Draama elab laval väliste efektideta
Henrik Ibseni «Hedda Gabler» kui üks maailmadramaturgia tähtteos sobib suurepäraselt meie tänasesse päeva. Klassikateosed teeb ajatuks just see, et nad ei pane rõhku oma kaasaja eluolu probleemidele, vaid lahkavad inimloomust ja -suhteid, mis on suures osas muutumatud. «Hedda Gabler» nõuab eriti tugevat psühholoogilist lähenemist ja seda on lavastaja Mehis Pihla koostöös Vanemuise trupiga märgata.
Egoistlik Hedda Gabler
Hedda Gabler on maailmadramaturgias kahtlemata üks karakteersemaid, mitmetahulisemaid, keerukamaid ja mõistatuslikumaid naistegelaskujusid. Tema iseloomus ei ole pealtnäha mitte midagi meeldivat. Ta on jäik, südametu, külm, osavõtmatu, pahatahtlik, kiuslik. Äärmiselt egoistlik ja empaatiavõimetu inimene, kellel kõigele lisaks puudub igasugune moraalitunne.
Ta mängib, manipuleerib inimestega kui nukkudega, ilma et talle läheks korda, mida teine tunneb. Sellise julmusega põletab ta ära oma kunagise armastatu Eilert Løvborgi raamatu käsikirja ja vähe sellest – annab talle revolvri, et too ennast maha laseks.
Piret Laurimaa on Hedda Gableri kujutamisel väga õige nurga leidnud ja tema rollisooritust on äärmiselt nauditav vaadata. Kindrali tütrena õhkub temast jäikust, emotsioonitust, masinlikkust. Ta on väljapeetud, vaoshoitud ja sisemiselt väärikas.
Kuid miks ta ikkagi on selline? Mis tal viga on? Kes on Hedda Gabler? Ta on äsja abiellunud, tal on uus kena kodu, sõbralikud inimesed ümberringi, aga midagi on valesti. Kas ongi ehk valesti just see, et kõik on liiga õigesti, liiga ilus, idülliline? Äkki ihkab Hedda just midagi sellist, mis teda argirööbastest välja viiks? Lavastus jätab need küsimused õhku rippuma.
Põhjusi võib otsida ka tema päritolust ja kasvatusest. Sõjaväelase kombel on ta harjunud oma tundeid peitma, nii et ta ei oska või ei tahagi olla inimlik. Eriti mitte selliste väikekodanlaste tõekspidamiste järgi – käituma nii nagu kombeks ja teesklema viisakust.
Heddale vastandub tüpaažilt tema abikaasa Jørgen Tesman (Karol Kuntsel), kes kohati lausa pulbitseb emotsioonidest. Tema särava sangviinikuloomuse kõrval tuleb Hedda masinlikkus veelgi paremini esile. Kuntsel loob oma lihtsa ja siira olekuga Heddale hea vastanduse.
Kõik näitlejad töötavad suurepäraselt ühise eesmärgi nimel, keegi ei lange tervikust välja. Kõik rollid on orgaanilised ja hästi läbi tunnetatud. Ka kõige marginaalsem roll, Ene Järvise teenijanna, on mängitud äärmiselt meeldejäävalt. Mõne tema lavaletuleku puhul, kus on vaja ära öelda vaid üksainus lause, ja seda stiilis «Härra, teile on kiri», teeb Järvis seda eriti paljutähenduslikult, näidates hästi välja oma suhtumist.
Realistlik ja aktuaalne
Vanemuise «Hedda Gabler» on ajastutruu ja äärmiselt realistlik lavastus, mis mõjub vägagi aktuaalsena. Ka lavakujundus viitab realismile: laval on kaks korraliku sisustusega tuba, keskel kõrgub aknaruutudest vahesein.
Mõistel psühholoogiline realism on tänapäeva teatris tihtipeale iganenud või mandunud maik juures, kuid äsja esietendunud lavastus pakatab värskusest. Taaskordne tõendus, kuivõrd oluline on teatris just sisu ja mitte niivõrd vorm. «Hedda Gableris» ei ole mitte mingisuguseid väliseid efekte ega trikitamisi. Puuduvad ka rekvisiidid, mille abil üritataks olustikku tänapäeva tuua või lavastust iga hinna eest modernseks muuta.
Eriti hämmastav, kui ülinappide vahendite abil on lavastus toimima pandud. Isegi liikumised on enamjaolt äärmiselt staatilised, kogu tähelepanu lasub tegelaste hingeelul ja suhetel. Tekstist veelgi enam mängib aga see, mis selle taga: alltekstid, teine plaan. Mitte midagi ei ole üleliigset. Näitleja lihtsalt seisab laval ja räägib teksti nii, et see paelub, elab. Ja see on juba suur saavutus.