Beethoven annab võimaluse mängida vastuolulist inimest

Draamateatri näitleja Guido Kangur, kes tuleb Vanemuises vaatajate ette Ludwig van Beethoveni osas, andis küsimustele vastuseid selle suure Saksa helilooja, aga ka džässmuusika teemadel.

Mis tõi teid Vanemuisesse mängima Beethovenit?

Moises Kaufmani näitemängu «33 variatsiooni» lavastaja on Heiti Pakk, kellega mul on olnud väga meeldivad kokkupuuted. Päris mitu tööd olen temaga teinud, kunagi Kuressaare linnateatris ja siinsamas Tartus, Emajõe suveteatri Ristikivi-lavastuses.

Olen Eesti draamateatri näitleja ning vahetevahel on väga hea tulla külalisena mõne teise teatri lavastusse. Uued partnerid, igati põnev ja huvitav.

Ma ei võta vastu kaugeltki kõiki pakkumisi, oleneb sellest, kes on pakkuja. Heitile ütlesin jaa-sõna enne, kui olin näidendit lugenud. Pakkumine tulla Beethovenit mängima kõlas väga huvitavalt.

Suured loojad on vastuolulised inimesed, ja on ka Beethoven. Ta võib olla ühtaegu ülihea inimene ja samas väga tujukas, ütleb teistele halvasti ja läheb väga kergesti põlema. Ja siis on jälle väga hea. Huvitav on teda uurida. See teebki meie töö väga põnevaks, et on võimalus igasugust materjali juurde lugeda.

Ilmselt olete lugemise kõrval rohkesti ka tema muusikat kuulanud?

Nojaa, loomulikult. Ma ei olegi elu sees vist nii palju klaverimuusikat kuulanud kui viimase kahe kuu jooksul. Olen püüdnud ka Beethoveni sümfooniatega tuttavaks saada, kuigi need ei ole selle tüki jaoks vajalikud.

Siin lavastuses ei ole väga suurt võimalust Beethovenil iseennast avada, rohkem teised räägivad temast, uuritakse tema elu ja loomingut, ja eriti tema klaveriteose «33 variatsiooni Diabelli valsi teemale» kirjutamise perioodi.

Olite Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avaõhtul, kus kõlas Beethoveni «Missa solemnis». Kuidas meeldis?

Seda kontserti kuulates hakkas mul kurb meel, et kui palju tegelikult on kõike ilusat, mis jääb kuulamata ja vaatamata, sest meil kõigil on kogu aeg oma töö ja tegemised, etendused.

Kontsert oli erakordselt ilus. Ma nägin ka sellist fenomeni, et Mihhail Gerts, kellega ma olen varemgi kokku puutunud – ta oli Georg Malviuse lavastatud «Kabaree» muusikajuht –, dirigeeris terve teose peast. Ma ei ole varem näinud, et üks dirigent seda teeb. Käisin pärast kontserti teda kallistamas ja tänasin teda.

Teid on sageli koos nähtud ja kuuldud hoopis teistsuguse muusikaga – džässiga. Kui tihedad on teil sellega praegu suhted?

Muusikat olen ma ju eluaeg armastanud. Nooruses oli rokkmuusika ja nüüd on džäss mu suur armastus. Meil on pereettevõttena Tallinnas väike džässisalong, mis on juba 12 aastat elanud oma elu. Igal esmaspäeval mängib meil džäss, koostame abikaasaga koos muusikakavasid ja oleme õnnelikud. Sellest on välja kasvanud ka džässifestival Sõru Jazz.

Minu vaba aeg on väga tihedasti muusikaga täidetud, sest me käime aasta ringi sageli kuulamas, mida uut tuleb Eesti džässis juurde. Aga ma vaatan, et üha enam on ka minu päris töö ehk teatritöö muusikaga seotud: Vanemuises nüüd siis Beethoven ja kohe varsti läheb Eesti draamateatris Patrick Süskindi «Kontrabassi» proovideks.

Kas seda monolavastust mängis omal ajal Aarne Üksküla?

Jah, Aarne Üksküla mängis ja pani lati väga kõrgele. Mul on see näidend juba viis aastat seisnud lauanurgal. Kui kunagi tegin mõned katkendid koos Eri Klasi ja orkestriga, hakati rääkima, et ma peaksin selle loo tervenisti ise ära mängima.

Aga ma ei ole suur monoteatri fänn, mulle meeldib ikka kellegagi koos laval olla, ma ei taha õhtul üksi tööl olla. Ja siis tekkis mul kindel mõte, et kui ma seda tükki teen, teen seda elava muusikaga.

Nii et nüüd me alustame proove Mingo Rajandiga, meie tuntud, armsa ja kauni naiskontrabassimängijaga. Laval tekib dialoog muusika ja näitleja vahel, mis võiks olla päris huvitav ning annab mulle jõudu ja julgust seda teha pärast Aarne Üksküla võimsat sooritust.

Lavastuses «33 variatsiooni» on teie kui Beethoveni kõrval teiste näitlejate hulgas Marika Baranbanštšikova, kes kehastab muusikateadlast Katherine Brandti. Mis osa see selline on?

Tema ongi lavastuse peategelane. Ta on ajaloolane, kes uurib, mis elu elas Beethoven, mis teda huvitas ja miks ta kirjutas Diabelli valsi teemal variatsioonid. See on tegelikult tänapäevatükk. Need stseenid, kus mina osalen, on tagasivaade ajalukku.