Helitu unenägu keerutab minevikku
Vanemuise verivärske ballett “Kinolina kangelane” ühendab esmapilgul hullumeelsel moel moodsa tantsukunsti mustvalge tummfilmiga.
Ballett-komöödia tegevus leiab aset 1927. aastal ning kõneleb Josephist, kes töötab režissööri assistendina filmistuudios, on armunud filmidiivasse ja unistab ühisest elust. Paraku flirdib diivaga ka režissöör ise, mistap juhtub nii, et ülemusele kohvi tuues vaatab viimane oma ihaldusobjekti nii pingsalt, et valab režissööri üle.
Hillitsetud maailm
Pikema jututa vallandatud Joseph pöördub koju, kus jääb magama. “Unes näeb ta, kuidas tema juurde tulevad kõik tummfilmitegelased eesotsas Charlie Chapliniga ning viivad tedagi filmi sisse,” vihjas repetiitor Rufina Noor. “Ühtlasi kohtub ta seal oma staariga: täitub unistus ise režissöör olla.”
Kunstnik Liina Unt lisas, et peale väga filmiliku loo tasub silmas pidada sedagi, kuidas lavastaja Silas Stubbs seda jutustab. “Tummfilmi esteetika ei peitu ainult kujunduses, vaid väga tugevalt ka koreograafias: selline kergelt ülepaisutatud, groteskne, parimas mõttes sentimentaalne, väga tundeline. See on üldises hillitsetud balletimaailmas väga värskendav, mida on lausa lust ja rõõm kõrvalt vaadata,” tõdes ta.
Filmidiivat kehastavad solistidena Tartus juba tuntust kogunud Hayley Blakburn ja Amy Bowring. “Josephit etendav Gus Upchurch on seni rohkem rühmas tantsinud, aga on väga emotsionaalne, soe ja tehniliselt kindel,” rääkis Noor. “Päris palju on groteskseid, tsipa üle võimendatud rolle, näiteks Chaplini oma. Ajastu oli ju selline, kus ei saanud end väljendada sõnade, vaid miimikaga.”
Kastanid tulest
Unt meenutas, et ajastu matkimiseks tuli välja ajada koguni asjakohane filmiprojektor. “Olulisem oli aga mänguline pool: kui unes tulevad peategelasele külla Charlie Chaplin ja Edna Purviance, siis viivad nad ta mustvalgesse filmi. Väljakutse oli muuta terve lava korraga mustvalgeks,” sõnas ta.
Nii tuli publikule anda piisavalt vihjeid, milline Chaplin või Purviance õigupoolest välja näeb, ja teha see kaasaegsele vaatajale arusaadavaks nii, et see ei mõjuks museaalse dokumendina. “See ei ole lihtsalt pildiraamat, mille me ette lööme, vaid see peab meid kõnetama,” mainis Unt. “Tuleb selgeks teha, millised on tegelased – kes on rohkem nohikutüüpi, kes maadeavastaja, kes suur diiva.”
Noor rõhutas omalt poolt rahvusvahelise trupi meeletut ühtehoidvust, mille parimat näidet ilmutas lavastaja Stubbs ise balleti “Raimonda” käigus. “Peaosa pidi tantsima Colin Maggs, aga viis minutit enne etendust juhtus tal midagi seljaga. Istus täitsa kõveras ega saanud isegi hingata,” kõneles repetiitor. “Silasel oli seal ainult väike kõrvalroll, aga küsisin temalt, kas ta saab ilma proovideta minna ja peaosa ära teha. Ta riietus kiiresti ümber ja trupp andis väga hea etenduse.”