Ekstreem-Jeesus Tartu öös

Üks on kindel – sedapuhku on Vanemuise teater õigustatud trupivaliku teinud. Tulemuseks oli nauditav vaatemäng Tartu südalinnas.
Tõepoolest nauditav, ehkki nii mõnigi võiks ju tigedalt käratada, et aitab neist vabaõhuetendustest küll, seesuguste heitlike tuultega ei saa ju kaunist kostüümi selga ajada, et linnarahva ette astuda. Oli neidki.
Küll aga nõustun lavastaja ja teatrijuhi Tiit Ojasooga, kes tõdes, et vihm oli lavastuse võimsaim komponent. Oli see siis nüüd jumala pahameel või mitte, ometi kompenseeris taevaluukide raevukas vallapääs ka Jeesuse (Stephan Hansen) pisut kesist ja igavavõitu mängu: ei emotsioone ega eesmärki.
Lavalt paistis see kui seosetu oma asja ajamine, mis lihtsalt päädis ristilöömisega. Nii poolkogemata, et lugu kuidagi ära lõpetada. Ma arvan siiski, et briti sööride kirjutatud lugu on märksa nüansirohkem, et seda lavalaudadelt pelgalt maha halada ja hädaldada.
Samas tegi Hansen tormi trotsides omamoodi meeldejääva ime – hoolimata ilma tõttu töövõimetust mikrofonist jätkas ta paduvihmas mitmetuhandelisele massile laulmist nii kuis kops ja kõri võtsid. Ja selle eest au ja kiitus talle, sest hääl on sel näitlejal tõepoolest hea.
Siiski osutusid minu jaoks superstaari(mate)ks teised kangelased, tegelikult kõik teised solistid. Vaiko Epliku Juudas ja Liisi Koiksoni Maarja Magdaleena olid lihtsalt väga head ja usutavad.
Muidugi võiks ju öelda, et Eplik oli «nagu Eplik ikka», hüpeldes mao peal sigaretti pahvides kui oma järjekordses rock’n’roll’i kontserdivideos, või et Koiksoni veetlev hääl ja sarmikus lõid lõkkele «tänu» peenema lavaskeemi puudumisele ja suuremast näitlemisest hoidumisele, ent mis siis!
Nii tunnustan ka lavastaja Georg Malviust, kes neist sootuks midagi kolmandat välja pressida ei üritanud, vaid lasi neil särada nende enda moodi.
Etenduse parimad ja veenvamad rollid tegid aga Alexander Lycke (Pontius Pilatus) ja Lauri Liiv. Lycke lummas oma võimsa häälega isegi pladisevas vihmas, milles Vanemuise koorigi teps mitte kosta polnud. Ning Liivi tegelaskuju, väiklane ja pugejalik Annas jättis vastiku ja jälgi tunde ka pärast seda, kui lõpuakordid kõlanud olid ning Jeesus valgusvihus hiiglaslikule puuristile kõlkuma jäeti.
Kunstnik Ellen Cairns on maha saanud lavakujundusega, mis oma lihtsuses võlub. Caesari-nimeline palee ja kogukas madu löövad vabaõhulava mõtteliselt kaheks, koos risti kujutava tulipunase poodiumiga kolmeks tegevuspaigaks: eelmise aasta «Aidaga» Tartu laululaval ei anna Cairnsi loodut võrreldagi.
Kunstniku meisterlikule tööle sekundeeris Palle Palme valguskujundus, mis õigupoolest alles ööhämaruses ilmsiks tuli. Vabaõhutükkide häda, mis muud.
Siin-seal on kõlanud arvamused, justkui tuleks eestlastele vaid eestikeelseid lavastusi teha. Ometi ei kuule seesugust nurinat miskipärast ooperite puhul. Järgmine kord soovitan aga Vanemuisel võõrfiloloog palgata, kes kooriliikmed küll ükshaaval ette võtaks ja lauldavat keelt hääldama paneks: see adumatu mühin, mis artikuleeritud kooripartii asemel vaatajateni kandus, oli kohati päris piinlik. Hea, et tõlge kõrval oli.

Arvamus

Cardo Remmel
Saku Õlletehase juhatuse esimees
Etendus meeldis väga. Esiteks muusika, see on mulle kogu aeg meeldinud – umbes 30 aastat tagasi sai seda lindimakilt kuulatud. Eks toona meelitas selle muusika juurde seegi, et see oli raskesti kättesaadav.
Lugu ma enam-vähem teadsin, aga seda etendust polnud ma varem näinud. Sisu on müstiline, see pani elu üle mõtlema – mõtlema elust ja surmast, usust ja selle mõjust inimestele.
Ootus välisesinejate suhtes oli olemas – olin kuulnud, et nad on väga head – ja see täitus. Positiivselt üllatas Vaiko Eplik.
Esietendusel tõmbas vihm vahepeal rajalt maha ja sellest oli natuke kahju. Etenduse järel tekkis küll tunne, et võiks seda uuesti vaadata. Kui aga pilk taevasse heita, siis ega tea, kas see teinegi kord palju ilusama ilmaga oleks.

Tiit Ojasoo
Vanalinnastuudio direktor, lavastaja
Kui aus olla, siis vihm oli minu arvates kõige emotsionaalsem ja meeleolukam nähtus, mis selle lavastuse väga heaks tegi. Mulle on arusaamatu, miks oli vaja etendus vihma ajal katkestada, sest see sobis sinna ideaalselt: see hetk, kus Juudas (Vaiko Eplik) maas lamab nagu viimane sõnnik ja Jumala vihm tema peale sajab… See oli võimas.
Lauljad olid eranditult väga head ja neid oli hea kuulata.
Muidugi olen kuulnud ka teisi salvestisi sellest lavastusest ja tean, et stuudioversioonis kõlab ühes Jeesuse laulus pooleminutiline falsett, mis on hästi lahe.
Ühelt poolt on kahju, et seda laval teha ei saa, sest see tapaks vist näitleja hääle kõikideks etenduste päevadeks.
Mulle meeldis, et inglise keeles laulmine võimaldas kutsuda siia välismaa lauljaid, ehkki eesti keeles oleks mulle lavastus vist isegi rohkem meeldinud. See on lihtsalt tunnetuse küsimus.