Eelküpsetatud Kafka

Meelis Oidsalu, Sirp

Märgilist toorainet taignas jagub, iseasi, kas lavastaja on jõudnud selle piisavalt läbi sõtkuda.

Franz Kafka, „Loss”. Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater), kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Andreas W. Mängivad Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Maarja Mitt, Kais Adlas, Külliki Saldre, Margus Jaanovits, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Tanel Jonas, Markus Luik, Martin Kõiv. Esietendus 18. II Vanemuise väikeses majas.

Vanemuine on viimastel aastatel julgenud repertuaarivalikuga riskida. G. García Márqueze romaani „Sada aastat üksildust …” dramatiseeringu lavastamist mõne aasta eest võib pidada hulljulguseks, mille kohta tagantjärele tark ütleks, et risk tasus end ära. Hendrik T oompere lavastajakäe all on taas ette võetud vähemalt sama meeletu julgustükk: lavale on jõudnud Franz Kafka sürrealistlik romaan. Minul õnnestus „Lossi” külastada kahel korral, Tallinnas ja Tartus. Enne esimest korda hoidusin teadlikult romaani sirvimisega mälu värskendamast, vaatasin lavastust „puhta lehena”, teise korra ettevalmistus oli põhjalikum: lugesin läbi nii Kafka romaani kui ka Toompere dramatiseeringu.

Peab ütlema, et etenduse muljed mu ettevalmistatusest ei sõltunud, mõnevõrra erines vaid kahe etenduskorra publik. Tallinna külalisetendust väisas siinse teatripubliku keskealine koorekiht, Tartu saalis viibis valdavalt noor rahvas. Tallinnas oli reaktsioon vaoshoitum, Tartu noor vaatajaskond haakus lavastuse noortepärase huumoriga veidi paremini, naljadega tuldi kenasti kaasa, tõusis esile lavastuse koomiline külg. Mõlemal etendusel võis aplausijärgses suminas kuulda repliike „ilge jama”, „mitte midagi ei saanud aru”, „Toomperet vist ei huvita üldse, mida Kafka öelda tahtis” või vastupidi: „jumala kihvt”, „täistabamus”, „nii tulebki teatrit teha”.

Eks kõigil Kafkat lugenutel oli teatris kaasas oma isiklik Kafka, omad ootused, millega lavastust vaatama tuldi, ning seetõttu esines emotsioneerimist ja muljete verbaliseerimist keskmisest enam, aga oli ka vaikivaid pikaleveninud nägusid, nõutuid pilke. Arvamuste äärmuslik vastandlikkus näitab, et külmaks Toompere lavastus kedagi ei jätnud, ja sedagi võib lavastuse puhul õnnestumiseks pidada.

Retseptsiooni vastuolulisus aga tundub siiski viitavat mõningatele mõradele lavastuse kontseptuaalses vundamendis ja seda nii märgiliselt kui ka nähtumuslikult vaadatuna. Lavastus puudutab riivamisi mitut Kafka ja kitsamalt „Lossi” mõtestamise võimalust, on rõõmustavalt mitmetahuline algmaterjalile lähenemises. Kujunduses ja kostüümides on viiteid (1) teoloogilisele tõlgendusele (kõrtsirahva juudilik väljanägemine, taustal nutumüüri meenutav lavaseade, kooliõpetaja riietamine kirikuõpetajaks); on ka (2) bürokraatia-satiiri (Jüri L umiste suurepärased esitused grotesksete ametnikena).

Peaosatäitja Hannes Kaljujärve maamõõtja K. jõuline ja absurdselt järjekindel tahtest juhitud tegutsemine laval tundub lõpuks isegi mõttetumana kui ümbritsevate tahtetu alistumus ja võimaldab (3) K-d kujutada koomilise tegelasena, kes ise endale absurdseid eesmärke seades ja nende poole püüeldes süsteemi käigus hoiab. On (4) naise ja mehe suhte lahkamist ning armastuse võimalikkuse temaatikat, aga ka (5) eksistentsialistlikku mahajäetuse ja kafkalikult piinlikku kohatuse- ja sellega seonduvat eskapismitunnetust, mida võimendab võimlaruum peategelaste K. ja Frieda elupaigana. Seega märgilist toorainet taignas jagub, iseasi, kas lavastajadramatiseerija Toompere on jõudnud selle piisavalt läbi sõtkuda. Nagu mainitud, saab vaataja mekkida mitmeid tõlgendusvõimalusi – kas saame aga nautida ka terviklikku tõlgendust, mis sürrealistliku lavaelu, kafkaliku unenäolise maagilise realismi ühe küpsetisena koos hoiaks?

Muidugi ei saa „Lossi” lugeda nagu psühholoogiliselt realistlikku romaani ega lavastada nagu “tavalist”, well-made teatritükki. Tähenduslik sidusus ei teki „Lossis” mitte niivõrd sellest, mida tehakse või mis tegelastega juhtub (erinevalt nt „Metamorfoosist”, mille Mart Koldits õnnestunult Linnateatris lavastas ning kus on selged ja tugevad sümbolistlikud kujundid ning sündmustest johtuvad tegelastevahelised pinged, mida on mõnevõrra kergem laval välja mängida), vaid just nimelt seisundist, milles tegelased viibivad, sellest, kuidas nad end tunnevad, kuidas nad on. Nii võib väita, et lavastuse märgiline küpsus on siin ülimalt sõltuv seda toitvast seisundilisest, nähtumuslikust üsast. Tundub, et Toompere on nii dramatiseerija kui ka lavastajana takerdunud liigselt sündmustikku, pole suutnud lavastust koos hoidvat terviklikku usutavat vastust mainitud kuidas-küsimusele anda. Sellele viitab näidendi lõpu vastuoluline stseen, kus K. pärast oma langemist lootusetus võitluses oma maamõõtja-õiguste eest avaldab veidi irooniliselt magusas poeetilises vormis armastust Friedale, keda ta varemalt kasutas pelga vahendina oma karjääriredelil. Olen kuulnud arvamusi, et Toompere lisatud lõpustseen vormistas kogu loo kahe inimese armastuslooks (ja mitte kõige huvitavamaks armastuslooks), Madis Kolk loeb Postimehes ilmunud arvustuses sellest välja lavastuse metafüüsilise koodi. Lõpustseeni võib tõlgendada nii üht- kui ka teistviisi, ometigi jääb sellest mulje kui katsest sõlmida vägisi otsad kokku, anda tagantjärele lavaelule sidusus, retsept, mis võimaldaks vaatajal aimata, mis rooga talle sisse sööta taheti. Kafkalikku seisundit on iseloomustatud kui unenäolikku piinlikkuseseisundit, oma kohatuse, mittevastavuse tajumist.´

Ühelt poolt võib nähtu põhjal öelda, et midagi olemuslikult kafkalikku on Toompere ära tabanud, piinlikkuse ja ahistatuse tunne jõuab publikuni näiteks neil kordadel, kui preestrikuube riietatud kooliõpetaja rullnoklikku kepinalja teeb või kui maamõõtja K. abilised (Markus L uik ja Martin Kõiv) pingutatud naljadega oma isanda meelt lahutada püüavad, samas jätab peategelane vaataja oma piinlikkusetundega üksinda ning see ehk ongi lavastuse suurim altminek. Hannes Kaljujärve maamõõtja K. on agar kretiin, kes pärast esimest võõristust teda ründavate külameeste kummalise käitumise suhtes omamehelikult seda veidrat maailma ümber kujundama kipub, temast saab süsteemi aktiivne ja agressiivne element, rumal aktivist. K. näol pole tegemist kellegagi, kellega vaataja samastuda, kelle kannul kafkalikku maailma siseneda saaks. Nii jääbki laval nähtud grotesk ja ekspressiivsus pealispindseks ja endassesuletuks. Toompere on panustanud sündmustiku jaburusele, aga ehk töötanuks paremini hillitsetumad ja psühholoogiliselt realistlikud rollijoonised, mis oleksid pinnale tõstnud kriipiva vastuolu toimuva jaburuse ja selle endastmõistetavuse vahel, millega külaelanikud sündmustesse suhtuvad, ning paotanud ühtlasi ka vaatajale unenäolise seisundi ust. Võimalik, et Toompere mõtleb siinkohal, et see poleks siis üldsegi tema stiil, ja sellele oleks ka raske vastu vaielda. Et Kaljujärv vaatajad kohe alguses hülgab, jääb ka enamik suurepärastest idee-, seisundining kujundialgetest lavale pilla-palla laiali, vaatajast üles korjamata. Seda laialipillatuse tunnet talitses mõnevõrra Ervin Õunapuu õnnestunud lavakujundus (kui põhjendamatuna mõjunud ratastel õllelett ja veidi alasti lava vasak küljesein välja arvata), kuid omakorda süvendasid mõned romaanitruud, aga liigsena tunduvad, tummad tegelasliinid. Alina K armazina ja Marika Barabanštšikova (Barnabase õed) ilmumine iga kord, kui Barnabase nime mainiti, oli kõnetu ja segav. Piisanuks nende mainimisest. Ilmetu trikitamisena tundus Kingsepa (Raivo A dlas) ja Eestseisja (Lumiste) illustratiivne lavaletoomine, kui neist juttu tehti. Külliki S aldre esitatud Silla kõrtsi perenaine jäi ootamatult nähtamatuks ja igavaks (kummalgi korral ei tundunud ta publikut köitvat).

Lava ülerahvastatus võttis olulistelt stseenidelt, mida oleks vaja olnud suures plaanis mängida, vajaliku intiimsuse, väsitas vaatajat ja hajutas tähelepanu. Rollidest võib plusspoolele kanda Margus Jaanovitsi käskjalg Barnabase, kelle absurdini paisutatud harras pühendumus oma ametile toob kõige ehedamalt välja „Lossi” ühe koodidest: „Lossi” tegevus toimub paigas, kus amet ja elu on omavahel kohad vahetanud. Ragne Pekarevi Frieda läks kohati kehva intoneerimise ja kõnetehnika nahka (tundus, et laval kiirustati kõnelemisega), ebaühtlane oli ka Tanel Joonase esinemine kooliõpetaja rollis. Hetkiti õnnestus näitlejail päris kenasti balansseerida labasuse ja kummastuse piiril ning tabada sellega kafkalikku sürrealistlikku huumorit (eredalt jäid meelde Jüri Lumiste esitatud ametnikud), ent nii mõnelgi puhul lõhuti tasakaalu kaotades terve stseen, seda juhtudel, mil killurebimine tundus ilmselge maitsevääratusena. Näiteks õpetaja kreisiraadiolik repliik pahandust tegevatele abilistele („Kas hakkavad heledad laksud käima!?”) või Barnabase „Siin me oleme” filmist pärit lause (õdesid enda rinnale kutsudes ütleb ta: „Ma tahan nutta!”) tähendusliku stseeni lõpus.

Odavana mõjub ka koht, kus õpetaja kardab K. minematoimetamiseks politseid kutsuda põhjusel, et tal on purjus peaga sõitmise eest tingimisi karistus all. Kafka on nii mitmeti tõlgendatav, et kannatanuks välja ka sisulisemaid eestistamise katseid. Uitmõttena turgatas mulle „Lossi” lugedes pähe paralleel Eduard Vilde „Mäeküla piimamehega”. Piimamees P(rillupi) ja Maamõõtja K. olukorras, aga samuti armukolmnurkades Prillup-mõisnik-Mari ning MaamõõtjaKlamm-Frieda on palju huvitavaid paralleele, mida oleks saanud edukalt põimida. Teoorias on muidugi kõike kerge teha. Toompere lavastuses on eelnevast nurinast hoolimata piisavalt toitvaid komponente, millest igaüks vajadusel enda retsepti järgi oma „Lossi” järelküpsetada saab.