Eplik pani fantaasiaolendid tantsima

Oktoobri lõpul jõudis Vanemuises publiku ette Andrus Kivirähki raamatu ainetel loodud ja Mare Tommingase lavastatud lasteballett «Tilda ja tolmuingel». Novembri hakul esietendus Ugala teatris Karl Laumetsa käe all Henrik Ibseni dramaatiline poeem «Peer Gynt». Lavastusi ühendab Vaiko Eplik, kes tegi neile fantaasiaküllastele lavatükkidele muusika.

Eplikul on olemas nii isiklik lavakogemus kui ka teatrile muusika kirjutamise kogemus. Balletti, tõsi, pole ta varem ette võtnud.

Vaiko Eplik, kui suur teatrisõber vabal ajal olete?

Kaval küsimus! Ma käin teatris võrdlemisi tihedalt, ja kuna olen ka eraeluliselt teatriga seotud, siis on teatriskäimise harjumus ikkagi pidev. Käin vaatamas erinevaid tükke. Sel aastal on muidugi teisiti olnud, ei saa just öelda, et oleks olnud palju külastusi. Aga alates septembrikuust olen käinud neli-­viis korda.

On kindlad lemmikud välja kujunenud?

Ei saagi nagu öelda, meil on nii palju erinevat teatrit ja nii palju erinevaid teatreid. Vahel on huvitav lihtsalt kohale minna ja näha, mida pakutakse. Kui jätta kõrvale enda projektid, siis Eesti Draamateatri «Lehman Brothers» ning Von Krahli «Pigem ei» on olnud väga tugevad elamused. Läheks kindlasti ka teist korda vaatama.

Isiklikud teatrilavakogemused on teil samuti täitsa olemas. Meenus aasta 2004 ja Juudase roll Vanemuise rock-ooperis «Jeesus Kristu­s superstaar». See oligi vist lavadebüüt?

Kindlasti. Olen osalenud kolmes muusikalis, ühe olen ise ka kirjutanud. Muusikalidest saigi asi minu jaoks alguse, ja ma pean ütlema, et kui mind kutsuti Juuda rolli ettelaulmisele, siis ma naersin selle kutse üle ikka tubli kümme minutit. Hüsteeriliselt ja maniakaalselt. Kui materjali kuulasin, ei tundunudki mõte minust muusikalis enam nii naljakas.

Mul on väga hea meel selle üle, et olen kolmes muusikalis mänginud. Selline projekt õpetab iga kord midagi ja saad ennast ühtlasi heasse vormi. Teatritöö juures mind võluvadki peamiselt kaks asja. Peale sümfooniaorkestri ja filmitegemise on tegemist ühe vähese kollektiivse kunstivormiga.

Teie kontol on ridamisi albumeid, mis on saanud klassikaks kohe ilmudes, aga enamjaolt on need algusest lõpuni üksi tehtud – enda muusika, enda sõnad, ise lauldud, ise sisse mängitud.

See toobki meid selle teise põhjuse juurde, miks mulle teater väga meeldib. See on seltskondlik töö! Minu töö on vastavalt minu meetodile viimased viisteist aastat olnud üksinda stuudios istuda. Ma naudin väga seda, kui saab inimeste sekka!

Meeskonnatöös tuleb teha kompromisse, mis ei pruugi valutult sündida, teisalt võib saada sealt uusi vaatenurki ja värskeid ideid?

Lõppude lõpuks on sellel, et ma teen oma plaate üksi, mitu põhjust, ja tõenäoliselt on see seotud minu isikuomadustega. Nii ongi tore, kui saab aeg-ajalt teiste lastega mängima! (Naerab.)

Minu töö on üsna üksildane ja ega see asja lihtsamaks tee, et ma olen ta ise valinud. Iga asja juures on omad head ja vead.

Ennist tuli vihjamisi jutuks muusikal «Savisaar», tõeline suurvorm igast aspektist. Kui kergelt selle muusika tuli?

Sellega ei olnud sugugi kerge. Tegelikult sai see ette võetud sellepärast, et see oli suur väljakutse. Ühel hetkel, kui tükk hakkas lõpuks dramaturgiliselt kuju võtma, oli meil Jakob Juhkamiga, kellega koos seda muusikat kirjutasime, juba väga kiire. Vist kogu selle materjali tootsime nelja kuuga, see oli mahult üle kaheksakümne minuti muusikat. Kui võrrelda sellega, et näiteks 18 minutit kestvat «Suurt maalritööd» tegin ma üksinda poolteist aastat, siis võib see aimu anda, kui hullumeelne see protsess oli.

Mäletan väga hästi päeva, mil mu isa suri. Selsamal päeval me salvestasime kolm lugu. Lihtsalt oli nii kiire. Ei olnud võimalik sellel päeval mitte tööd teha.

Kurb… Aga kuidas teile enamasti pinge all töötamine sobib?

Ma ei tea. Mulle tundub, et asi on kahtlane, kui ma peaksin suure pinge all olema, siis ma tööd vastu ei võta. Isegi «Savisaare» juures tegelikult oli meil Jakobiga plaan olemas ja me teadsime, et saame sellega hakkama. Pigem eelistan neid töid, kus on aega isegi liiga palju. Ma ei ole kindlasti selline viimase hetke peale lükkaja. Mulle meeldib, et kõik asjad on enne tähtaega valmis.

On sõnateatriga nagu on, aga küllap tuli paljudele ootamatu üllatusena, et teie kirjutate muusika balletile «Tilda ja tolmuingel»!

See oli ka minu jaoks ootamatu, aga õnneks Mare Tommingas mulle selle ettepaneku tegi ja ma tundsin tema vastu kohe suurt usaldust, niisiis julgesin selle töö ka vastu võtta. Paljuski tänu temale sain sellega lõpule ka.

Nüüd siis «Peer Gynt» otsa. Väga tugev ja tuntud lugu näitekirjanduse kullafondist.

«Peer Gyntiga» sai kõik alguse aasta alguses Ugalas, kus me Karl Laumetsa ja Kristjan Suitsuga juba töötasime koos vabariigi aastapäeva kontserdi kallal. See kukkus hästi välja ning kui Karl kutsus uuesti Ugalasse ja jälle koos Kristjaniga tööd tegema, olin ma kohe rõõmuga nõus. Koreograaf on meil sel korral küll teine.

Pean ütlema, et «Peer Gynt» on balleti pingeliste lõpetamisperioodide ajal meeldivaks kontrapunktiks «Tildale ja tolmuinglile». Ma töötasin nendega viimases otsas üsna paralleelselt ning kuidagi kujunes selline meeldiv dualism. Kui balletist juhe kokku läks ja aju kärssama kippus, siis tegin vahepeal «Peer Gynti». Ja kui tundus, et ma ei suuda «Peer Gynti» puhul enam adekvaatne olla, kas väsimusest või millest iganes, siis sai jälle balleti peale tagasi minna. Need olid toredad tööd, piisavalt erinevad, et sain ühega tegeledes teisest puhata.

Mõlema lavastuse aluseks olnud originaalsed kirjandusteosed on üle keskmise tugevad. Kuidas see muusika loomise protsess õieti käib? Kas meloodiad hakkavad ise vaikselt helisema või tuleb tagant udida ja lavastajat jälgida?

Peangi siinkohal kiitma mõlemat lavastajat. Nii Mare kui Karl andsid mulle piisavalt aega ja samas väga konkreetse ülesande. Mare Tommingas andis esimese stseeniplaani ja dramaturgilise tellimuse mulle juba poolteist-kaks aastat tagasi. Karlilt sain üsna konkreetsed ülesanded tänavu maikuus.

Kui lavastaja on asja läbi mõelnud ja teab, mida tahab, siis on suurem tõenäosus, et ma suudan seda tellimust täita. Mulle ei tohi liiga palju ruumi jätta! Mulle meeldib, kui on kitsendused. Paljud arvavad, et kõige lihtsam on töötada siis, kui mingisuguseid piire ei ole ja kui sul on täielik loominguline vabadus. Vähemalt teatri puhul see ei ole kindlasti nii, vaid hoopis vastupidi. Mida konkreetsem retsept mulle antakse, seda lähemal on valminud roog esialgsele kavatsusele!

Kuidas on, kas konkreetsele lavastusele loodud konkreetne muusika suudab hakata ka ilma lavastuseta iseseisvat elu elama?

Mis balletti puudutab, siis olen üsna kindel, et see muusika toimib ka väljaspool lavakonteksti. Paljud inimesed, kes on etenduselt plaadi kaasa ostnud, on öelnud, et see on väga hea taustamuusika. Väga hea seltsiline. Võib mitu tiiru kusagil kööginurgas mängida, ilma et seda väga tähele paneksid, aga ta kuidagi toetab või saadab kuulajat.

Mulle just meeldib ka see, et teatris saan tegeleda instrumentaalmuusikaga. Mu enda plaatidel on alati mõni instrumentaallugu, aga üldiselt tekst ja laul panevad loo nii lõplikult paika, et ma ise ka naudin väga seda tinglikkust, mis on instrumentaalmuusikasse sisse kodeeritud.

On heliloojaid, kes saavad suisa pahaseks, kui kuulevad, et nende loomingut kasutatakse taustaks – kuulata tuleb, süvenema peab! Olete selles mõttes liberaalsem?

(Reipalt.) Ma ei ole võib-olla nii tõsine helilooja! Pean ennast eelkõige muusikuks või laulukirjutajaks. Ausalt öeldes ei ole minu jaoks mingisugust vahet, kuidas inimesed mu muusikat tarvitavad. Pigem on huvitav kuulda ja võtan komplimendina, kui minu muusikal on mitu erinevat funktsiooni.

Kunagi tegin intervjuu ühe soome muusikuga, kes märkis, et näe, jälle jäi mitu inimest kontserdil magama. Tundus, et mees on nagu pahane, aga seletas kohe minu üllatuseks üle, et ei-ei, üldse mitte, talle see just meeldibki, ta võttis seda hoopis komplimendina.

Väga hea näide. Mul on endal olnud mitmeid selliseid juhtumeid. Esmalt meenub «Mõteteis mõrudais», mis minu jaoks oli kuidagi väga isiklik ja valus lugu. Nägin aga postitust, kust selgus, et ühe neiu jaoks oli see hoopis hommikune hea tuju äratuse laul! Järelikult on laul mingisuguse hea tasakaaluga. Kes tahab, mõistab teda ühtemoodi, kes tahab, teistpidi.

Kui vähegi võimalik, püüan oma loomingus kuidagi just sellist tasakaalu otsida, et mitte päris lõpuni panna paika seda, kuidas lugu võtma peab. Jätan vähemalt teksti mingisuguse kaksipidi tõlgendamise võimaluse. Mulle tundub, et igasuguse kunstiteose kõige tähtsam funktsioon on ikkagi see, et ta tegelikult sünnib või tekib vaataja või kuulaja ajus. Lõpliku mulje saab ikkagi kuulaja. Ma võib-olla ise ei saagi oma lauludest mitte kunagi sellist muljet. Minu jaoks on nad ikkagi mingite konkreetsete asjade, mälestuste või taotlusega seotud.

Laulud, millega tunned mingit samasust või tunned ennast selles ära. Ma arvan, et see on igasuguse kunsti kõige kõrgemaks ülesandeks. Ühendada inimesi läbi selle, et nad tunnevad ära seda, mida keegi teine on loomingusse algselt pannud.

On teil Eesti Autorite Ühingu juhtimise ja teatritööde kõrval ka mõned sooloprojektid küpsemas?

Tõtt-öelda olen oma sooloalbumi väheke edasi lükanud. Tahtsin aasta lõpus uue plaadiga välja tulla, aga kuna saan tuleval aastal nelikümmend, siis on väga tore tähistada oma ümmargust sünnipäevanumbrit uue sooloalbumiga. Uuel aastal võib oodata nii ühte kui teist uut!