„Beatrice“ – lugu jumalajärgsest maailmast
Eesti algupärane dramaturgia, täispikk ja täiskasvanutele mõeldud sõnalavastus iseäranis, on Eesti teatris üpris haruldane nähtus ja veelgi haruldasem on ulmenäidend. „Vanemuine“ on nüüd igatahes ulmelavastusega hakkama saanud, ehkki sõna „ulme“ annotatsioonides ei mainita. Et see Siret Campbelli näidend on „tulevikuromanss“ on siiski küllalt äraandlik määratlus, et ulmefänni huvituma panna. „Beatrice’i“ tutvustav tekst (mis meie teatritraditsioonile kohaselt on liiga pikk ja teeb anonüümselt, ütleme ausalt, üsna vaieldavaid sedastusi) tõttab aga tavapublikut kohe rahustama, et tulevik küll, aga superkangelasi, planeete ja laserrelvasid ei ole.
Üritades nüüd selle loo sisu ja tegevust mitte ümber jutustada, öelgem, et see tegeleb kübertemaatikaga, teadvuse salvestamise ja laadimisega doonorkehasse, ning loomulikult on lähema vaatluse all sellisest tegevusest tekkivad inimsuhted ja moraalsed implikatsioonid. Ma oskan seda arvustust kirjutada ainult kui ulmefänn ja kirjanik, aga mitte kui teatrikriitik, ja seega jätan ma teatrikunstilise aspekti käsitlemata, kuna sellest ma midagi ei tea.
Sireti kirjutatud tekst on minu meelest üldiselt päris hea ja tugev. Kohati kuuleb seal küll sõnu ja väljendeid, mida päriselus on keeruline ette kujutada kedagi ütlemas, aga neid on kokku ehk viis või kuus. Esimeses vaatuses on perekonnaelulisi stseene, mis on loo arengu seisukohast küll vajalikud, aga ilmselt meesterahvast publikule igavad. Dramaturgiliselt on need põhjendatud, et alguses tutvustada tegelasi nende normaalses keskkonnas ja näidata nende püüdlusi ja soove. Ja noh, kui meile näidatakse õnnelikku perekonda, siis me hakkame kohe eeldama, et midagi koledat peab juhtuma ja see tekitab pinge. Näidendi kõige paremad dialoogid on teises vaatuses, kus on juba rohkem konflikte. Dramaturgiliselt kõige kõvem dialoog on Tomi (Priit Strandberg) ja Pixie’ (Silver Kaljula) dialoog. Üldse, minu meelest on need stseenid, kus Siret kasutab formaati, kus kaks tegelast, kes on tugevas konfliktis ja kellel on millegi üle vaielda, kõvasti kandvamad, kui need, kus laval on rohkem tegelasi ja (digitaalset) askeldamist.
Ma mainiksin viisakalt ka seda, et meeskaraktereid on kujutatud pisut pentsikult, mis võib muidugi olla ka taotluslik ja Strandbergi ja Veiko Porkaneni Yocki infantiilsus peabki ilmestama tulevikumeeste abitust ja vaimunõtrust. Aga miskisugune sarkastiline tunnetus jääb nende tekstis ja käitumises justkui puudu. Sellisena nagu Tomi on kujutatud, võtab Strandberg sellest rollist ilmselt maksimumi ja madistab kõvasti üliemotsionaalseks ja impulsiivseks kirjutatud tegelase sümpaatseks mängimisel. Tähendab, ta saab sellega hakkama, mis küllap ongi näitemängu eesmärk – näidata, kuidas ühel lapsmehel lõpuks aru pähe tuleb. Karol Kuntsel (Theodor) on küll kõrvaltegelane ja tal ei ole palju teksti, aga mängib nii kuradima hästi nagu välismaa filmikooliga näitleja. Ma ei oskagi tema rolli kohta muud öelda, et ülikõva sooritus.
Marian Heinatil, kes on esimese vaatuse kõige olulisem tegelane, on kanda selle näitemängu kõige raskem osa. Ta peab kehastama naist, kes hakkab mehele tõesti nii hinge, et too ei suuda temast ka pärast surma lahti lasta. Marian Heinat peab kehastama erakordset ja ainulaadset naist, kes on sõna otseses mõttes suurem kui elu, et me vähegi usuksime kõike seda, mis teises vaatuses toimub. Ja ma arvan, et mina usun, Marian Heinati Kristi on tõesti vapustavalt tugeva auraga naine… Just selline, kelle pärast mehed lollusi võivad teha. Tema kuju jääb meelde ja tema vaim lehvib teises vaatuses laval.
Kärt Tammjärv, kes mängib uues kehas Kristit, teeb oma rollis paar geniaalset asja, mis seitsmendasse ritta ehk ära paistavad, aga ma ei tea, kas kaugemale ka. Siinkohal tulebki vist nüüd öelda, et see etendus on ülimalt rikastatud „Vanemuise“ digitaalse tehnikaarsenaliga, mis kindlasti suurendab vaatemängulisust, aga kas see dramaturgiat võimendab ja näitlejate mängule kaasa aitab, on natuke iseküsimus. „Vanemuisel“ on suur ja avar saal, orkestriauk ja tohutult ruumikas lava ning ma saan aru, et see tuleb kuidagi ära täita. „Beatrice“ on ka lugu tulevikust ja tehnoloogiast ning seepärast on eriefektid ka justkui omal kohal. Samas ei saa ma lahti tundest, et näitlejat näeme me selle tulevärgi sees vähem ja tema mängust läheb mingi osa kaduma. Kasvõi see, et näitlejad räägivad mikrofoni, mõjus kuidagi harjumatuna. Stseen 80ndate retrodiscoga ja Michel Jacksoni „Thrilleriga“ ei näinud narratiivi poolest kuigi vajalik, aga ilmselt julgustab „Vanemuise“ sõnalavastuse kaadrit, et mitte ainult muusikalide tootmise peale ei panda raha. Igatahes ma julgeksin arvata, et kammerlikum lavastuslaad laseks võimsamini välja paista, kuidas Kärt Tammjärv on põiminud oma mängu Marian Heinati miimika järeleaimamised. See ei ole kindlasti kerge mängida ühte tegelast teise kehas, veenda meid ühteaegu selles, et ta tõesti seal on ja samas jällegi, et see on uus ja teistsugune isiksus.’
Liina Tennosaar on nii fenomenaalne ja meisterlik näitleja, et ta oskab särama panna igasuguse rolli. Ja mitte tahtes kritiseerida noortele näitlejatele üles ehitatud lugu, tekkis minus arvustajale ebakohane tunne, et ma oleks rohkem Kuntselit ja Tennosaart lavale tahtnud. Linda Kolde kehastatud Laura on tegelastest üks kõige mõistlikum inimene. Laura on mõistuse hääl, dramaturgiliselt nii-öelda sõlmisik, peegeldaja, küsitleja ja kahtleja. Ta on osavalt kirjutatud roll ja igati kenasti välja mängitud.
***
(Žanri)ulme sobivus teatrisse on üks keeruline teema. Žanriulme on eelkõige kirjanduslik fenomen, teater on kirjandusest primitiivsem, tinglikum, aga ka vahetum. Žanriulme eeldab ja võimaldab teatavat loogilist maailmaloomist ja taustade avamist, mis teatrisse ei mahu. Teater ei kannata eriti pikki taustalugusid, teatrisse passivad rohkem universumid, mille toimimist vaataja teab ja tunneb. „Beatrice’is“ näeme me laval suhteliselt isoleeritud maailmas toimuvat lugu. Kui see lugu toimuks kirjanduses, siis ei pääse autor sellest, et žanriulmele kohaselt saaksime me teada, mis muus maailmas sünnib. Siin on meil lugu sellest, kuidas on avastatud ja kasutusele võetud uskumatult fantastiline tehnoloogia, mis muudab otsustavalt meie arusaama inimesest, elust ja surmast. Me ei kuule ega näe selles lavaloos, milline diskussioon on sellele eelnenud, millised poliitilised ja moraalsed lahingud on maailmas maha peetud, kuidas see on üldse läbi surutud, milliselt on reguleeritud surrogaatkehade juriidiline režiim, kasvõi kui suur on vastuseis sellele ja nii edasi. See ei ole mõeldud etteheitena, ma tahan lihtsalt öelda, et teatrisse taustamõõde tõesti ei mahu, aga žanriteadlikul ulmekirjanikul ei ole sellest romaani kirjutades pääsu. Ulmehuviline on kloonimise ja teadvuse teisaldamise teemal lugusid lugenud juba ammu ja teab hästi, milliseid võimalusi ja kombinatsioone on esitanud näiteks Stanislaw Lem, Robert Silverberg, Gene Wolfe, Paul McAuley ja terve leegion teisi. Silverbergi „To Live Again“ (1969) võib vast lugeda üheks isiksuse salvestamise tüvitekstiks. Suurema lugemusega ulmefänn oskab tõenäoliselt nimetada veel kümneid.
Ma tunnistan, et Siret on elegantselt minimaalsed vajalikud taustad ära mahutanud nelja esimesse stseeni ja rohkem ruumi ei ole nende jaoks näitemängus kusagilt võtta. Ulmekirjanik paraku aga nii hõlpsalt ei pääseks ja peab sellise loo vastuvõetavaks kirjutamisel palju rohkem keerulisi küsimusi lahendama.
Teater on tinglik, teater on mõttemäng, teater ei ole nii konkreetne kui on ulmekirjandus. Teatris peame me paratamatult leppima sellega, et laval ei ole žanriulme, vaid midagi sellist, mille kohta Andri Riid on öelnud arbitraarulme. See tähendab siis maailma, mis ei ole üles ehitatud loogiliselt põhjendatult ja meile mõistetavast alguspunktist tuletatult, vaid tuleb piirduda autori sedastusega, et nii lihtsalt on. Mina isiklikult ei oska ette kujutada, millised sündmused peaksid kristlikus maailmas juhtuma, et surnud inimeste elustamine surrogaatkehades avalikult kättesaadavaks teenuseks muutuks. Jah, muidugi – kui midagi on tehnoloogiliselt võimalik teha, siis inimene seda ka üldiselt teha püüab ja suurfirmade rahaahnus ületab tihti (aga mitte alati) meile tuntud moraalsed piirid. Kirjanduses, žanriulmes on võimalik ja vajalik need muutused konstrueerida, näitemängu need aga kuidagi ei mahu ja see mõnevõrra raskendab kogu selle maailma omaksvõttu, milles „Beatrice’i“ sündmused toimuvad.
Tegelased ei kasuta kordagi sõna „hing“, vaid ainult „teadvus“. See teadvus, mida uutesse kehadesse siiratakse, on infokogum, mis eeldatavalt vajab jooksutamiseks mingit softi… Mis justkui tähendab, et ülimalt raske on eeldada, et ühiskond on tingimusteta aktsepteerinud põhimõtte, et surnud inimene elab edasi (kuigi on tegelikult arvutiprogramm) ja uues kehas on nüüd sama isik. See tekitab tohutult raskeid küsimusi ja ületamatuid dilemmasid. Ent jällegi, näidendis saab nendest mööda minna, kirjanduses ei saa.
„Beatrice’i“ tegelastest ei ole ilmselt keegi kristlane, kuigi Laura esitab paar korda küsimusi ja mõtteid, mida kristlane esitaks. Kristlase jaoks on enamik selle loo probleeme pseudoprobleemid. Teoloogilisi arutelusid või isegi viiteid sellele, et see maailm on kunagi tundnud õpetust sellest, mis on inimene, aga tekstis ei ole, millest on natuke kahju. Me peaksime järeldama, et selle loo tegevus ei toimu mitte ainult tõejärgses, vaid ka jumalajärgses maailmas, kus kiriku asemel on suurkorporatsioon „LEI“, mis elustab surnud inimesi. Jumalat ega hinge ei ole tegelaste jaoks olemas, nagu ei ole olemas ka kahte tuhandet aastat filosoofiat elust, surmast ja inimesest, lepitusest ja lunastusest. Jällegi, see ei ole etteheide, see on järeldus, mille ma selle tulevikuühiskonna kohta teen. Mõttemänguna võin ma ka näiteks oletada, et selle loo tegevus ei toimugi meie maailmas, vaid näiteks miskis lapsemeelses ateistlikus tehnoloogiafetiši paralleelmaailmas.
Kokkuvõtteks. Siret on kirjutanud näitemängu, mis on nutikalt struktureeritud ja milles on tuntavalt tugevamat dialoogi, kui võib kuulda meie teatrite rohketes dramatiseeringutes, rühmatöödes ja autorilavastustes. See on kiiduväärne, et kirjutab see, kes oskab kirjutada, ja lavastab ka see, kes oskab. Kui ülelavastamisest rääkida, siis ainult selles kontekstis, et oli lihtsalt tehtud poliitiline otsus kasutada „Vanemuise“ muusikalide tehnopargi tulejõudu, ja küllap oli seda tehtud osavalt. Minule see videorüselus näidendi sisu lähedasemaks ei teinud, sest ma tahan teatris rohkem näha näitlejat. „Vanemuine“ peab vist aga arvestama sellega, et muusikalisõltlaseks harjutatud publikut ei ole lihtne sõnalavastusele tagasi saada, kui laval kärtsu ja mürtsu ei tehta. Näitemängu omaksvõtmisel peab vaataja siiski tegema mitmeid mööndusi talle tuntud maailma kohta ja üritama ise kujutada, kuidas asjalood nii kaugele võiksid jõuda. Kindlasti on „Beatrice’il“ potentsiaali olla rohkelt poleemikat tekitav tükk.