Dementsus elu suurenduspeeglina
Öeldakse, et kellel on peos haamer, kipub nägema kõike naeltena. Lähedane, tihe ja pidev kokkupuude dementsusega avas mulle Vanemuise loo don Quijotest mitte hullumeelsuse, vaid Alzheimeri sündroomi kaudu.
Leidlik ja tempokas lavastus. Enne kui jõuan don Quijote abiga mõtiskluseni dementsusest kui inimloomuse suurenduspeeglist, tunnustan lavastusmeeskonda leidliku ja tempoka lavastuse eest, kus on, nagu Cervantese romaaniski, naeru ja nuttu, kurbust ja lustakust, ülevust ja haledat madalust, üllust ja alatust – pantomiimi, tantsusammude, väheste sõnade ja argielulise liikumise vahendusel üheaegselt ja järjestikku, kiirete vahelduste ja aeglaste kulgemistena.
Rosinante ja Sancho eesel Janek Joosti ja Gerardo Olivares Avelari värvikate maskeeritud tegelaskujudena on suurepärane leid, samuti redelite mitmekülgne kasutamine kord uste ja väravate, siis laudade ja sängina, vanglatrellide ja tuulikutiibadena. Lisame vesternimuusika, mis toetab vägagi sobivatel hetkedel don Quijote tegevust, ja Aivar Kallaste kütkestavas kehastuses nimitegelase – ning lavastuse edu elemendid on üles loetud.
Etenduse juhatab sisse Cervantes, kes loeb ette oma romaani pühenduse, mille järel käivitub tegevus raamatukuhilast välja imbuva don Quijotega, kelle mõttemaailmas on suure lugemise tulemusena valitsemas kepsutavad rüütlid. Lugemine, mille kaudu omandatakse rolli- ja käitumismudelid, võib olla innustav ja ohtlik: keelatud kirjandus pole ju möödunud sajandi nähtus, vaid ühiskonnale (või selle valitsevatele kihtidele) soovimatuid mõtteid edastavat kirjavara on põletatud aastasadu, ehk juba -tuhandeidki varem, nagu meenutab ka stseen lavastusest.
Raamatutest saadud ideed on need, mis Cervantese sõnul tekitavad vanaldases ja üksildases „teravmeelses hidalgos“ seiklusjanu ning ajendavad rändama. Lisaks üldtuntud tuuleveskite stseenile on mahukast romaanist leidnud lavastuses kajastuse veel tüli kaupmeestega, munkade ründamine „vangistatud printsessi“ päästmiseks, vaenuväena nähtud lammaste tapmine (iiri džiigi muusika saatel), vanglasse veetavate kurjategijate vabastamine, vastasseis areenil lõviga, kes keeldub don Quijotet ründamast ning läheb tagasi oma puuri, sugulaste mitmed püüded hidalgot ohjeldada ja mõistusele tuua.
Pole sugugi süütu hull. Lavastus toob selgelt välja mitte üksnes kurva kuju rüütli üllad ideaalid, vaid ka tema meeleseisundi agressiivse külje. Kui ta on mingist mõttest haaratud, ei kõiguta teda miski: ta ei kuule teiste inimeste mõistuse häält, vaid ajab kangekaelselt oma joont. Mida jõulisemalt püütakse teda ümber veenda, seda agressiivsemaks läheb ta oma idee järgmisel. Don Quijote pole sugugi süütu hull, vaid ohustab oma käitumisega iseennast, näiteks võitluses tuuleveskitega, ja teisi inimesi, kui vabastab kriminaalid, tapab lambad, ründab kaupmehi ja vaimulikke.
Arvustades Cervantese romaanist tõukunud muusikali „Mees La Manchast“, toob Alvar Loog esile don Quijote inimesele omase edevuse erilaadsed tahud ning näeb romaanis kolme tasandit: „a) suurt osa inimkonnast ühendav [—] püüd au ja kuulsuse järele, mida Cervantes esitab [—] vanaldase ja psüühiliselt nõrga mehe [—] katsena hakata kirjandusest ülevõetud seikluste imperatiivi ajel rüütliks 300 aastat peale rüütliajastu lõppu (edevus + hullus); b) vähestele omane soovimatus leppida argielu ebaõigluse, ebaromantilisuse ja ebaheroilisusega, mille Cervantes seob [—] vajadusega tuua ohvreid abstraktse rüütliau altarile (edevus + hullus + idealism); c) inimeste tunnetusprotsessis ilmnev poeetiline (olemas vähestel) ja religioosne (kas aktuaalsel või latentsel kujul olemas paljudel) kujutlusvõime, mis suudab anda reaalsusele esteetilise, maagilise vm lisamõõtme [—] ning kalduvusena aimata enese ebaõnnestumiste taga Suure Nõia sepitsusi (romantiline ja/või religioosne meelelaad + hullus).“1
Nõustun kolleegiga, ent Vanemuise lavastuse kaudu näen don Quijotet pigem dementsena, mitte hulluna. Dementsuse varajast (on ju hidalgo kõigest 50 aasta ringis) avaldumist soodustasid üksildus ja magamatus: mõlemad tekitavad rahutust, kinnisideid ja meeleolu kiiret vaheldumist koos ägeduse või suisa agressiivsuse hoogudega – dementsust üldiselt iseloomustavaid jooni. Üldise kõrval on dementsus aga ka sügavalt isiklik ja ainulaadne, näidates suurendatult ja terava selgusega konkreetse indiviidi unistusi ja ideaale (või ka nende puudumist).
Enesepeegelduses rüütel. Don Quijote soov olla rüütel „räägib igatsusest millegi suure järele. [—] Räägib suurtest tunnetest, ilusa armastuse võimalikkusest. Räägib mehest, kes tahab olla rohkem. Tahab, et tema elu oleks rohkem, oleks suurem, et maailm tema ümber oleks rohkem.“2 Ja temast sai rüütel, vähemalt enesepeegelduses. Dementsuses vaatab pärssimatult vastu just see, „mida me armastame, mille poole püüdleme; mille nimel me oleme nõus vajadusel end naeruvääristama, oma elugi jätma.“3
Kuigi paljud dementsed muutuvad väga liikuvaks ja lähevad don Quijote moodi rändama, demonstreerides inimesele omast soovi keskkonda vahetada, siis ei kehti see kõigi kohta. Tekivad valemälestused, milles unistatu ja tegelikkus põimuvad, raamatuist loetu või tänapäeval teles, filmis või teatris nähtu saab mälu osaks, asendades kustuvaid tegelikke mälestusi. „Laenatu“ on fantaasia ereduse tõttu sageli selgem kui reaalne4 – nagu don Quijotel, kelle identiteedi osaks sai loetud rüütliromaanides kirjeldatu. Ja nii nagu Don Quijotel on hetki, kui ta on peaaegu endine ning näeb maailma sellisena, nagu see paistab „normaalsetele inimestele“, on ka dementsetel perioode, mil ajutegevuse mustrid aitavad tegelikkust näha haiguse-eelses olekus.
Tahaks öelda „tegelikuna“, kuid – mis on tegelikkus? Jah, tapetud lambad ei ole surmatud sõdurid, aga kes ütleb, et kurjategijates või prostituutides pole neid jooni, mida don Quijote silm neis nägi ning mida „tegelikkuses“ õpitud normide tõttu enam ei suudeta märgata? Kui inimesed mängivad don Quijote „mängu“, siis kuigi suur osa teeb seda, nagu kõrtsmik, kasusaamise võimalust nähes, teine osa seetõttu, et endast viletsama mõnitamine annab neile parema tunde,,5 aga on ka neid, kellele selline „mänguga kaasatulek“ pakub vabaduse argielu purustavast rutiinist väljumiseks, nagu Sancho Panzale. Saada läbi pekstud kellegi teise üllast visiooni järgides võib olla ahvatlevam kui kodused kohustused ja lärmakas pereelu.
Don Quijote lugu demonstreerib (eriti Savolaineni-Pärna tõlgenduses preestri kuju kaudu), kuidas ühiskond surub sageli maha inimestes peituva soovi olla muud, kui ta on, olla rohkemat ja suuremat – mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et see soov ei mahu olemasolevasse korda, normi või raami. Nii saab inimene alles hullu või dementsena, kui ühiskonna ettekirjutusi asendab inimese enda normitunnetus, lasta end juhtida hetkeimpulssidest ja teostada oma unistusi.
Muidugi teeb see peavalu omastele – ja ka see on lavastuses eredalt välja toodud. Nii mõnigi kord tähendab see ohtu dementsele endale (don Quijote ja tuuleveskid), kaasinimestele (munkade ründamine) või viimaste varale (karjuste lammaste tapmine). Lõpuks maandub see kõik ikkagi omaste kaela: tuleb ju neil tegeleda teise tekitatud tegude tagajärgedega. Viimane paneb neile peale topeltkoorma (vastutada mitte ainult enda, vaid ka hullu või dementse tegude eest) – siit ka soov ja vajadus piirata dementsete või hullude tegutsemisvabadust.
Ent lisaks ainelisele pingele tähendab dementsega suhtlemine ka suurt vaimset ja emotsionaalset pinget, eriti kui tegu on lähedasega: kõik dementse häirivad jooned ja teod esinevad vaoshoitumal kujul ja taltsamas vormis „normaalsetes omastes“ ning pidevalt dementsuse suurenduspeeglisse vaatamine väsitab, vaatamata selle teraapilisele toimele. Sestap on kunstilisse vormi valatud suurenduspeegel Vanemuise lavastuses tervendavam, võimaldades nii kangelase maailma valulikku sisseelamist kui ka sellest distantseerumist muheda naeru abil.
Aivar Kallaste 60. Vanemuise „Teravmeelse hidalgo …“ esietendus oli nimiosalist kehastava Aivar Kallaste 60. sünnipäeval ning lavastajate sõnul oli lavastus artisti silmas pidades loodudki. Tallinlasena olen Kallastet näinud vähem kui soovinuks, ent iga kohtumine on tähendanud inimpsüühika kireva paleti mõistmist ja uuesti nägemist. Kallaste on just selline artist, nagu eesti balletiteater on oma algusaegadest kujundada püüdnud ja Tallinna balletikool jõudumööda kasvatanud ehk Kallaste enda sõnul: „Minu koolitus on andnud mulle teadmise, et tantsija ülesanne on hakkama saada lavastaja seatud koreograafiaga. Kõik omad [koreograafid] leidsid õige võtme [minu kui tantsija avamisel]. [—]. Ma tahtsin minna koreograafile nii lähedale kui võimalik, olla teose interpreet ja mitte jälle Aivar laval.“6
Neist sõnadest kumab see, mis liiga sageli artiste ei külasta – aukartust ja heas mõttes alandlikkust kunsti ees. See aukartus avaldub Kallaste sõnades: „Nimi- või peaosi tantsides pole minu teemaks liidristaatus, vaid oskus jutustada-tantsida konkreetse lavategelase lugu. Endast eemaldumine pakub mulle rolli loomisel ja esitamisel suurimat huvi ja naudingut. Tahaksin tulla uuena, teistsugusena …“7
See aukartus ja alandlikkus võimaldab Kallastel näidata don Quijotet mitte üksnes meeletu vanamehena, vaid rõhutada, et inimlik suurus võib peituda inimlikus väiksuses, et sageli on nõrkus ja tugevus vaid ühe ja sama skaala kaks otsa ning elujõu allikaks olev visadus võib teises olukorras ja üle võlli minnes surma põhjustada. Kallaste don Quijote paneb koos Janek Savolaineni ja Katrin Pärnaga vaataja ette dementsuse (või hulluse) peegli, kus igaüks võib näha võimendatuna oma iseloomujooni. Kuna keskkond on inimeses peituva loomingulise potentsiaali distsiplineerinud endale sobivaks, siis tagabki oma tõelise mina teostumisvõimaluse üksnes dementsuse pidureid pärssiv mõju.
1 Alvar Loog, Energia jäävuse seadus esteetikas ei kehti. – Sirp 30. III 2012.
2 Katrin Pärn lavastuse kavalehel.
3 Alvar Loog, Energia jäävuse seadus …
4 Valemälestuste tekkimist ja olemust kirjeldab neuroloog Oliver Sacks essees „ON Memory“, https://www.threepennyreview.com/samples/sacks_w05.html
5 Nõrgema või millegi poolest teistmoodi isendi kiusamist esineb ka loomariigis, mis demonstreerib nähtuse sügavat olemust, normi ja deviantsuse ürgsust.
6 Kaja Kann, Aivar Kallaste: trepil võtan kaks astet korraga. – ERRi kultuuriportaal 6. VI 2019.
7 Samas.