Arvustus. Vägivalda vältides
Laupäeval käima lükatud, järjekorras juba neljas Lotte-lavastus viib vaatajad sedapuhku pastelsetes pooltoonides unenäomaailma. Kolmes varasemas loos näitlejana üles astunud Tanel Jonas võttis sedapuhku kanda lavastajavastutuse.
„Arvan, et lavastada on põnevam. Kui näitleja vastutab reeglina ikkagi ainult enda osade eest, siis lavastaja saab terve maailma luua,“ leidis ta. „Peaaegu kõiki rolle oleks võinud ise mängida, aga täpsustada ei tahaks, muidu näitlejad arvavad, et ma eelistan või tõstan kedagi esile.“
Lotte-idee autorite Heiki Ernitsa ja Janno Põldma kõikide lugude suur eelis on Jonase hinnangul see, et nad pole pelgalt lastelood. „Pigem pakuvad äratundmisrõõmu ja võimalust mõnusalt muiata ka vanematele ja vanavanematele. Kindlasti on ka see lugu mitmekihiline,“ sõnas ta.
Samas on uus „Lotte“ senistest erinev. „Tuleb ju arvestada, et esimene esilinastus juba kaheksa aastat tagasi. Lapsed, kes seda tol ajal vaatasid, on praeguseks juba teismelised. Seda kopeerima hakata poleks olnud võimalik,“ selgitas Jonas. „Kõik on teisiti, alates rõhuasetusest, lavakujundusest. Enamik osatäitjaid on sellised, kes „Lottes“ varem mänginud ei ole.“
Lühidalt juhtub Jonase kirjelduse kohaselt see, et ühel öösel saavad miskipärast kõik jube kehvasti magada. Siis tuleb välja, et jänes Adalbert on unenäomaailma kinni jäänud. „Koeratüdruk Lotte loomulikult arvab, et kõige parem oleks minna unenäomaailma ja vaadata, mis on juhtunud. Seda ta koos sõber Albertiga teebki,“ rääkis ta. „Siis algavad seiklused, ma ei saa öelda, millega need lõpevad, aga muidugi lastelavastusele kohaselt hästi.“
Vastandub Grimmidele
Varem peamiselt draamat lavastanud Jonase väitel oli suunamuutuse üheks põhjuseks see, et ta ise on päikselisemaks ja rõõmsamaks arenenud. „Kui ikkagi koduteater pakub võimalust teha suurel laval 20-inimeselise trupiga, terve sümfooniaorkestri, koori ja ekstratega, siis peaksin olema täitsa rumal, kui ma seda vastu ei võtaks,“ lisas ta.
Jonas märkis, et prooviperioodidel tuli mõistagi ette ka raskemaid, pingelisemaid momente, aga kammertoon on seni ikkagi tore ja lustlik olnud. „Väljendusvahendid on natuke teistmoodi: mingeid tegelaste jooni tuleb rohkem rõhutada, mingeid tendentse maailmas enam välja tuua,“ võrdles ta lastele ja täiskasvanutele lavastamist. „Täiskasvanute maailma lugudes on ikka natuke inimsuhteid, vägivalda ja kõik on sellega harjunud. Keegi ei kirjuta ju näitemänge, et elas kord üks mees, kellel oli kõik kogu aeg jube hästi.“
Ernitsa-Põldma maailmas on aga konfliktid väga harvad ja tegelased omavahel tülli ei lähe. „Kui midagi ka juhtub, siis ainult asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu, mitte nagu klassikalises dramaturgias, vendade Grimmide juttudes, kus kuri kuninganna ajab Lumivalgekese metsa ja ütleb, et mine tapa ta ära, sest siis saan mina kõige ilusamaks,“ lausus Jonas. „Euroopalik lähenemine lastelugudele on olnud kuidagi mustvalge: hea või paha. Ernitsa-Põldma maailmas on pastelseid pooltoone rohkem.“