Belgia kogemus köidab igast soost lapsi
kevadine lastetükk “Viks ja Koba” õpetab noorimaid vaatajaid perfektsionismi ja mässumeelsuse vahel kuldset keskteed leidma.
Rahvusvahelise haardega lavastaja Sandra Lange kinnitas, et kaks peategelasest tüdrukut käivad kolmandas ja neljandas klassis, mistap võiks olla tükki kõige asjakohasem kaeda algklassilastel kuuendast kümnenda eluaastani. „Usun, et küllap on ka täiskasvanutel seda tore näha, sest lugu on väga elav ja sünnib kohapeal. Tegu pole muinasjutuga, vaid kahe tegelase sõpradeks kujunemise looga,“ vihjas ta samas.
Uhked määratlused
Lange meenutuste kohaselt soovitas dramaturg Sven Karja tal lihtsalt midagi improviseerida. „Kuidagi läks kohe üks uks lahti ja millegipärast just mu enda lapsepõlvest,“ kirjeldas ta nüansirohket loomeprotsessi. „Inspiratsiooniks olid mu enda sõprussuhted ja sealt need tegelased sündisid.“
Lange viitas sisekaemuses, et temas endas on olemas mõlemad kangelannad: nii perfektsionist Viks kui Koba, kes sooviks lihtsalt fantaseerida ja mitte reeglitest kinni pidada. „Kobal on koperdiseks olemise kõrval ka omajagu ebakindlust ning oma mängimiste kaudu tahaks ta teiste heakskiitu saada. Viks aga on hakanud uskuma, et ta ongi kõrgem ja tähtsam kui teised,“ iseloomustas lavastaja Birgit Landbergi ja Laura Niilsi kehastatavaid antipoode.
Varem vaid koduses Nukuteatris lavastanud ning nüüd esimest korda selles ametis Tartusse jõudev Lange tõdes, et seisab alles oma lavastajatee alguses. Näiliselt süütut lasteetendust aga nimetatakse tutvustuses uhkelt objektiteatriks ja füüsiliseks komöödiaks.
„Objektiteatriks kutsun mina teatrit, kus tegelasteks kehastuvad erinevad argipäeva esemed, mitte nukud, nagu tavaliselt nukuteatris,“ selgitas Lange mõisteid lihtsurelikele. „Füüsilise komöödia all pean silmas seda, et rõhk on suhtluses pigem kehakeelel kui sõnadel enestel. Natuke ikka räägitakse ka, aga pigem on teater sõnatu. Tekst on sündinud proovide käigus, oleme ise autorid.“
Kuressaare sillapea
Lange toob „Viksi ja Koba“ abil Maarjamaale Belgia füüsilise teatri kogemust. „Seal on kool, mis jälgib Jacques Lecoqi pedagoogikat, mille alla kuulub igasugune füüsiline teater: buffoon, pantomiim, maskiball, melodraama. Kõik füüsilises mõttes kõvasti energiat vajavad näitlemisstiilid,“ kõneles ta.
Lisaks on Lange Euroopa südames päris palju saanud näha tänavateatrit, kabareed, maskiteatrit, klounaadi – selliseid vorme, mida Eestis väga palju ette ei tule. „Eestis kahjuks viimasel ajal palju pole jõudnud käia, aga just hiljuti sai valmis ühe Itaalia tegija maskiteatrilavastus “Persona” Kuressaare teatris,“ lohutas ta kodumaise kultuuri austajaid.
Lavastuse lõpuks aga rallivad tüdrukud laudadega mööda koolipõrandat ringi ja toovad enne seda lavale elusuuruses elevandi. „Nii et ma usun, et ka poistel on seal väga palju, mida jälgida ja vaadata. Kui lapsed mängima hakkavad, on ikka kõigil lõbus,“ resümeeris ta.