Arvustus. Vennad Lõvisüdamed viivad virtuaalsesse fantaasiamaailma
uues lavastuses «Vennad Lõvisüdamed» on noored peaosalised Oskar Seeman (Korbi rollis) ja Kaarel Pogga (Joonatani rollis) saanud suurepärase võimaluse näidata oma füüsilist võimekust. Loo seiklused viivad nad lava alt kõrgustesse ja tundub, et seikluste illustreerimiseks on tööle rakendatud suur osa suure maja tehnilistest võimalustest.
Näitlejad hüppavad orkestriauku, ronivad liikuvatel lavaplatvormidel ja turnivad laest rippuvatel metallkonstruktsioonidel. Nad teevad seda nii julgelt, nagu hüppavad tundmatusse ka nende kehastatud vennad Astrid Lindgreni muinasjutus.
Rikkalik fantaasia
Kahe venna fantaasiamaailm on vaheldusrikas. Lisaks aktiivsele ronimisele ja turnimisele tuleb neil ka hiilida, end varjata ja peita. Näitlejate oskust oma keha kontrollida näitab aga kõige paremini see, kuidas nad näitlevad hobuse seljas ratsutamist.
Elusuuruses hobuseid laval ei ole, nende figuurid on väiksemas formaadis kujutatud vendade kiivritel ja niipea kui näitlejad kiivrid pähe panevad, muutuvad ka nende liigutused. Läbi näitleja keha tõmbe- ja tõukejõu muutuse on hobust nägemata võimalik tema kohalolu laval tajuda. Selline liikumine annab hõlpsasti tõlgendatava visuaalse efekti ja näitab, kui hästi saab näitlejate, lavastaja ja kostüümikunstnik Maarja Meeru töö selles lavastuses kokku.
Lisaks hobustele on imelisi elusolendeid laval veel. Valgete kirjatuvide abil saadavad loo tegelased üksteisele sõnumeid, kuid vastupidi hobustele on tuvid staatilised elusuuruses kujud ning nende vertikaalne õhkutõus ja maandumine on kõike muud kui loomulik. Aga kõik, mis ümbritseb tuvide liikumist, loob nende saabumisest ja lahkumisest peaaegu üleloomuliku sündmuse: aeg justkui peatub, kõik tegelased vakatavad hetkeks ja saadavad tuvi silmadega.
Tuvid ja hobused on nii oskuslikult lavastatud, et see annab vaatajale võimaluse lihtsalt nautida just neid omaseid loo jutustamise viise.
omaseid võtteid on kasutatud ka keskkonna loomiseks. Lavastuses on dekoratsioone rohkelt, kuid laval korraga vaid nii palju kui vajalik, et aru saada, kas tegevus toimub Kirsi- või Kibuvitsaorus, sees- või väljaspool ust.
Lavakujundus on vihjeline ja seda konkretiseerib taustal liikuv videoprojektsioon. Staatiline lavakujundus koos dünaamilise videoga muudab lavastuse keskkonna jälgitavaks ja loetavaks, ning arvatavasti eriti hõlpsaks sellele põlvkonnale, kellele arvutimängude maailm on elu loomulik osa.
Videod lavastuses
Video on lavastuses muudki kui keskkonna loomise vahend. Projektsioon muutub loo jooksul. Alguses on vennad alles kodus ja video kujutab kahemõõtmelist linnasiluetti, fantaasiamaailmas saab sellest laval olevat ümbrust täpsustav vahend ning etenduse lõpus võtab see üle kogu füüsilise keskkonna. Alles jäävad vaid vennad ning nende kujuteldav maailm.
Kui midagi selle lavastuse juures igatseda, siis seikluste varjus hiilivate tundlike teemade, nagu surm ja sõprus, sügavamat käsitlust ning tasandit, mis aitaks mõista, mis vendi sedavõrd seob. Nad on valmis teineteise eest tulle ja kuristikku hüppama, aga põhjused, miks nad seda teevad, jäävad vaataja enda otsida.
Küllap on noor vaataja piisavalt taibukas mõistma, et mitte vastastikune ekstreemne teenuseosutamine, vaid ehk just usk iseenda ja üksteise headusesse on see, mis vennad teineteisest hoolima paneb, neile lootust annab ja neid perena koos hoiab.