Ela! Ole! Naudi! Hüppa!
Reelika Reinomägi, Eesti Ekspress
Vanemuise teater hüppas lõpuks ometi üle oma varju, tõdeb kriitik Reelika Reinomägi.
Tom Stoppardi “Hüppajad” on juba tekstina nii hea, et Vanemuise teatri otsus see kavva võtta üllatas viimase aja suunitlusi arvestades – suund mõttetule meelelahutusele ja ajuvabadele komöödiatele ähvardas juba Tartu teatrikombinaadis kõikevaldavaks kasvada.
Kuid hea tekst pluss avatud mõtlemisega külalislavastaja (Mart Koldits Linnateatrist) pluss legendaarselt heade kujunduste poolest tuntud kunstnik noorest ja teistsugusest teatrist (Ene-Liis Semper NO99st) tipneb isegi Vanemuises nii suurepärase lavastusega, et minusugusel ninatargalgi on sõnad otsas. Tahaks enne kirjutamist veel kord vaadata, võib-olla isegi paar korda. Pärast kirjutamist teen seda kindlasti. Käsi südamel, tõesti on hea.
Ela!
“Hüppajad” on kummaline tekst, kus mitu teineteisega ristuvat ja üksteist välistavat tegevustasandit toimivad korraga ja hüppavad vaataja peas ühel hetkel loogiliseks mustriks. Nagu eriti keeruline matemaatikaülesanne, näiteks lihtsustamine. Ka tekitas esietendus vastupandamatu soovi koju jõudes oma filosoofia ajaloo raamatud välja otsida ja kunagine huvi uuesti üles äratada, eriti näiteks taastutvuda juba varem muljet avaldanud Wittgensteini teostega. Samas ei ole põhjalikumad filosoofiateadmised lavastusest arusaamiseks otseselt vajalikud – kõige laval toimuva mõistmiseks antakse laval ka seletus, kui on oskust see seletus ära tunda.
Meeliköitvaim tegevustasand minu jaoks oligi moraalifilosoofia professori George Moore’i (Aivar Tommingas) ettekandekirjutamine eelseisvaks sümpoosioniks – vastanduvate väidetega mõttes väitlemine pakub mulle isiklikult rohkem pinget kui algusest peale selge ja lõpuni lahendamata jääva mõrvaloo “lahendamine”. Ka mittefreudistlikud sissevaated eri tegelaste psühholoogiasse on paeluvad, erekollaste hüppajate endi unenäosürrealistlik maailm on aga juba piisavalt hullumeelne mõnumuige suunurka toomiseks. Ja Saatuse (või Stoppardi) üliterava irooniameele ilusaks tõestuseks on vaene Potsataja, kes saab Zenoni kuulsa noole liikumise mitteeksisteerimise arutluse ümberlükkajaks füüsilises maailmas.
Ole!
Väga sagedase teatriskäimise negatiivseks küljeks on, et näitlejad ei suuda enam üllatada. Aivar Tommingas teeb hajameelse ja eskapistliku moraalifilosoofina nauditava kõrgtasemel rolli, kuid kuna pea kõik Tommingase osatäitmised on ühtlaselt kõrgtasemel, ei paku see üllatusfaktorit. Samas, ega alati ei peagi, piisab sellest, et karakter on kõigi oma nüanssidega edasi antud.
Moore’i kunagisest muusikalitähest, nüüd maailmast eemaldunud, tüdimusest küllastunud närvilisest meelisklejast naist mängiv Helena Merzin mõnevõrra isegi üllatab – Dorothyna on temas tunduvalt vähem Merzinit kui tema rollides tavaliselt. Näitlejannal on küll väga ilus keha, kuid selle säärasel määral ekspluateerimine ei ole vist küll päriselt õigustatud. Aga eks need komöödiat vaatama veetud ja filosoofia otsa komistanud meesterahvad tuleb kuidagi ärkvel hoida…
Riho Kütsari andunud muusikalifännist politseiinspektor, kes pidevalt nimesid segamini ajab, ja Hannes Kaljujärve “kõige-peale-meister” Archie peavad hakkama saama loo edasiviimisega seal, kus professor Moore reaalsusete sündmuste saba taas kord ära kaotab. Mõrva lahendamisele lisaks tehakse pingutusi ka kauni majaperenaise tähelepanu pälvida.
Tagasihoidlik sekretär (Ragne Pekarev), kes kõik üles kirjutab ja mitte midagi ei ütle, on algusest peale kahtlane – detektiivloos ei ole juhuslikke karaktereid. Ei ole ka selles. Noorel Ott Sepal õnnestub aga taas kord tõestada, et ei ole olemas väikseid osasid – tema kosmonaut tõi naerupisarad silmanurka veel pika aplausi lõpuski, loodan vaid, et Vanemuine ei jäta teda koomilisi episoode mängima ja lavastajatel jätkub silma tema täispotentsiaali ärakasutamiseks.
Naudi!
Mart Koldits on nutikas ja paljutõotav noor lavastaja (“Tšapajev ja Pustota”, “Metamorfoos” Linnateatris, “Lendas üle käopesa” Vanemuises). “Hüppajates” on aga selgelt lisaks lavastaja kontseptsioonile näha ka Ene-Liis Semperi väga jõuline ja äratuntav käekiri. Seda aga kindlasti mitte ses mõttes, et kunstnik prevaleeriks lavastaja üle, pigem paistab tegu olevat ikka kongeniaalse mõtlemise ja kontseptsioonide kattumisega.
“Hüppajate” kujunduses on igal juhul NO-teaterlikku värskust ja julgust teha asju, mida tavaliselt ei tehta. Kindlalt piiritletud värvid ja lahendused, kus igal detailil on potentsiaalne tähendus, kui seda vaid õigesti tõlgendada, kirkus, kuid mitte kirevus ja selgete piiride jõulisus on Semperi käekirja vaieldamatud osad. “Jõuline” on sõna, mis temaga seoses esmalt meelde tuleb. Ja Stoppardi tekstiga sobib see kui ohvitserisinel vabariigi aastapäeva paraadile.
Vanemuise uus ja tipptehnoloogiline valguspark on olnud krooniliselt alakasutatud, vähemalt sõnalavastustes küll. Valguskujundaja Tõnu Eimra on sedapuhku arsenali paremad palad eksponeerinud ja tulemus sai muljetavaldav. Kohati oli esietendusel küll raskusi näitlejate valgete prožektorisõõride sisse püüdmisega, kuid see probleem peaks harjutamise käigus kaduma. Valguskujundus on aga vaatamisväärsus omaette. Ka Peeter Talvistu ja Andreas W videolahendused vajaksid mitmekordset vaatamas käimist – kolmelt ekraanilt korraga pilti ja samal ajal veel laval toimuvat jälgida ning moraalifilosoofilist loengut kuulata võtab kindlasti võhmale. Aga on seda huvitavam väljakutse – tuleb teha valikuid, kõike korraga ei saa.
Hüppa!
Kui Vanemuine suudaks igal hooajal vähemalt ühe “Hüppajate” tasemega tüki lavale tuua, õigustaks see tema eksistentsi. Niisiis, kallis Vanemuine – ärge kartke kutsuda külalislavastajaid ja -kunstnikke, et ka mõtleval inimesel oleks teatrisse asja. Kas või Sadamateatrisse, kui on karta publikupuudust.
Ja inimesed, kes on tülgastuseni tüdinud komöödiatest ja tobedatest narrimängimistest ja maavillastest vodevillidest – tulge vaadake “Hüppajaid” ja naerge südamest loogika aloogilisuse üle.