Aus ja ilus “Lucia di Lammermoori” uuslavastus Vanemuises

Ilma suurema kärata on Vanemuise teatris lavale toodud järjekordne suur ooper, bel canto meistriteos, Donizetti “Lucia di Lammermoor”. Kuigi hiljuti sahistati muusikaringkondades järjekordsest kultuuriministeeriumis ringlevast Vanemuise ooperipoole sulgemiskavast, pole sellest õnneks asja saanud juba alates ajast, mil Kaarel Ird samal teemal Tallinnas vestlusi käis pidamas kui “kommunist kommunistiga”. Vanemuislased ajavad vapralt oma väikeses majas suurt asja edasi. Ja on eksistentsile õigustusi otsides naelapea pihta tabanud ka seekord.

2. aprillil Tartus esietendunud “Lucia di Lammermoor” on peaaegu kakssada aastat pakkunud väljakutseid nii lauljatele kui lavastajatele. Ooperi libreto on võimaldanud tõlgendada ühiskondlikke muutusi intrigeerivas võtmes üha uutele publikupõlvkondadele. Seekordne Vanemuise versioon pole erand. Kuna viimase aja trend tundub olevat ooperite avamängud publikule loo jutustamiseks ära kasutada juba enne, kui libretos ette antud tegevus lahti läheb, siis Roman Hovenbitzer avabki oma kandva lavastusliku juhtmotiivi sellega, et näitab meile fragmenti Lucia lapsepõlvest. Pisitüdruk, kes mängib mänguloomade ja nukuga, kutsub mängu ka oma suure venna. Armas idüll asendub šokeeriva vaatepildiga, kui seesama vend oma väikest õde vägistada üritab. Olukorra päästab tuppa tormanud teine noormees, kes venna Lucia juurest minema kupatab. Jahmatav sissejuhatus ooperile aga määrab kogu hilisema tegevusjoonise kulgemise ja pakub tänapäeva vaatajale üsna arusaadava selgituse Lucia meeleseisundite arengutest kuni lõpliku hullumeelsuseni finaalis. Selles mõttes on Hovenbitzeri idee geniaalne – 21. sajandi inimene on oma sisekaemuslikes eksperimentides ja psühholoogiliste hingerännakute toel ammu teadlik asjaolust, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Sel ajal kogetu võib jääda painama ja mõjutada meie elusaatust rohkem, kui julgeme endale tunnistada. Sestap polegi enam nii väga vaja süveneda arusaamatutesse vastasseisudesse, mis tulenevad klannidevahelisest vihavaenust (Tammsaare Andres ja Pearu on seda teemat eestlase jaoks juba küllalt kirjeldanud) või feministlikku tõlgendusse naisalge mahasurumisest meeste ülimuslikus maailmas. Uus tõde ümbritseb meid igapäevastes uudistes – perevägivald, pedofiilia, intsest ja seksuaalne ärakasutamine. Või teistsuguse kultuuriruumi Euroopasse sissetung, kus sundabielud ja meestekeskne maailm on igapäevased, aga mida meie tahaksime olla ammu unustanud. Ühe naise hulluksminek selles kontekstis on kõigiti loogiline ja ooperit vaadates kujuneb arusaam, et inimkond on inimsuhetes vist kogu aeg balansseerinud lubatu ja lubamatu piiril. Tänapäeval on lihtsalt uued piiride nihutamise katsed, uued vastasseisud, uus ühiskondlik hullumeelsus. Ei midagi uut siin päikese all.

Kunstnik Roy Spahn on tegutsenud lavastaja mõttemaailmaga sünkroonis. Visuaalne jõud loo jutustamise kontekstis on hea ning hoiab suuremate ja väiksemate detailidega kõikvõimalikke vihjeid andes vaataja meeled elevil. Kogu Lucia nukumaailm on servapidi pidevalt etenduses sees ning suunab vaatajat mõistma Lucia psühholoogilise kollapsi tagamaid. Pisut ebaselgeks jääb koori visuaalne kontseptsioon. See Sõrmuste isanda ja Kääbiku maailm ei haaku eriti ülejäänud looga ning krellrohelised sätendavad kuued koguni häirivad stseenides, kus kõigi teiste tunded on suured ja Donizetti imeilus muusika kisub pisaraid. Aga kõik muud detailid, nukud, kepphobune, ükssarvik, paberlaevukesed, lossitornide maketid, perekonnamaal, on omal kohal ja mõjusad. Samuti näeb laval veel elavat tuld, päris küünlaid ning lihast ja luust vaimu Marika Aidla kehastuses moodsate hologrammide asemel. See kõik on kuidagi aus ja ilus. Allikas oleks ehk võinud olla lahendatud sedasi, et lava seest raskete puitkaante äravõtmise ja tagasinihutamise kolin ei oleks seganud muusika nautimist ning dekoratsioonivahetus võinuks käia väiksema mürina ja kolksudeta. Aga Vanemuise väikese maja lavatehnika on vist pärit ei tea mis aegadest, nii et anname andeks.

Oluline on ikkagi see, et väikeses Tartu linnas (ja ärge mitte mõelgegi kasutada sõna “provintsiteater”), materiaalselt võrdlemisi tagasihoidlikes tingimustes on suudetud teha Euroopa tasemel kunsti. Lavastaja Roman Hovenbitzer, kunstnik Roy Spahn ja valguskunstnik Ulrich Schneider on kõik Saksamaalt, ka lauljatest on ülekaalus rahvusvaheline seltskond, kellele väga tugevalt ja võrdväärselt sekundeerib Vanemuise tubli koosseis.

Lucia osatäitja, taanlanna Henriette Bonde-Hansen on pisike, haavatav, tundeline, lavakujuna ääretult sümpaatne, jäädes ka naisena lõpuni lapseks, kes nukkudega mängib. Tema kaunis, ühtlane ja tugev vokaal täitis ära terve etenduse, tekitamata kordagi tunnet, et Lucia äärmiselt nõudlik partii talle mingeidki raskusi valmistaks. Ehk mõningates koloratuurides oleks võinud võtta ka selle kõige kõrgema noodi, kuid arvestades, et ta on lüüriline, mitte koloratuursopran, on see mõistetav. Esimeses vaatuses, kus tegevust ja detaile palju, tundus Lucia pisut rabe, kuid teise vaatuse staatilisem lavapilt andis rohkem võimalusi vokaali näidata, tõi stabiilsuse. Ja hea, et seekord polnud selles kõige-kõigemas stseenis aukus põski, siniseid silmaaluseid ega sassis juuksepahmakat, vaid täisvereline kaunis naine, kes eksalteeritult ning väljapeetult kõigile selgeks teeb, et patu ja vägivalla palk on surm ja hullumeelsus.

Lätlane Jānis Apeinis lord Enrico Ashtonina tegi suurepärase rolli. Lavastaja etteantud juhtmotiivi järgides tegutses ta väga plastiliselt ja üldse mitte bel canto ajastu kangelase stampvõtteid järgides, mõjudes tõeliselt tänapäevase sotsiopaadina. Ta mängis veenvalt välja kogu patuse, kuid varjatud kire oma õe vastu ning andis hästi mõista, et vimm, mis Enricol oli Edgardo vastu, ei tulenenud vanast suguvõsadevahelisest vaenust, vaid lihtlabasest asjaolust, et Edgardo oli talle lapsepõlves peale sattunud ja õe kallalt minema kihutanud. “Nõdrameelne!” on sotsiopaadist Enrico ainus kiretu konstateering, kui Edgardo end tapab. Noorpõlve häbi sai tasutud. Vokaalselt oli Apeinis üks tugevamaid, eriti ansamblites. Talle jäi natuke alla Federico Lepre Edgardo rollis. Tema ilus tämber oli natuke nõrguke teiste peategelaste kõrval ja tundeid väljendades langes ta oma liigutustes pisut stampidesse. Teate ju küll neid käte ringutamisi armastusest rääkides… Võrdväärset partnerlust pakkus lätlasele, itaallasele ja taanlannale meie oma Märt Jakobson, kes üllatas igakülgselt. Pikad mehed, eriti bassid, kipuvad mõjuma laval tihtipeale pisut staatiliselt ning nurgeliselt, aga Lucia kasvataja Raimondo Bidebenti rollis õnnestus Märdil seekord kõik. Loomulik ja tundeline liikumine laval ning voolav, ülemhelidest tulvil paindlik kantileen, mis oli eriti nauditav kõrgemas registris. Vahtkonnaülem Rasmus Kull sulandus ühtlaselt tugevasse solistide rivvi kenasti ning Karmen Puis laulis ettenähtud lühikesed fraasid oma tuntud headuses. Vokaalselt kõige ebaühtlasem oli German Gholami lord Arturo osas, aga tämber on tal meeldiv ning tuleb nõustuda vaheajal ringijalutavate naiste suust kuuldud õhkamisega: “Nii ilus mees!!!”

Dirigent Paul Mägi ohjas orkestrit tundlikult ja täpselt nagu alati, kohatine loks lavalolijatega tuleb ilmselt kirjutada esietenduse õhustiku kontosse. Koor võiks itaalia keele hääldusega pisut tööd teha, see oli ainuke, mis Donizetti suurooperisse tõi kohalikku dimensiooni.

Kokkuvõtteks tuletaks kõigile Tallinna ooperisõpradele meelde, et Tallinnast Tartusse on tee sama pikk kui Tartust Tallinna ning Vanemuise “Lucia di Lammermoor” tasub igal juhul äravaatamist. Imekaunis muusika, rahvusvaheline solistide seltskond laval ning meie omad igati tasemel lauljad väärivad tugevat aplausi, braavo-hüüdeid, lilli ja tunnustust.