Ooperimajades pole inimpõlve määramise aluseks mitte niivõrd kaadri vaheldumine trupis, vaid ooperi standardrepertuaari kuuluvate teoste jõudmine uuele lavastusringile. «Madama Butterfly» on esimene ooper, mis tuli Eestis sel sajandil välja juba teist korda, sama trupi esituses ning samas saalis. Eelmine selle teose lavastus esietendus Vanemuises 2004. aasta sügisel.
Eluterve kergemeelsus või küüniline kaabaklikkus?
Alvar Loog, Postimees
Läinud laupäeval Vanemuise väikese maja saalis Giacomo Puccini ooperi «Madama Butterfly» järjekordsel esietendusel istudes sain ühtäkki aru, et 21. sajand, mis justkui alles algas ning peaks minu ajale jalgu jäänud arvutuste ja arvestuste kohaselt olema veel päris noor, on tegelikult kestnud juba terve inimpõlve.
Pisut vähem kui 15-aastane vahe reedab tegijate kärsitust, suutmatust loobuda võimalusest minna majanduslikus mõttes kindla peale välja. Ajastusest rääkides tekitab küsimusi ka tõsiasi, et Vanemuisel pole «Butterfly» väljatoomisel panna välja oma maja solistidest koosnevat ansamblit (kusjuures eelmisel korral oli). Või on selle pealtnäha rutaka sammu taga ülikoolilinna ooperipubliku laiade masside sõnatu surve, mis sunnib end teatri repertuaariplaani koostamisel arvesse võtma?
Ometi ei tohiks kohalikul ooperipublikul «Butterflyst» veel kuidagi puudus käes olla, sest kahe viimase Vanemuise lavastuse esietendumise vahelisel ajal on see Puccini ooper jõudnud külalistruppide esituses Eesti lavadele koguni seitsme (!!!) riigi (Venemaa, Läti, Valgevene, Ukraina, Poola, Gruusia ja Itaalia) truppide lavastuses, mis teeb keskeltläbi ühe uuslavastuse kahe hooaja kohta.
Ning seega on selle sajanditaguse – ameeriklase ja jaapanlanna kurva lõpuga armulugu kajastava – itaalia muusikadraama viimase 15 aasta jooksul Eestis lavadele jõudnud versioonide koguarv suurem kui samal perioodil suurel laval välja toodud kohalike algupäraste ooperite hulk. Miski oleks siin pildil justkui valesti…
Omal moel on 1904. aastal maailma esietenduseni jõudnud «Madama Butterfly» väga ajakohane hoiatusooper, mis räägib kultuuride erinevustest ühe multikultuurse abielu näitel, jättes publikule küsimuse: kas selle traagilise lõpuga loo põhjuseks on fataalne vastuolu romantilise truuduse ja emotsionaalse hoolimatuse vahel või on tegu pelgalt ärialase arusaamatuse ning sellele järgnenud naiselikult hüsteerilise ülereageerimisega?
2004. aastal tõi selle teose Vanemuises välja lätlastest koosnev brigaad eesotsas lavastaja Guntis Gailitisega. Laupäeval esietendunud uusversiooni autor on Robert Annus, kellele see oli ühtlasi debüüt suure klassikalise ooperi lavastamisel.
Neid kahte lavastust ühendab autori- ja ajastutruudus, küps arusaam veristliku muusikadraama spetsiifikast. «Madama Butterfly» on üks neid ooperi standardrepertuaari kuuluvaid teoseid, millele on väga keeruline ning ühtlasi vist ka mõttetu püüda lisada lavastuslike vahenditega mingit teist plaani, hakata seda lugu laval üle või koguni ümber kirjutama. Tema võlu on väljapeetud vanamoelises lihtsuses ja sentimentaalsuses. Banaalsuses, kui soovite.
Me teame, et kui mõõk tuuakse esimeses vaatuses lavale, siis tehakse sellega teise vaatuse lõpus harakiri. Ent seda vääramatut teekonda tragöödia reeglites sätestatud niiske finaalini, kus laval valatakse verd ning saalis pisaraid, saab esitada mitut moodi: nii suurooperlikult kui ka kammerlikult, nii suure välise teatraalsuse kui pigem sissepoole suunatud psühholoogilisusega. Robert Annus on valinud selgelt teise variandi.
Vanemuise väikese maja lava ja saali mõõdukas suurus ning kammerlik aura toetab seda valikut igati. Kusjuures julgen täheldada, et sellel saalil on vastupidi Vanemuise suure maja omale kalduvus teha hea lavastus suurepäraseks ning suurepärane geniaalseks. Ja ooper sobib sinna nagu põrsas poriloiku.
Vanemuise uusversiooni lavakeel on realistlik, suhteliselt hillitsetud, emotsionaalsete liialduste, kontseptuaalsete lisanduste ja kangutatud katuskujunditeta ning väga maitsekas ja täpses suhtes partituuriga. Lavakujunduse (kunstnik Maarja Meeru) ja valguskujunduse (valguskunstnik Margus Vaigur) koostöös sündinud visuaalses tervikus annavad tooni heledad värvid, liikuvad õhulised seinad ning üleüldine avarus. Sama teatri eelmine «Butterfly» lavastus kannatas mäletatavasti just lavaruumi füüsilise ülekoormatuse all.
Dekoratsioonid ja kostüümid ning tegelaste kõnnak, kehahoiak, žestid, meik ja parukad olid püüdlikult ja väljapeetult jaapanipärased. Ainsana oli sellest tervikust millegipärast välja jäetud majateenija Suzuki tegelaskuju, kelle välimus ja olek olid hoolimata kohalike jumalate poole palvetamisest suhteliselt õhtumaised.
Annus on hoidunud lavastuslikult paksudest värvidest ning muusika liigsest illustreerimisest. Ehkki erandeid siiski leidus: avavaatuses tõsteti USA hümni saatel lauale viskipudel (milles ma nägin näpuganäitavat osutust meie «suure liitlase» põhjendamatule riiklikule üleolekutundele ja tema kodanike kultuurilisele barbaarsusele – aga tegelikult teeb selle osutuse otsapidi ka Puccini oma muusikas?).
Teise vaatuse finaalieelset orkestri vahemängu illustreerisid lava ja saali kohal lennutatud linnukesed. Pakun, et seda tüüpi lahendus toimib igati maitsekalt ja hästi barokk- või klassitsismiajastu ooperites, ent muutub veristliku teose puhul otsapidi selle paroodiaks. Samale numbrile lisatud koreograafiline mõõde (tantsija Sayaka Nagahiro, koreograaf Marika Aidla) vajanuks enese suuremaks sisuliseks põhjendamiseks ning žanriliseks kehtestamiseks (kasvõi episoodilist) kasutamist läbi kogu ooperi.
Mulle meeldis Annuse lavastuskeele moraalne ambivalentsus, soovimatus vaatajale hinnanguid plakatlikul moel ette kirjutada. Tema visioonis näib selle draama konflikt ja hilisema tragöödia põhjus olevat mitte niivõrd vastamata, hüljatud või keelatud armastuses (nagu ooperites tavapäraselt), vaid ümbritseva kultuuriruumi seatud normides ja tabudes.
Olen näinud arvukalt selliseid «Butterfly» lavaversioone, kus teose kaks peategelast on tegijate moraalsest hinnangust lähtudes väga selgelt lahku lavastatud, tehtud vastavalt ohvriks ning süüdlaseks. Mis on lahendusena poliitkorrektselt feministlik, antiamerikanistlik ning sentimentaalne. See võimaldab oma plakatliku fassaadiga küll tegelastele kaasa tunda, ent mitte kaasa mõelda.
Esietendusel USA mereväeohvitseri Pinkertoni rollis laulnud poolakas Rafal Bartminski on särav lüürilise kõlaga tenor, kelle kehastatud tegelaskuju karakteris oli minu hinnangul rohkem elutervet kergemeelsust kui küünilist kaabaklikkust. Tema komandeeringus olles sõlmitud abielu noore ja vaese jaapani tüdrukuga vastab pealtnäha täiuslikult ideaalse armusuhte kriteeriumitele – see on kirglik, kaunis, kergelt eksootiline, vähekulukas ning põgus. See on liiga ilus, et olla tõsi. Ja nagu me libretost teame, ei olegi see tõsi.
Ehkki Pinkerton ei varja, et see naine, kelle eest ta on maksnud vastavalt käibivale turuhinnale, on tema jaoks kõigest hooajaliseks kasutamiseks, tekib viimasel siiski esimese suhtes emotsionaalne side. Armastus ameeriklase vastu teeb jaapanlannast küll ameeriklanna, ent ei lase tal millegipärast omaks võtta ameerikalikku tarbijamentaliteeti. Sellest vaatepunktist on tema autunne, truudus ja surm suuresti omasüülised. Naiivsus tapab, autunne hukutab.
Nimiosas laulnud sopran Hiromi Omura on vähemalt teine jaapanlannast Butterfly Eesti lavadel (Teatro di Milani 2015. aasta Saaremaa ooperipäevade etendusel esitas sama rolli Hiroko Morita). Butterfly partii on nagu seitsmevõistlus: läbi kahe vaatuse tuleb seda esitaval solistil kehastada järjepanu väga erinevaid emotsioone tütarlapselikust armumisest, suguvõsast väljaheidetu põhimõttelisest otsusekindlusest, romantilisest ootusest, lootusest ja kannatusest kuni mahajäetud abikaasa pettumuse ja alanduse, lapsest loobuva ema leina ning vabasurma mineva naise sisemise traagikani.
Omura sai selle ülesandega suurepäraselt hakkama nii näitlejatehnilises, vokaaltehnilises kui ka rolli stanislavskiliku läbielamise mõttes. Ainsad silma ja kõrva jäänud kerged probleemid olid tal «avaalal» – noore tütarlapse süütu armastuse kujutamisel.
Vanemuise orkester pakkus dirigent Paul Mäe juhatusel täpse ja heakõlalise partii, hoidudes oskuslikult solistide hääli matmast. Väga korralikud ning igati ansamblitervikusse sobivad kõrvalrollid tegid Jānis Apeinis Läti Rahvusooperist (konsul Sharpless), Aleksandra Kovalevich Moskva Helikoni ooperiteatrist (teenijanna Suzuki), Rasmus Kull (kosjasobitaja Goro), Märt Jakobson (preester) ning Jaan Willem Sibul (kosilasest vürst).
22.03.2019