Arvustus. Vanemuine astus sammu eksperimentaallava poole
Liisa Ojakõiv, Tartu Postimees
Sadamateatris esietendunud «Ulmlejad» on Vanemuise noorte meeste koosloomemeetodina valminud lavastus, milles peegelduvad lavastusdramaturg Oliver Issaku viimasel ajal kultuuriväljaannetes ilmunud mõtted uudsusest ja otsingutest teatrilaval.
Etenduse algus ja lõpp valgub laiali: oma nime all esinevad näitlejad väljuvad lava piiridest juba publikut saali juhatades. Nad otsivad vaatajatega aktiivselt kontakti ning püüavad luua vaba ja loomulikku õhkkonda, mis lõhuks seina saali ja lava, teatri ja elu vahelt. Kõigi nende postmodernistliku teatri võtete kasutamine tundub publikule natuke võõras ja pingiridade ees kajavate üleskutsetega esietendusel väga nähtavalt kaasa ei mindud.
Fookuses publik
Kohe alguses asetavad etendajad tugevalt fookusesse publiku, kelle nad juhatavad garderoobist viisakalt saali. Näitlejad tungivad publiku mugavusalasse sõbralikul viisil, ärgitades vaatajaid toimuvale kaasa elama plaksutuste ja lehvitustega, sest maskides nägudest pole näitlejatel võimalik publiku emotsiooni kätte saada.
Näitetrupp kiidab vaatajaid selle eest, et nad olemas on. Kiidetakse üleliiagi, ja kummardamine muutub teatraalseks kordamiseks, mis lõpeb lausa füüsilise võimlemisega. Publiku juurde tullakse veel etenduse lõpus tagasi, kuid vahepealne aeg täidetakse unistustega, mis kuuluvad näitlejatele endile ja pärinevad lavastuseks üleskutse peale saadetud kirjadest.
Unistuste teema ei liigu läbi etenduse väga domineerivalt, nii et ühtset kandvat ideed selgelt välja ei joonistu. Üksikute stseenide vahel liigutakse füüsilise teatri elemente kasutades, materjalidel on laval läbivalt tähtis osa. Massiivsete erineva struktuuriga riidetükkidega mängimine ja nende «taltsutamine» seostub Renate Keerdi lavastustega, kuid «Ulmlejad» lisab sellele sõnalise elemendi.
Millest siis unistatakse? Kinnisvarast, armastusest, vaikusest ja rahust. Et etenduse mõju seisneb publiku ja lava vahelise seina lõhkumises ja lugude jutustamises, saavad kuulajad teatrimaagiast osa ka elavate kujutluspiltide kaudu. Üks meeldejäävamaid unistusi on kirjeldus pool päeva looduses istumisest ja põtrade kutsumisest. Introvertsele loodusearmastajast eestlasele äärmiselt kõnekas kujutluspilt, mis paneb ennastki oma lemmikkohta unistama.
Oliver Issaku ideed
Õnneks ei jää etendus ainult tekstipõhiseks lugude jutustamiseks, vaid kulmineerub absurdselt lapseliku fantastilise retkega mööda pasteedijärsakut süldisaarekeste kaudu singirullideni, kus Veiko Porkanen asub taltsutama metsikut draakonit (meetritepikkust riiet) ja tõmbab omal agressiivsel moel sellesse kaasa teised mehed. Sellest toredast stseenist koorub välja ka sügavam tasand: unistus võib kõigiga jagamisel osutuda hapraks ja unistaja seeläbi haavatavaks.
Katsetus Sadamateatris midagi teistsugust teha on lavastusdramaturg Oliver Issaku Sirbis («Vanemuise võimalik nägu», 27. november 2020) ja ajakirjas Teater. Muusika. Kino («Uudsus teatris», detsember 2018) ilmunud artiklitest formuleerunud ideede tulemus.
Neist kirjutistest on kajanud soov näha Vanemuist Sadamateatri mustas kastis rohkem eksperimenteerimas, samuti on Issak rääkinud etenduskunsti võimalikkusest kõnetada vaatajat väljaspool teatrisaali, et leida kontakt inimesega «tavaelus». Kas see kontakt on leitud ja püsib, näitab aeg. Esimene julge ja tervitatav samm selleks on tehtud.
02.02.2021