Arvustus. Vanemuise teater ühendab balleti ja modernse tantsu

“Kesköö Pariisis” lavastaja-koreograaf kirjutab kavalehel, et tema jaoks on lavastuse puhul tegemist lihtsa armastuslooga, “mida enamik meist oma elus ühel hetkel isiklikul ja erilisel moel kogeb”. Ometi ei saa kuidagi öelda, et alljärgnevalt vaadeldava lavastuse puhul oleks tegemist pelgalt lihtsa ja roosaudulise õhkamisega, isegi siis, kui Michael Shannoni arvates räägib laval lahtirulluv lugu “iga inimese sisemisest teekonnast, võitlusest südame ja hinge soovide usaldamise ning füüsilise iha, mõnikord ka ebamoraalse loomaliku instinkti vahel”. Ka see, et see “lihtne armastuslugu” on tinglikult asetatud 1920.–1930. aastate kirglikult pahelisse Pariisi, annab nii loo tegelastele kui atmosfäärile sootuks teise värvingu.

Mingis mõttes oleks nüüdne “Kesköö Pariisis” justkui mõtteline jätk käesoleva aasta 25. jaanuaril Vanemuises esietendunud “Gatsbyle” (lavastaja Silas Stubbs). Kujutava ajastu meeleolud ja ühiskondlikud arengud on ju suuresti samad – sõjajärgne pidurdamatu eufooria ja lõbujanu ning sellega ühelt poolt loomulikuna, teisalt aga ka veidi paradoksaalsena kaasnev naiste emantsipatsiooni haripunkti jõudmine.

Kui “Gatsby” oli pigem frivoolsusel balansseeriv ja meelisklev, siis “Kesköö Pariisis” on jõuline, dekadentlik, vaba, julge ja seksuaalselt pingestatud. See vabameelsuse pingestatus on aga sedavõrd veenev, kõikehaarav ning loomulik, et ta ei muutu hetkekski labaseks. Füüsilise iha absoluutsus on esitatud inimlikuna, millegi sellisena, mille poole kõik sisimas ihkavad, ent milleni vaid vähesed jõuda söandavad.

Ometi ei keskendu lavastus vaid inimese isiklike südamesoovidele ja ihadele, vaid 1920.–1930. aastate piire kompavas õhustikus ka inimsuhetele ning nende varasemaga võrreldes mõnevõrra julgemale ja kompleksitumale olemusele. Selle väljendamiseks on tantsijad koostöös lavastaja-koreograafiga suutnud luua haruldaselt vägevad ja oma sugestiivsuses mitmekihilised tegelaskujud.
Ehkki vaadeldava balleti aluseks oleva libreto autori Mare Tommingase sõnul sai “Kesköö Pariisis” oma tekke impulsi George Gershwini muusikast ning teistelt värvikatelt ja oma ajastut kujundavatelt isikutelt – nagu näiteks Romain Erté, Salvador Dali või Josephine Baker – on lavastuse autorid vältinud targalt libedavõitu teed ning loobunud konkreetsete ajalooliste isikute üksüheselt laval kujutamist.

Just see ongi andnud võimaluse tantsijatel oma tegelaskujudele sundimatult läheneda ning tulemuseks on huvitavad, isikupärased ja erilisusega laetud karakterid. Kui peategelased Morris (Lawrence Massie) ja Rose (Hayley Blackburn) on tegelastena oma kogenematuses ja nooruses isegi pehmed, siis Salvadori (Matteo Tonolo), Ms. Blacki (Amy Bowring), Romani (Silas Stubb) ning Madame Elsa (Alicia Nelson) tegelaskujudes on juba “elukogemuste julget jõhkrust ja väljakutsuvust”. Ja seda lausa uskumatult laetult.

Ometi näib kõige eredamalt esile tõusvat J. B. Brandon Alexanderi esituses. Kuigi kavalehel on Josephine Baker taandatud sisuliselt sootuks J. B.-ks, on meestantsija Brandon Alexander andnud talle äärmiselt põneva olemuse. Ja ehkki Alexander kehastab naist ja tema tantsus on tunda sellest johtuvalt teatavat peent androgüünsust, säilitab ta sellest hoolimata igati oma loomupärase maskuliinsuse. Kokku annab see aga väga erilise tegelaskuju, kelles oleks justkui mingisugune vastandite ebakõla, kuid mis ometi koondub üheks, küll eripäraseks, kuid ometi vägagi terviklikuks rolliks.

Kui eelpool nimetatud solistide ülesasted on võimsad ja eredad, siis ülejäänud trupp jääb mõnevõrra nõrgemaks. Kõige selgemalt ilmnevad trupi kui terviku puudused lavastuse algus- ja lõpustseenis, milles püütakse küll edasi anda Pariisi tänavate kirevust, kuid ometi on tekkiv üldpilt kuidagi ebamäärane ja hajuv. Tantsijatel poleks justkui piisavalt selget ettekujutust sellest, mida nad täpselt väljendama peavad. Ka on mõningaid probleeme liikumise sünkroonsuses.

Lavastuse aluseks olevast muusikast pole põhjust pikalt rääkida. Katkendid George Gershwini erinevatest teostest (nt ooper “Porgy ja Bess” või Klaverikontsert F-duuris) mõjuvad loomuliku ning isegi ainuvõimaliku “soundtrackina” sõdadevahelises Pariisis ning on balletimuusikaks justkui loodud. Lisaks Gershwini loomingule on kasutatud üksikuid lõigukesi ka Sydney Becheti ja Leonard Bernsteini muusikast.

Lavastuse kui terviku nõrgimaks osaks on kahtlemata lavakujundus. Loomulikult on suured liikuvad peegeltahvlid head ja palju erinevaid võimalusi pakkuvad väljendusvahendid, ent kuna terviklik lavakujundus on eklektiline ja kohati puudulikki, siis üldpilti need ei päästa. Ja kui tavaliselt on tühjal lavaruumil oma teatavat atmosfääri loov funktsioon, siis “Kesköö Pariisis” puhul mõjusid külgedelt ja lavasügavustest paistvad redelid ja kõikvõimalik tehniline atribuutika võõristavalt ja tähelepanu hajutavalt.

Ent hoolimata neist mõnest mainitud kitsaskohast on “Kesköö Pariisis” huvitav, julge ja elamusi pakkuv tantsulavastus, milles on sujuvalt ja nauditavalt ühendatud klassikaline ballett ning moderntants. Ainuüksi balleti otsekohese ja söaka väljenduskeele ning eelpool nimetatud artistide laetud ülesastumiste pärast tasuks igal balletist huvitatul lavastus ära vaadata.