Arvustus. Vanemuise “Terror”: see on sõda, sõjas on ohvrid
Õigusemõistmine on mulle igapäevane asi. Hoolimata sellest või ehk hoopis just seetõttu oli etendus, mis on lavastatud kohtuistungina Saksa õhujõudude hävitaja piloodi (Reimo Sagor) üle, märkimisväärselt kummaline kogemus. Major Lars Koch oli kohtu all süüdistatuna massimõrvas: ta tulistas alla terroristi kaaperdatud lennuki 164 reisijaga, et vältida jalgpallistaadionile kogunenud 70 000 inimese hukku. Etenduse lõpus pidi publik otsustama vandekohtuna, kas major Koch on süüdi või süütu.
Ferdinand von Schirach (s 1964) on kogenud kriminaalvaldkonna advokaadina Saksa kohtusaalide reaalsust juba paarkümmend aastat, esinedes ka kõneväärsetes protsessides. Üks eesti arvustaja järeldas, et küllap just seetõttu on etenduses kõik kohtuspetsiifikat puudutav suure tõenäosusega õige. Ise sõnastaksin selle nii: kuna autor on kriminaalkohtus toimuvaga kahtlemata imehästi kursis, siin on järelikult kõik irdumised kohtusaalirealismist ja menetlusloogikast (mida etenduses siiski üksjagu on) täiesti teadlikud ja tähenduslikud. Siiski ei hakka ma etendust aja- ja ruumipuudusel sellest vaatenurgast käsitlema. Toon vaid ühe näite – puhtprotsessuaalselt õigustamatu tundus prokuröri rõhutatud fakt, et kuigi see olnuks võimalik, ei olnud sihtmärgiks olevalt staadionilt rahvast evakueeritud. Kui üldse, siis oleks see asjaolu kulunud ära pigem kaitsjale, et näidata süüdistatavat teiste tegemata jätmise tõttu nurka aetuna. Prokuröri positsiooni see liin kuidagi ei toetanud. Samuti ei järgne siin arutelu näidendis avarduvate moraalsete dilemmade üle. Piirdun vaid tõdemusega, et tükk kaasab vaataja väga osavalt mõtlema nn rongiprobleemi eri aspektide üle. Sellest on kirjutatud ka varasemates arvustustes (nt mh otsustaja agentsust puudutav 03.12.2021 Sirbis ilmunud Mario Pulveri tekst).
Keskenduksin esmalt hoopis neile tähelepanekutele, mille tegin inimesena, kes on ka veetnud paarkümmend aastat kohtusaalis, seejuures eri rollides. Kasutan võimalust tänada siinkohal näidendi tõlkijat Piret Pääsukest, kes mu just sel põhjusel etendust vaatama juhataski. Aega läks, aga lõpuks sai tehtud.
Olen aegajalt mõelnud sellele, kas ja kuidas tõmmata paralleeli selle rolliloome vahele, mis toimub kohtus (eeskätt kohtuniku, kaitsja ja prokuröri töös) ning teatris. Tavaliselt ei avalda ma oma mõtteid sel teemal väljaspool erialaseid ringkondi, sest liig agar kohtu kõrvutamine mängu ja teatriga on riskantne. “Terror” annab selle üle mõtisklemiseks aga üsna turvalise võimaluse.
Kuigi suudan üsna hästi žongleerida erinevate vaatepunktidega, on mul siiski üks kindel nõrkus. Kohtuprotsessile filmis või teatris reageerin ma esmalt erialaselt positsioonilt, isegi kui muidu suudan kultuurinautlejana sellest hõlpsasti taanduda. Selle etenduse puhul puhul andis tuttavast fenomenist märku esmalt see, et kohtu eesistuja (Merle Jääger) saali tulles või tõustes pidin end teadlikult istuma sundima. Kauaaegse prokurörina oleks mu automaatreaktsioon olnud tõusta ka ise. Nii näeb ette seadus, aga mis veel olulisem – nii on see mulle kehasse treenitud. Kehaline reaktsioon reetis seda, mis toimus mu peas. Tabasin end hindamas kaitsja, prokuröri ja kohtuniku rollisooritusi erialaselt väljakujunenud tunnetuse abil, mitte teatrikülastajana. Küsimus sellest, kas rollilahendus on veenev, taandus sellele, mida ma mõtleks sellist esinemist vaadates kohtuistungil. Küllap muutusin sedasi pisut ülekohtuseks prokuröri (Maria Annus) suhtes – viga, millest nö tavaline ehk minu “pagasist” vaba vaataja usutavasti ei teeks.
Maria Annuse mäng tuletas mulle meelde, et olen teatris. Seevastu kohtu eesistujat ja kaitsjat (Margus Jaanovits) tunnetasin täpselt samamoodi kui kümneid ja sadu nende nö reaalseid kolleege. Kohtuniku rollisoorituse eheduse parim tõestus ongi ilmselt eelmainitud tõusmisrefleksi käivitumine. Tõsi, nad esitasid mõningaid repliike ja stseene, mis tundunuks päris kohtusaalis sobimatud või oleksid võõrad lihtsalt Eesti kohtuprotsessis. Kui aga arvata autori poolt näitlejaile määratu maha kogu rollilahendusest, siis tuleb tõdeda, et täpselt selliseid kohtunikke ja advokaate on saalides küll. Sellised nad ongi. Vähemalt mõned. Sellist prokuröri pole ma samas kunagi näinud ja niisugust esinemist kohtusaalis kogedes tunneksin teatavat võõristust. Kui aga küsiksite mult “miks?,” jääksin vastuse võlgu ja peaksin tunnistama, et mu väide jääb heade argumentideta.
Mu reaktsioon oli alateadlik, aastakümnetega välja kujunenud. Võti võib peituda vastuses, mille andis mulle hiljuti üks paariaastase staažiga kohtunik, kui küsisin temalt tema nö rolliloomeprotsessi kohta: “Mõtetes olen ikka sama inimene. Ma ei saa mõtetes kellekski teiseks hakata. Aga see roll sunnib sind sisemiselt natuke teiseks muutuma. Oma kõnemaneeri ma oluliselt ei muuda, pidulikumaks ei tee.” Vahest ongi paradoks selles, et kuigi ka päris kohtuistung on omamoodi rituaalne, siis etenduse prokurör oli maneerilt terake liiga pidulik ja teatraalne, mõjudes nii liigpüüdliku ja seeläbi omakorda pinges, rabeda ja ebakindlana. Kõik see võib olla täiesti eesmärgipärane konkreetse rolli esitamisel, kuid harjumatu kohtusaalis.
Ma ei ole kindel, kas näitleja taotlus oli mängida prokurör ebakindlaks või veidraks. Kohtunikuna tundsin, et mul olnuks raske teda tõsiselt võtta. Neutraalse vaatajana oleksin ilmselt tajunud teda teisiti. Sellele viitab tõsiasi, et mitmes senises (mittejuristi) arvustuses on peetud veenvamaks pigem prokuröri ja rabedaks kaitsjat, kuigi minu mulje oli vastupidine.
Rolliteema lõpetuseks tooksin esile toreda hetke etenduse finaalis. Vaatajad, kes olid pandud ise kaasistujate või vandekohtunike rolli, ei saanud hästi aru, millal etendus lõppeb, markeerides seda valel hetkel ebaleva aplausiga ja jäädes siis ootama. Viimaks andis vandekohtu vabaks Reimo Sagori näole imbuv naeratus – imepisike nüanss, kuid ometi drastiline muutus näos, mis oli olnud terve etenduse vältel nagu kivist. Süüalune tuli rollist välja ja lõpuks ometi võis oma rollist tulla välja ka publik.
Vandekohus oli otsustanud. Nad mõistsid majori õigeks – 134 häälega 41 vastu. Naeratamiseks oli põhjust küll. Seda, mis märgib süüdimõistva otsusega päädiva etenduse lõppu, eesti publik kogenud ei olegi, sest major on jäänud õigeks kõigil kaheksal etendusel.
Publik hakkas lahkuma. Vasemal käel kergitasid end istmelt kaks naist. Ligemal olija pöördus tõustes minu poole. “Kas teie oleksite teinud teistsuguse otsuse?,” küsis ta erilise sissejuhatuseta, kuid sarnase ettevaatusega, millega pöördutakse võhivõõra poole. “Jah,” ütlesin ma. “Meie ka,” vastas ta. “Me oleksime juristidena teisiti teinud,” lisas ta pärast hetkelist pausi, rehmates ebamääraselt käega. Jäin mõtlema, kas ta pidas “meie” all silmas end ja sõbrannat või ka mind. Poleks arvanud, et mind ära tuntakse – maskiga, nagu me neil päevil käime. Või oli tema küsimuse ajendiks minu loid aplaus õigeksmõistva otsuse peale?
“Huvitav,” mõtlesin ma kuuldavalt ja sinna meie vestlus soikuski.
Huvitav oli esiteks see, et meie pisike valim andis põhjust arvata, et juristid teevad selles asjas teistsuguse otsuse kui mittejuristid. Kuna nägin etendusel veel paari kriminaalvaldkonnas tegutsevat juristi, neist ühte kohtunikku, uurisin hiljem, kuidas nemad otsustasid. Kahest üks oli mõistnud õigeks, teine – kohtunik – süüdi. Näidendi koduleheküljel on ammendav ja riikide lõikes esitatud ülevaade etendusel tehtud otsustest (https://terror.theater/). Õigeksmõistvad otsused on alati ülekaalus (erandiks Jaapan).
Kuigi heitsin mainitud statistikale pilgu alles pärast etendust, olin õigeksmõistvat otsust tegelikult oodanud. Uurides I ja II maailmasõja vahel Eestis peetud kirjanduslikke kohtuid (kirjutasin sellest fenomenist täpsemalt artiklis “Kirjanduslikud kohtud (I)”, Looming 7/2021), tõdesin, et ajal, kui paljud kommunistid ja nende käsilased said Eesti sõjakohtutes kiired karistused, mõistis rahvas sarnase süüdistusega kohtualuseid nö kirjanduslikes kohtutes (mida peeti mh M. Metsanurga ja A. Jakobsoni samateemaliste romaanide ning muude kirjandusteoste alusel) järjepanu õigeks. Vanemuise “Terror” meenutab nii mõnelgi moel omal ajal üpris populaarset näitliku kohtu formaati.
Veelgi huvitavam on minu jaoks aga see, et ma ei teinud seda otsust tegelikult ju – vähemalt enda meelest – juristina.
Kuulun nende juristide hulka, kes kujundab oma seisukoha kirjutades. Ma ei tea enne argumentide paberile panekut päris sageli, kuhu jõuan – kolleegid, millest räägin. See, mis on nö õiguslik tõde, selgub sageli alles kirjutades. Juba prokurörina teadsin kohtuvaidlusteks kõne kirjutama asudes, et tunduda võib ju paljutki, aga kui käsi ikka selgesti jälgitavaks argumentatsiooniks ei paindu, siis pole järelikult õige seisukoht. Sedapuhku toimus otsustamine teisiti. Samas oli näidendis suurepärase täpsusega välja mängitud üks teine väga tuttav ja õiguse(mõistmise)le olemuslik aspekt. Nimelt teeb kohtu eesistuja etenduse lõpus – pärast seda, kui publik on hääletanud ja otsus välja kuulutatud – teatavaks otsuse õiguslikud põhistused. See tähendab, et kohtu õiguslikud põhjendused olid valmis juba enne otsuse langetamist ehk need on olemas igal juhul. See peegeldab ka õigusemõistmise tegelikkust, kus menetluse vastaspooled ja sageli ka eri kohtuastmetel on lahknevad ja ometi argumenteeritud käsitlused. See, mis jääb lõpuks pidama, on pigem kokkuleppeline, mitte absoluutne tõde. Mustvalgena vastanduvat õiget ja valet on õigusemõistmises harva ning põhiraskus on hoopis otsustusraskuse enda kanda võtmisel. Küllap tajub sama ka selle etenduse publik. Usutavasti hakkab nii mõnigi vaatama õigusemõistmisele pisut värskema pilguga.
Ka ei olnud mul juristina otsustamiseks piisavalt andmeid. Eesti õiguse kohaselt oleks major Koch ilmselt süüdi mõistetud, aga selles etenduses ei pidanud ma korrektseks otsustada süüküsimuse üle Eesti õiguse alusel. Asja tegeliku õigusliku tausta oli Schirach üksnes markeerinud. Sama saab öelda ka mitmete faktiliste asjaolude kohta. See oli ikkagi etendus ja mitte päris kohtuistung, mida meenutasid mitmed nüansid ja kõrvalliinid, millel poleks tavalises kriminaalmenetluses loogilist asupaika olnud. Juristina otsustamisel segas mind ka see, et (vähemalt Eesti) õiguslikus tegelikkuses ei saa süüdimõistmist samastada pikaajalise vanglaga, kuid just seda oli autor sümboolselt teinud. Tegelikult on võimalik ka süüdimõistmise korral arvestada erinevaid asjaolusid, mis lubavad olla karistuse määratlemisel paindlik.
See, millele mina etendust vaadates (09. märtsil) mõtlesin, oli hoopis Ukrainas toimuv sõda ja viimastel päevadel pendeldavad argumendid, mis puudutavad sealse taeva kaitsmise võimatust. Ka siin saab küsida: kas oleme valmis ohverdama end kangelaslikult päästa püüdva ja süütu rahva, et nn Läänemaailm laiemas tähenduses saaks end tunda – vähemalt lähiajal – suhteliselt ohutult. Väiksem hulk süütuid inimelusid suurema hulga süütute elude vastu. Etenduses esitatud näide – 164 elu ohverdamine 70 000 elu säästmiseks olukorras, kus tegelikult polnud välistatud, et reisijad võinuks olukorda muuta ja päästa ise kõigi inimeste elud – võimaldab tõmmata paralleeli nii mitmegi meid viimastel aastatel puudutanud dilemmaga. Minu jaoks oli värskeim ja valulikem just see viimane. Nii näidendi mudelkaasuse kui ka Ukrainas toimuva puhul ei ole päris täpselt teada, mis oleks ühe või teise otsuse täpne tagajärg. Teada on vaid tõenäosused. Ja muidugi see, et inimesed surevad. Või nagu ütles lennukitäie inimesi tapnud majori kaitsja pingsalt publikusse vaadates: “See on sõda, sõjas on ohvrid”.
Mina tean, millele mina otsust tehes mõtlesin. Võimalik, et teised mõtlesid millelegi muule.
Pärast seda aga jalutasime kõik koos tavapärases teatrijärgses suminas pisut käredasse, kuid rahulikku õhtusse meie tüüne eestimaise taeva all.
Kohus toimub veel kahel korral – 24. märtsil ja 2. aprillil. Soovitan järele katsuda, millele teie mõtlete.