Arvustus | Vanemuise uus Vanapagan. Mis on see õndsus, mille poole Jürka nii kangekaelselt püüab?
teeb ooperimaastikul endiselt ilma. Alles hiljuti tuli lavale esimene Wagneri tõlgendus, nüüd on publiku ette jõudnud uus kodumaine algupärand, Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Uue eesti ooperi sünd on juba iseenesest haruldane ja märkimisväärne sündmus. Seekordse teose kaalukust suurendab fakt, et selle alus on eesti kirjanduse tähtteos, Tammsaare viimane romaan.
Meie mees Soomest
Lugu maa peale õndsaks saamist otsima tulnud Vanapaganast on Eesti lavadele jõudnud mitu korda. Ise mäletan koolitüdrukuna 1976. aastal nähtud Jaan Toominga lavastust ja toonast kustumatut elamust. Ka seekordses Vanapagana lavaletulekus on palju kiiduväärset. Kõigepealt see, et publikul on võimalik osa saada eesti ühe parima bassi Koit Soasepa suurest osatäitmisest nimiosalisena. Laulja suhteliselt hilja alanud muusikaõpingud jõudsid sedavõrd heade tulemusteni, et viisid ta kiiresti tööle Soome rahvusooperisse. Eesti lavadele on Soasepp jõudnud kahetsusväärselt harva. Tema soe, mahlakas, ühtlane ja suur hääl ning vaimustavalt hästi rolli sobiv kuju on juba iseenesest ammendavad põhjused ooperi lavaletoomiseks. Aga lisaks on taas kokku pannud ühtlaselt tugeva ja hästi toimiva ansambli.
Tammsaare viimane suurteos „Põrgupõhja uus Vanapagan” on valminud suure sõja eelõhtul, äreval 1939. aastal. Romaanis saadab Peetrus Vanapagana maa peale, sest Jumal on hakanud oma kätetöös kahtlema. Sestap peab Põrgu peremees omal nahal järele proovima, kas inimesena elades on üldse võimalik õndsaks saada. Selle katse tulemusest oleneb nii Põrgu kui ka terve inimkonna edasine käekäik.
Aktuaalsed teemad praegugi
Tammsaare tekst vaagib tähtsaid küsimusi inimeseks olemise hinnast ja inimkonna tulevikust ning vaagis seda omal erutaval ja valusal moel ka Jaan Toominga aastatetagune lavastus. Need küsimused ja teemad on praegu sama valusad kui 80 või 45 aastat tagasi.
Ooperi tegijad on otsustanud loobuda romaani proloogis Taeva väravas toimuvast Peetruse ja Vanapagana kohtumisest, kus Jürkale õndsaks saamise ülesanne kätte antakse ja ta maa peale lähetatakse. Kristi Klopetsi libreto, mis jälgib hoolega romaani tegevustikku, on läbinisti olmeline ja ladusalt kulgev. Aeg-ajalt tuleb jutustaja rollis appi koor, kes selgitab, mis vahepeal on toimunud. Siiski tundub, et algallikatruudusest olenemata on libretos kaduma läinud see miski, mille Tammsaare jättis ridade vahele ja taha, mis erutab meeli ja paneb mõtlema. Kui need suured küsimused kõrvale jätta, on Põrgupõhja Jürka maa peal asjatamine ainult üks nukker rabelemine ning lõputu Kaval-Antsule ja üha uutele saatuselöökidele allajäämine.
Helilooja rasked valikud
Kui libretos pole ruumi ega kohta tegelastesse vaatamiseks, siis paneb see keerulisse olukorda ka helilooja. Ardo Ran Varres maalib muusikas meisterlikke pilte ja meeleolusid, aga lauljad jäävad neis helimaastikes tagaplaanile, kandes valdavalt ette retsitatiivset materjali. Loo teistsugune dramaturgiline ülesehitus oleks ehk andnud heliloojale rohkem võimalusi tegelaste sisemise arengu ehitamiseks mitte ainult orkestri, vaid ka vokaali kaudu. Orkestri jaoks on kahtlemata tegu suure proovikiviga, mille ületamise pingutus jõudis saaligi. Peale Koit Soasepa hiilgava rollisoorituse tegid lavastuses silmapaistvad etteasted nii oma tenor Rasmus Kull, kelle Kaval-Ants oli liikuv ja veenvalt pahatahtlik kõigis oma ettevõtmistes, kui ka Vanapagana mõlemad kaasad Annaliisa Pillak (Juula) ja Karmen Puis (Lisete).
Plussid ja miinused
Lavastaja Vilppu Kiljunenile on Varrese ooper sel aastal Estonia „Võluflöödi” kõrval juba teine lavastajatöö Eestis.
Vanapagana õndsaks saamise poole püüdlemise lugu ise jookseb ju hästi ja arusaadavalt, aga annab vähe vihjeid lavalise maailma mitmetähenduslikuks tõlgendamiseks.
Ooperi emotsionaalne haripunkt on Juula surm, kus Koit Soasepa ja Annaliisa Pillaku vahel sünnib liigutav ansambel. Kahjuks rikkus ilusa hetke kirstu astumise kohmakas lahendus. Arusaamatuks jäi ka majapõlengule ja Jürka surmale järgnenud kurbade klounidega surnumatjate stseen, mille tähendus läks kaduma.
Mis siis on see õndsus, mille poole Vanapagan nii kangekaelselt püüab? Kunstnik Iir Hermeliin on kohe ooperi alguses toonud lavale sihvaka puudesalu, mida kurjakuulutavalt inspekteerivad metsatöölisteks riietatud kooriliikmed. Teises vaatuses jäävad neist järele vaid koledad köndid. Ahnus, mis seisab ähvardava ohuna inimkonna pea kohal, on see, mis hukutab Kaval-Antsu ja seeläbi ei lase ka Vanapaganal oma maist ülesannet auga välja vedada.
Võib-olla ühineb lavastaja Vilppu Kiljunen oma tõlgenduses meie metsakirjaniku Valdur Mikita äratundmisega, et taasleides eestlasele ürgselt omase armastuse ja lugupidamise metsa vastu, leiame ehk ka armastuse ja lugupidamise kaasinimese vastu, ja kes teab, ehk saamegi õndsaks.