Danzumees.blogspot.com

Noorteteater on üks keeruline žanr. Ühest küljest ülioluline, sest noorteni jõuda ja nende mõtteid liigutada-mõjutada pole lihtne. Igasugune võlts ja hoidku selle eest, et “noortekana” seda pakkuda proovimine, võib tekitada koheselt teatava filtri nende jaoks – selge, meile tahetakse midagi pähe määrida, mingit mõttemalli või täiskasvanute arvatavat jura, millest “noortele” võiks/peaks kasu olema. Vähemalt nii olen ma enda laste pealt märganud. Alles siis kui ka isa või ema on tõeliselt huvitatud mõnest “noortekast” ületame selle silla, et see või teine just neile mõeldud asi võiks ka “olla okei”. Näiteks juhtus see (toona veel) NUKU nime kandnud “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” ning irooniliselt meeldis see minule isegi rohkem kui lapsele, sest ta päris lõpuni vist ei uskunudki, et me mitte tema pärast otseselt ja ainult seda vaatama ei läinudki…

Vanemuises tuli lavale taanlanna Janne Telleri noorteromaani “Mitte midagi” – lavastaja Johan Elm’i enda dramatiseering. Ei vaadanudki seda sedapuhku lapsega, kuigi plaan oli, et kui see on selline asi, mida lapsed vaatama saata, siis seda ka hiljem teeme…

Kui kohe välja prahmatada oma arvamus, siis see oli üks vastik vaatamine. Teab ju küll kui rumalad ja julmad võivad lapsed olla, aga ikka mõjus ärritavalt. Mõjus ka tõestisündinud loona, ent pidavat siiski olema väljamõeldis. Võiks ju arvata ja öelda, et see on üks oluline lugu, sest noortele seda näidates tekib lootus, et nad selliste rumalate mängudega kunagi kaasa ei lähe. Võib arvata, et kui mõni vastav ohumärk päris elu – päris olukordades punaseks hakkab tõmbuma, siis oskab ka noor inimene seda eelnevalt Telleri lugu näinuna ja endast läbi lasknuna, hoiduda kaasa minemast… kuigi kas siis liialt pessimistliku või skeptilisena (ning ise ka noor olnuna) tundus see pisut liiga puust ja punaseks lugu ja kambavaimu tugevus on tegelikes olukordades tõesti nii tugev, nagu ka selles loos ja seega sõprade magnetilikule kaasatõmbejõule vastu panna on praktiliselt võimatu. Teisalt on see kindlasti vanemate (ka õpetajate) silmade avamise seisukohalt oluline, siis oskame meie neid asju märgata ja mõelda veel ühe nurga alt, mis last võiks painata kui ta vastavalt käitub.

Lugu ise on üles ehitatud mõnes mõttes sarnaselt, võrreldes selliste populaarsete noorteromaanisarjadega, nagu näiteks Näljamängud, Labürindijooksja, Lahkulööja… ainult, et siin on kõik realistlik, meie maailmas ja vägagi tänapäevane lugu (mitte tulevikus, kusagil imelikus kohas). Võrreldav on see selles mõttes, et siingi toimub üks mäng, mida noored mängivad. Justkui “ellujäämismäng”. Tuleb öelda, et lisaks väga nõme mäng, kus kari 14-aastaseid noori hakkavad ühel päeval kooli mitteilmuvale, nihilistist klassikaaslasele tõestama, ohverdades endale olulisi asju ja esemeid “saekaatrile”, et asjadel on tähendus. (Toon siinkohal “nihilisti” tähenduse Wikipedia-seletustest kombineeritult igaks juhuks ära neile, kes selle sõna mõttega varem pole kokku puutunud: nihilism on teooria, mis kuulutab mitte millessegi uskumist. Eitab ka teadmisi, eksistentsi ja seda, et elul on mõte. Väites, et inimlikud väärtused on alusetud – elu on mõttetu, teadmine on võimatu.) Jälgime kui kaugele nad on valmis minema, mida olulist loovutama? Panused muudkui kasvavad ja vaadates tead ja isegi ootad, millal nad teineteise kallale lähevad.

Minu jaoks tõstatusid mingid küsimärgid, mis ei andnudki kuni lõpuni rahu. Esiteks, miks nad üldse neid asju sinna kokku tassisid? Mis selle mõte oli? Nad ju sellega oleks tõestanud iseendale (ja teistele), et asjadel tõesti väärtust pole… Kuidas nad sellega oma sõbrale/klassikaaslasele midagi tõestada oleks võinud… otse vastupidi – annaksid nagu õigustust juurde hoopis. Ma ei viinud lõpuni seda vastuolu kokku (mis oleks ju olnud oluline!) ja sellepärast ei saa aru ka kogu loo mõttekusest, mis minu jaoks näis absurd. Muidugi alati võib ju seda seletada nii, et need on lapsed ja nad ise ka ei saa aru, mis teevad, ehk lähevadki lihtsalt kambavaimuga kaasa… aga see oleks lame ja liialt lihtne ning juba korduvalt varem kõikvõimalikes vormides näidatud-tehtud.

Teiseks jäi mind häirima teatav energia puudumine mängust. Tegemist äsja Tallinna lavakooli lõpetanud noorte näitlejatega, aga õhust puudus elektrisurin ja paljuski ka mängusära silmist. Ma ei mõtlegi siin rõõmusärts, see polegi selline lugu, pigem mängunälg, olukorra tõsidusest pakatumine läbi kõikide kehapooride. Vast ainult Oskar Seemanist seda õhkus – tema tegelasega tahaks vist ainsana sellest kambast päriselt ka sõber olla. Ka Ken Rüütel oma energilisema liikumisega kogu lavaulatuses hoidis teatavat energiataset, aga tema puhul oli tegelane natuke üheplaaniline. Ainuke, kes karakteri suutis nende, võrdlemisi väheste kätteantud vahenditega luua, oli Lena Barbara Luhse, kelle emotsioonideskaalat ja sellel liikumist oli huvitav jälgida läbi etenduse. Ja seda nii suhtluses poiste kui ka sõbrannaga, ehk ainsa teise tüdrukuga. Kõige raskem oli laval uskuda Jaanus Tepomeest. Saan aru, et tegijad rõhutavad, nagu tegemist oleks tagasivaatega ja sestap ei peagi neid laval 14-aastastena võtma. Ometi kogu ülejäänud trupist võib silmividutades ette kujutada, et nad on need rumalad noored, aga Jaanusest mitte. Seejuures oleks saanud lihtsa habe ja vuntside ajamisega muuta enda truppikuuluvamaks – teistega samalaadsemaks. Ei saa mõnikord just sellistes olukordades aru näitlejate isekusest või lõpuni mitte kaasaminekust ja eelkõige kunstniku viitamatajätmisest. Ühesõnaga ei suutnudki seda tegelast alla neelata ja eejuures just mänguliselt Jaanus teeb huvitava nõksuga oma tegelase, ehk see võiks olla siin ka väga hea… Maarja Johanna Mägi on liikumas liialt ühes suunas, kasutades vinguvat intonatsiooni- ja hääletooni, mida on saanud ka juba mõnes eelmises rollis näha/kuulda (näiteks “Laul õnnest”), siin oleks vaja lavastaja(te)l vaadata noore näitleja eelmisi töid ning aidata teda tema teekonnal, hoides teda teatavasse kasti langemast. Kõige madalama energiaga oli Kaarel Pogga, aga lihtne on seekordsest mööda vaadata, kuna ta tundub laval peaaegu alati muidu väga huvitavana. Millegagi ta suutis ära võluda Väikses printsis ning siis välgutas ta seda erilist läbitunnetatust keerulises karakteris ka nii “Godot’d oodates” kui ka õige pisut “Tuulte pöörises”… “Päikese lastes” ootasin, aga ei tulnud, aga oma uute rollide järele on ta pannud janunema. Siin tuleb arvestada ka seda, et minu hinnang on esitatud ainult esietenduse nägemise kohta, ehk sellel korral alles päris mängimine sai alguse ning vaatamas oli nii ülikoolide rektoreid, teatrijuhte, linnajuhte kui ka palju muud olulist rahvast publiku seas ja kuigi ma ei tunne noorte näitlejate hingeelu, võib see siiski tekitada ühe korraliku esikakrambi ning sellest ka teatava mänguvabaduse halvamise. Tegemist vägagi tugevalt ansamblimängule toetuva lavastusega ja seega on iga lüli ülioluline ning mõjutamas tervikut tugevamalt kui muidu.

Lavakunstiliselt oli jällegi väga eriline ja huvitav lahendus kunstnik Eugen Tambergilt. Kogu klappidega klassitoolistik ja must esteetika, millele on kavalehel olemas ka inspiratsiooni lahtiseletus. Esimese hooga imestasingi, et miks Taani lipp musta värvi on, sest sinnamaani polnud veel kogu mõtet seostanud, aga siis hakkas see mõttelõng sealt omasoodu hargnema. Kirill Havanski on üks meie huvitavamaid muusikalisi kujundajaid. Tundus, et siin oli ka tema omaloomingut (mitte lihtsalt “muusikaline kujundaja”, nagu kavaleht väidab, vaid ka “helilooja”… aga võin muidugi ka eksida). Madis Fuchsilt atmosfääriga sobituv tumedamates toonides valguskujundus, mis sobib üldise esteetikaga ning üks imeilus, pea maagiline hetk, oma “päikeloojangukarva kiirtega” ja seegi läheb “tooni”.

Ent kuna kokkuvõttes oligi kõik sellele ühele “mängule” üles ehitatud, siis minu jõudis juba ammu enne lõppu ära tüüdata. Kuid NB! mina ei ole ka sihtrühm! Seega minu arvamus siinkohal ei loe. Saalist väljudes oli mu ümber mitmeid noori, kes omavahel vesteldes andsid mõista, et see nende jaoks igati huvitav tundus ja seda teatrielamust ka minust tunduvalt kõrgemalt hindasid!

Jah, segased tunded on. Ma läksin vast liiga detaili ja sellest võib jääda tarbetult ülekriitiline tunne. Tegelikult ju tublid noored teatritegijad, kes jutustavad väärt asja noorematele. Ilmselt ei oska seekord ma ise ka täpsemalt näpuga näidata sellele, mis siis ikkagi häiris? Etteaimatavus? Suhestumatus? Liiga pikk mäng? Vales järjekorras, ehk kõik ei läinud kogu aeg hullemaks ja see andis tüdimusele tiibu juurde? Ikkagi see arusaamatus, miks üldse need noored seda mängu mängisid? Igatahes jäi saalist väljudes selge rahulolematuse tunne. Natuke on asjadele järelemõtlemine ja maharahunemine aidanud siluda neid teravamaid nurki, tugevamalt esile on tõusnud väärtused, mida lavastus ühiskonnale pakub, aga peale jäid ikkagi segased tundmused. Ja ometi “ärritada” ju selle looga tahetaksegi…

Hinnang: 3+

Ei saa ka mina eitada selliste lugude jutustamise olulisust. Mu kriitika tuleneb väga isiklikust lähtekohast seekord, ehk tunnen kuidas see ei projitseeri laiemalt publiku võastuvõttu. Sellepärast hoidun ka “meie” sõnast viidates endale ja ülejäänud publikule. Kuna see lavakalend on läbi mitmete mängude nüüdseks juba võrdlemisi tuttav, siis kogu mu kriitika oli vähemalt mõeldud konstruktiivsena, kui siit nüüd oligi üldsegi midagi võimalik lahti hammustada. Ootan ja tahan parimat. See pole ka see, et “mis sa siis ronid noortetükki vaatama, kui ei suuda sellelt tasandilt seda võrrelda/hinnata”… tihti käin isegi veelgi noorematele mõeldud lasteetendusi vaatamas ning suhestun vägagi ladusalt, saades tugevaid elamusi ka lasteteatrist. Olen seda ka varem öelnud, et Johan Elm on “minu lavastaja”, tema lavastuste tundlik (tunnetel mängiv) sisekliima ei jäta kunagi külmaks. Huvitavad detailid (siin näiteks kivide loopimine) aitavad tõsta loo jutustamise palju kõrgemale tasemele lihtsast loojutustamisest. Varasemalt väga tugevate näitlejate, nagu Andrus Vaarik, Taavi Teplenkov, Andres Mähar, Indrek Sammul jne tööd teinuna võib olla on tekkinud liigne näitlejate usaldamine, aga see on koht kus tuleb ehk kõvemini mõnikord jalg vastu maad lüüa ja näitejuhtimisega sekkuda… see on vaid mu aimatav selle lavastuse tunnetus. Võin ka sellega vabalt eksida, sest polnud ju juures, ega ka näinud tööprotsessi. Kuigi jäi mulje, et just sellest otsast oleks saanud seda teravamaks näpistada. Teisalt, kas selle looga olekski üldse võinud minusugusele “vanurile” kuidagi huvitavalt tervikuna mõjuda… kahtlen. Usun, et jäävad ka sedapuhku oma lapsed siiski teatrisse saatmata… kui just mõni tubli õpetaja mu 14-aastast terve klassiga ei vii. See on selline lugu ja lavastus küll, millest hiljem koolis vestlustes arendada õpilaste mõtlemis- ja mõtestamisvõimekust ning tekitada seda vajalikku kaitsekihti lollustega mitte-kaasaminekuks.