mike Poulton. Lavastaja Robert Annus mainib ühes lavastust reklaamivas videoklipis, et on leidnud palju paralleele meie ajaga, kuid ometi silmanähtavat ajakohastust lavalt välja ei paista.
x
Kuzovkini saladus
x
19. sajandi Venemaa vanasse maamõisasse naasnud peretütar koos värske abikaasaga leiab eest «majavaim» Kuzovkini (Aivar Tommingas), kes koos naaberaadlikega lõunasöögilauda palutakse. Söömaajast saab vanakese avalik mõnitamine ja täisjootmine, mille kulminatsiooniks paljastab ta saladuse peretütar Olga kohta.
x
Lõunasöögi sündmuste tagajärgedega tegeldakse terve järgmine vaatus. Kulminatsiooniks on otsus Kuzovkini saatuse üle.
x
Ülesehituselt lihtsasti jälgitav süžee keerleb pikkade monoloogide saatel selle ühe saladuse ümber. Karakterite eesmärk on suunatud Kuzovkini poleemikale, kusjuures igaüks võtab seisukoha tema jäämise või minemise suhtes. Nii tõstetakse seni mitukümmend aastat suhteliselt tähelepandamatu mees korraga tähelepanu keskpunkti, millest tal ei õnnestu enam skandaalita väljuda.
x
Old Vici teatris mängis Kuzovkini rolli «Troonide mängust» tuttav Iain Glen arvustajate sõnul väljast koomiliseks ja seest traagiliseks, Aivar Tommingas kutsub Kuzovkinina esile pigem kaastunnet ja sümpaatiat. Tema siiras poolehoid Olga suhtes ja heatahtliku peksupoisi roll õnnetu saatuse läbi jõuab murdepunkti vanakese joobesolekus, mil talle koidab, et taas tehakse tema üle nalja.
x
Seekord leidub temas piisavalt julgust oma arvamus välja ütelda. Karakteri moondumine alandlikust eneseväärikaks annab juurde suhteliselt vähe pinget pakkuvale süžeele.
x
Kuzovkini vastandroll Tropatšov (Margus Jaanovits) elavneb läbi meelelahutusliku kiusamise, mille julmusele ülejäänud seltskond seab lõpuks piirid. Karakteri õelusest hoolimata pakub Jaanovits oma tegelaskujuga publikule äratavana mõjuva vaatemängu ning suudab sellesse traagilisse loosse tuua nii mõnegi koomilise hetke.
x
Ülejäänud vaatemäng piirdub suures plaanis vaid esteetiliselt ilusate kostüümide ja lavakujunduse ning avastseenis ülepingutatud vastuvõtu­tseremooniaga. See kõik mõjub eriti silmakirjalikult tegelaste tõeliste kavatsuste taustal. Ehk mida viisakamalt käitutakse ja kaunimad välja nähakse, seda suurem on kontrast varjatud mõtete vahel.
x
Algupära ajas
x
Üldjoontes jääb lavastus püsima pigem algupära aega ega kõneta tänapäeval.
x
Vananeva rahvastiku teema on iseenesest aktuaalne ning lavastusele paralleelselt juurde mõeldav, kuid pikad staatilised monoloogid ja veniv süžee mõjuvad pigem uinutavalt, kui et ärgitavad kaasa mõtlema.
x
Arusaamatuna mõjub ksülofonimängija lavale toomine ja tema «ära kaotamine» avastseenis, samuti realistlikkust taotlevat lavamängu lõhkuv abstraktne Olga tants peale perekonnaalbumi lappamist. Korduvate elementidena narrimütside kasutamine on omal kohal ning määrab lõppakordina tegelikud võitjad ja kaotajad, kuid kokkuvõttes ei ole lavastus nii emotsionaalselt kaasahaarav ega hingeminev, kui võiks oodata.
x
(Tartu Postimees, 14.04.2022)