Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igaühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.
Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.
Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?
Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Tänu lepingule saatanaga avaneb Faustile ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.
«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.
Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.
Lavastus nagu rosinasai
Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.
Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).
Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.
Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö rosinaid, mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks on laiali pillutud. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks väga pikaks venitada.
Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, kuid toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, «Faustis» on neid aga täpselt tema meele järgi – nii et mustab.
Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.
Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp
Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.
Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.
Mõnusat nn üle võlli ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ja grotesk iluga nii läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.
Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.