Fantoom soosis vanemuislaste tööd

Andrew Lloyd Webberi muusikali «Ooperifantoom» esietenduse peol Vanemuise suures majas avaldas lavakunstnik Iir Hermeliin rõõmu eduka töö üle ning lisas, et ka Fantoom oli trupi poolt: esietendusel ei kukkunudki hiigellühter kildudeks.
Samal peol tervitas asjaosalisi David Robinson, kes esindas Vanemuisele selle muusikali litsentsi müünud Londoni firmat Really Useful Group Ltd. Ta ütles lavastuse kohta ainult kiidusõnu.

Publiku hulgas oli kuulda ka asjalikumaid arvamusi.

Atlan Karp
Vabakutseline laulja

Mul on Stephen Hansenit raske kiita, sest ma tegin temaga tööd alates juunikuust. Me tegime 20 eesti keele tundi. Alguses oli tal palju probleeme, sest skandinaavlaste häälduses on g, b ja d pehmed. Hästi raske oli õ-ga, ometi sai ta selle peaaegu perfektselt selgeks. Palju oli tegemist väldetega.
Stephen on õudselt suure töövõimega, ja – mis võibolla erineb meie inimestest – kui talle öelda midagi, teeb ta väga kiiresti paranduse. Mulle selline professionaalsus meeldib. Näiteks käisin mõni päev tagasi peaproovis, siis tegi ta 30–40 viga kogu etenduse peale, ja järgmisel korral jäi neist alles vaid viis-kuus. Esietendusel tulid mõned siiski närvi pärast tagasi.
Stephen meeldib mulle ka seepärast, et ta on muusikalilaulja, kellel on häält. Ta on võtnud ooperilaulu tunde. Ja kui juhtub näiteks vool ära minema, on teda ikka kuulda. Vokaalsed võimed on tal hästi tugevad.
Viimaste pingutustega proovides läks tal hääl täitsa ära, kuid ta peitis selle esietendusel professionaalselt ära. Eriti aru ei saanud, et tema häälel on midagi viga, aga ta võib põhimõtteliselt viis kuni kümme korda enam pauerit panna. Praegu ta hoidis ennast tagasi.
Ma ei kuulu tüüpilise muusikalipubliku hulka – mõnda Georg Malviuse lavastust olen varem ikka vaadanud –, aga «Ooperifantoom» meeldis mulle küll. Dekoratsioonid on väga kihvtid, kõik toimis. Mulle meeldis hästi see, et Fantoom on fookuses, tavaliselt on Christine´i ja Raouli suhe esiplaanil, mis on aga läila.

Leelo Tungal
Luuletaja

Minu tõlge kõlas lavastuses väga hästi. Muidugi ma pabistasin, sest see oli mul suur ja raske töö. «Ooperifantoomi» lauludes on väga palju informatsiooni, ei ole neis ainult trallallaa.
Palju on selliseid kohti, kus ansamblis laulab neli-viis inimest erinevaid tekste ja kuskil kahes viimases taktis saavad tekstid kokku ja kõik riimub.
Selles mõttes mul kerge ei olnud. Aga nad laulsid väga hästi. Ma imetlesin eriti Stephenit. Nad rääkisid mulle, et tal on õ-ga raskusi. Ma püüdsin tõlkimisel vältida nii palju kui võimalik õ-sid, kuid päriselt ilma ju ei saa, sest sisu on ka oluline. Stephen oli väga tubli, minul oli hea kuulata ja sõbrad ütlesid ka, et said kõik tekstist aru.
Mulle jäi kogu lavastusest väga hea tunne.

Peeter Rebane
Filmirežissöör

Ma olen näinud filmi ja olen näinud ka Londonis originaali. Vanemuinesai õiguse viienda teatrina maailmas «Ooperifantoomi» oma versioonis lavastada. Ma arvan, et see on väga tubli saavutus. Mulle avaldas väga head muljet Iir Hermeliini lavakujundus. Minu meelest on geniaalselt lahendatud paadisõit, väga nutikas on ka Fantoomi maailma avanemine vaatajatele. Vapustavalt hea oli Hanna-Liina Võsa nii emotsiooni poolest kui ka muusikaliselt. Minu arvates oli ta etenduse nael.

Andrus Ansip
Poliitik

Ma olen näinud filmi, olen näinud etendust Londonis ja nüüdVanemuises. Need on küll erinevad lavastused, aga kõikides domineerib muusika. Varem nähtu vajub tagaplaanile, aga muusika jääb. Vanemuise lavastus on suurepärane, kõik jookseb sujuvalt. Meie osatäitjad on väga head, Stephen Hansen on ka juba meie oma. Aga Hanna-Liina Võsa … Ootused on tema suhtes alati suured ja järjekordselt ta ületas neid.
Fantastiline, suurepärane, mis siin ikka muud öelda. Justkui oleks välismaal.

Aime Jõgi
Postimees

Jah, ma tean, laupäeval esitles Vanemuine «Ooperifantoomi» täiesti uut lavaversiooni, aga …
Neli aastat tagasi nägin New Yorgis originaali. Oksjonihaamri löök kajas seal, nagu löödaks seda läbi liha ja luu, ning lühter tõepoolest kukkus laest alla, mitte ei libisenud jõnksukaupa. Christine oli brünett ja Fantoomil asetses mask teisel pool nägu. Need on pisiasjad.
Ma hoidsin kahte pöialt peos, kui Hanna-Liina Võsa koos Stephen Hanseniga laulis esimeses vaatuses muusikali nimilaulu. Selles on pinget tõstvad modulatsioonid, tangolik rütm ning orkestrilt ja koorilt erakordset täpsust nõudev saade. Külmajudinad jooksid mööda selga! Aga see viimane, soprani võimekust demonstreerima pidav kõrgeim noot, hoolimata mu higistest peopesadest, Hanna-Liina Võsal ei õnnestunud. Vähemalt mitte nii, nagu mina südames lootsin.
Teine vaatus oli palju parem. Hanna-Liina Võsa võis olla vabanenud esietenduse pingest … Ta romantilise tämbriga hääl säras nii madalamatel kui kõrgematel nootidel – tema pärast tasus kohal olla. Tänu Hanna-Liina Võsale oli muusikalis kohti, mil kogu tükki oleks võinud nimetadagi mitte «Ooperifantoomiks», vaid hoopis «Christine’iks». Tema laulis oma rolli usutavaks ja kaasakiskuvaks, mida ei suutnud aga  Stephen Hansen.
Külalissolist laulis eesti keeles peaaegu aktsendivabalt. Aga see pole oluline. Fantoom ei ole ainult kuri, külm ja kalkuleeriv halb tegelane. Fantoomis on väga palju õrnust, armastust ja headust, seda kõike on võimalik häälega väljendada. Ja niisugust Fantoomi esietendusel polnud.