Don Juan ülistab kirge
Vanemuise „Don Juan“, helilooja Christoph Willibald Gluck, lavastaja-koreograaf Giorgio Madia (Itaalia), dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa), kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa), kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austra). Tantsivad Alan Éric Laurent Divoux, Jack Traylen, Brandon Alexander, Benjamin Kyprianos, Matteo Giulio Tonolo, Alexander Drew, Amy Bowring, Laura Quin, Lawrence Massie, Tarasina Masi, Mirell Sork, Janek Savolainen, Maria Engel, Raminta Rudžionytė, Yukiko Yanagi, Silas Stubbs, Matthieu Quincy jt. Esietendus 29. X 2016 Vanemuise suures majas.
Tundub, et Vanemuise balletitrupile meeldib laval don Juani teema variatsioone etendada. Viis aastat tagasi esietendus Tartus David Sonnenblucki lavastus „Casanova“, mis oli vormilt efektne, dünaamiline ning pulbitses silmapilguga vahelduvatest tantsufraasidest. Ent kui too lavastus koosnes pigem värvikatest üksiknumbritest – uus misanstseen, uus muusikastiil, uued kostüümid, uus suhtevorm –, siis praegune on tervik. Algusest lõpuni. Fantaasiaküllaselt on rakendatud oma teenistusse kõik teatri võimalused.
Giorgio Madia äärmiselt vaimukas, peene stiilitundega, tantsudramaturgiliselt peentöödeldud „Don Juan“ on kahtlemata väärt teatri meistriklass. Just teatri ja mitte balleti, sest sellesse lavastusse on lõimitud kõik, mida peetakse klassikalise draama, tragöödia või komöödia puhul heaks tõutunnuseks. Lavastus sobitub hästi XXI sajandi teatrimaailma, sest on sama heitlik kui praegune aeg: infoga sähviv, tähelepanu kui virmalistega veiklev, visuaalihull ja uuejanune.
Eesti versioon on põnevam. Tartus nii ooperi „Carmen“ kui ka Fellini loomingust inspireeritud tantsuteose „La dolce vita“ lavale toonud Madia on seekord Berliini Staatsballettis esmaetendunud ballett-farsi Vanemuise trupile kohandanud nii, et tulemus on 1 : 0 Eesti kasuks. Paistab, et meie peategelased – Jack Trayleni plastiliselt androgüünne don Juan ja Brandon Alexanderi puumalik Diavolo – on põnevamad mängujuhid kui nende saksa kolleegid.
Trayleni aristokraatlik maneer ja arrogantne tundekülmus, mis laseb tal mängu ilu täielikult nautida, püüab laval pilku. Alexanderi pehme tantsukuvand teenib seekord teda hästi: Diavolo on saatanlikult sensuaalne ja võluv kui suur kaslane. Ühtlasi on ta don Juani varjupool, kes mõjule pääsedes võtab mehe täielikult oma võimu alla.
Alexanderi sensuaalse musta Diavolo vägi viib arrogantse don Juani, kelle valikud oleksid pealtnäha justkui vabad, lõpuks põrgusse. Ta õhutab mehe isu astudes ja tantsides, olles alati laval jälgimas, kõrval viiulimängija. Diavolo on kui elegantne ja pingevaba metsloom, kes varitseb saaki, kuni saabub õige hetk see murda. Sadomaso stilistikas kehakate, genitaalidel sarve meenutav peenisekaitse, krooniks efektsed kaardsarved – sellisena on ta armutu ja järjekindel. Don Juan on kui malenupp, kes mängitakse lõpuks koos teiste saatana sigidikega allmaailma.
Dramaturgiliselt on tõmmanud Madia jämeda joone alla just füüsilisele kirele selle kõigis avaldumisvormides. Ta on suunanud nii mõtte kui ka prožektorivihu kehale. Keha ülistamisele, väärtustamisele, esitlemisele, teenimisele. Don Juani liikumapanevaks magnetiks on seksuaalsus kui janu, rõõm, nauding, seiklus. Impulsside orjana järgib ta keha, selle iga tukset, nõudmist, kutset. Keha on ta meele ja mõistuse kutsar. Adrenaliin ja kirg toit ja jook.
Id juhib mängu. Lavastuses saavad puudutatud kõik don Juani loo tuttavad teemad: riburada pidi petetud naised, keda mees võrgutab ja siis maha jätab, kuulus komtuur, teener, kes on hädas peremehega, kuid sõltub ülalpidamisest. Põhiline erinevus tavalistest tõlgendustest on Diavolo, kes meest juhib, kehastades seejuures ka tema freudistlikku Idi, kelle meelelaadiks on primaarprotsess ja kes nagu ära hellitatud laps nõuab jalgu trampides naudingut.
Don Juani seiklused naistega kulgevad täpseid misanstseene pidi ja armumängust annavad kuumadele tegelastele hingamispause commedia dell’arte võtmes vahepalad. Tegelasteks seal teenrid ja teenijannad ehk lihtrahvas, kes süütult oma suhtemänge esitab. Koreograafia on humoorikas, kerge, lihtne – nagu sellele seisusele kohane. Puudub topeltmoraal. See, mis näha on, seda ka õhinaga tantsitakse, nauditakse. Seljas rindu ja genitaale rõhutavad kostüümid grotesksete kõverninadega. Vormiliselt on koos ülev ja madal. Sealjuures on see madalam kontrastina märksa ausam ja vahetum kui don Juani kavalus.
Christoph Willibald Glucki muusika distsiplineerivalt range, täpne helikeel ja tantsusõnastiku vulkaaniline külluslikkus on teineteist täiendavad vastandid. Otsekui võrsuks karmilt pinnaselt mängulise kergusega fantastilisi liigutustaimi. Nagu tõmbuks helimaailm tasaseks, et loo impulsiivne seksuaalsus saaks laval manifesteeruda, saada füüsiliseks. Kehalisus, kehakesksus, kehalised rõõmud, keha liikumislust – need on tagasihoidliku ja distsiplineeritud vormikeelega Glucki helimaailmaga suhtesse lavastatud.
Murdmaa „Don Juani mäng“. Eesti balletiloos on originaalkoreograafiaga samanimeline teos: 1992. aastal esietendus Estonias Mai Murdmaa ballett „Don Juani mäng“. Tookord kasutas Murdmaa samuti Glucki muusikat, kuid ka Karlheinz Stockhauseni elektroonilist helikeelt. Kui Madia rõhk on kirel, kehal ja tantsurõõmul ilma närutava moraalita, siis Murdmaad huvitas oma tõlgenduses pigem südametemurdja seikluste filosoofiline pool. Koreograaf rõhutas mõtet, et elu on kompromisside jada ja don Juani kompromissitusel on kõrge hind.
Don Juani ihalus ideaali järele suunas ta „naisest naisesse“ ning viis lõpuks ta täiusliku naise, vampiirini, kes ta lihtsalt verest tühjaks imes. Sarnaselt Madiaga oli Murdmaa balletis rohkelt mängu ka vormiga: teises vaatuses hullutasid naistemeest mustad vilid ja lugu ise oli mäng mängus – lavastus algas sellega, et kaks tänapäeva meest riietusid ümber don Juaniks ja teenriks.
Don Juani teema kutsub eksperimenteerima loo tuuma ja vormiga ning pole mingil juhul näpuviibutus koos must-valge moraaliga.
Füüsiline kirg alistab moraali. Madia balleti peaosas on füüsiline kirg. Ta pühitseb kõik inimsuhete võtted ja käigud. Võtab lihtsalt käekõrvale ja juhib. Mängu meisterlikkus kuldvõtmeks. Iha valdusalas pole moraalil kohta, mäng naudingu nimel on meisterlik ja geniaalne. Adrenaliinilaks premeerib soorituse. Nii suunabki puhas iha don Juani naisi mööda hulkuma, naudingust naudingusse jahtima uut kehalist rõõmu.
Traylen on lähenemiselt täpne, peene tajuga võrgutaja, kes ei tunne sõna „häbematu“. Tantsutehniliselt muretu ja enesekindel mängur, kelle võrku kõik ohvrid iseenesest kukuvad. Ta on oma järjekordses võidus juba ette veendunud ja see võlub naisi. Donna Anna, donna Isabella, donna Elvira kloostrist, Elisa langevad just nimelt kire magusasse lõksu. Nad anduvad ju teadlikult, rõõmuga, ent hiljem vastutust ei võta. Neid võrgutati. Don Juani tegutsemisaja moraal oli selline: kahepalgeline, silmakirjalik.
Madiat ei huvita loo moraal, mida on sajandeid don Juani teemaga rohkem kui 3000 kunstilises tõlgenduses kilbile tõstetud. Teda lummab see, kuidas kirg kui laava endale teed rajab. Enne tahkumist magmaks on sulatule vooge kaunis vaadata. Ette on aga ka teada, et tuli hävitab ja kõrvetab. Hingi ja südameid. Ent sellest hoolimata on pilt visuaalselt kaunis.
Kui koreograafid otsivad oma kehakeelega rääkimiseks teost, mis laseks seda kõige paremini esitleda, siis itaallane on kindlasti leidnud ülisobiva materjali. Kehadega kõneleda kehakeeles kehade soovidest ja impulssidest. Seksuaalne akt ja füüsiline embus on nii inimeste maailmas kui ka koreograafi leksikasse tõlgituna üks ja seesama. Tõsi, selle edasiandmiseks saab kasutada vaimukaid poose, tõsteid, teineteisesse haakumisi ja eraldumisi, mis on sensuaalsed, vahel ületavad piire ja provotseerivad. Ent me elame XXI sajandil ja oleme kõigega harjunud. Pigem annab rafineeritud kunstiline puudutus just naturalistlikule paaritustseremooniale uue värvingu ja tähenduse.
Toetav visuaal. Kostüümid ja dekoratsioonid on selle lavastuse märgiline osa. Cordelia Matthese kujundatud ajastutruu visuaaliga usterohke saal, avalöögi nipitamine hiigelsuure peegliga, mis põrandale vormitud majafassaadi mööda ronivaid tegelasi publikule heiastab. Hirmutav suur must palakas-kleit, kust Diavolo sünnitab ja saadab maa peale põrgusigidikke.
Kohati graafilised, kohati maalilised, musta-roosa-valge koloriidiga, sulgede ja sukkade ning läbipaistvate kleidikarkassidega moedemmilikud kleidid ning meeste õrritavad sadomasokostüümid on Bruno Schwengli andekas aktsent.
Rõõmustav on see, kuidas „Don Juani“ loos saab tants endale väärilise võimaluse särada, elada ja vaimustada. Kuidas Vanemuise balletitrupp saab laval olla esitletud rahvusvaheliselt kõrgetasemelise kunsti sees, maagilise lavakujunduse, rafineeritud kostüümide, vaimuka koreograafia raamistuses. Madia itaallaslik vaim võiks oma esprii, mängulisuse, huumori ja tantsumeisterlikkusega veel nii mõndagi eesti kehale ja meelele õpetada. Põhiliselt seda, et elu mäng on ilus ja nauditav.