Hingelõikav lugu. Mis ühele sõna, see teisele surm
Kui poleks näinud, siis ei usuks, et eesti näitekirjanduse kõige stiilipuhtama tragöödia on kirjutanud 27-aastane Oskar Luts, ja seda «Kapsapeaga» samal aastal ning kaks aastat pärast «Kevadet». Kirgede duell, teravalt väljajoonistatud karakterite laupkokkupõrge ja sellele järgnev hukk.
Paraku on see näidend olnud pea sada aastat unustuse hõlmas, viimane lavastus pärineb 1924. aasta Ugalast. Et aga selles on karakterid, mida mängida, seda kinnitavad näitlejanimed: Ants Simm, Karl Jungholz, Anna Altleis, Olli Teetsov, Liina Reiman, Betti Kuuskemaa, Eduard Kurnim, Leopold Hansen jt. uuslavastuses tuleb oma kuulsate (kuid tol aja pea samavanuste) eelkäijate jälgedesse astuda EMTA lavakunstikooli tänavu kevadel lõpetavatel noortel ning aeg näitab, kellest neist saavad uued Reimannid ja Hansenid.
Lutsu draama taassünni eest võlgneme tänu aga eelkõige nende kursusekaaslasele Elise Metsanurgale lavastajana ning dramaturg Priit Põldmale, kes käsikirja tolmust puhtaks kloppisid, lühendasid, kohati ka ümber ning juurde kirjutasid ning keeleliselt uuendasid. Kahtlustan, et suuresti just tänu Põldmale on Lutsu olustikulisest küladraamast saanud ajaülene tragöödia.
Lugu läheb korda
Näidendi pealkiri «Laul õnnest» viib mõtte küll stalinliku sotsrealismi aegadesse, kirjutatud on see aga hoopis otse enne esimest ilmasõda (1913), kuid ka siis ei seostunud tekst laiemas ilmas toimuvaga.
Kokku põrkuvad iseloomud ning selle tagajärjel põimuvad ja purunevad saatused, nagu see on inimeste vahel juhtunud aegade algusest. Ei huvita meid ju ka Sophoklese või Shakespeare’i puhul Teeba sõdade kronoloogia või Rooside sõja tulemus, vaid ikka see, mis leidis aset seal tegutsenud inimeste hingedes.
Ja nii ma istungi 2020. aastal Sadamateatris, vaatan lugu, mis toimub enam kui sajand tagasi, autorimääratluse järgi «Eesti N. kiriku kellamehe majakeses», ja tunnen, et see läheb mulle korda, sest neis kangelastes on midagi ka minust, kõige salajasemast minust.
Tegijate suurimaks teeneks on, et küllalt skemaatilises loos suudetakse vältida karakterite mustvalget primitivismi. Igal lavalolijal on oma õigus, kõik võitlevad iseenda rõõmu ja armastuse eest ning põhjustavad egoismiga, nagu elus sageli, õnnetuse kõigile. Nii on ka kõige «halvemal» Julius Jõuramil (Ken Rüütel) igati õigus tagasi nõuda oma heauskselt antud laenu mehelt, kes ta pruudi on üle löönud, ning ka kõige «parem» Juhan Metslang (Ekke Märten Hekles) ei suuda mõista, kuidas isegi veerandtunnine lõunale hilinemine võib armastavale hingele põhjustada talumatut valu. Üdini ennastohverdav Maria (Kristiin Räägel) loodab varastatud raha abil pimesi õnne leida ja linna parema elu peale ihkav Emilie (Maarja Johanna Mägi) ei taipa, et partneris loomerõõmu mahasurumine on kiireim tee suhte purunemisele.
Noortele näitlejatele on eeskujuks ja appi kutsutud kaks staari, Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova, kes loovad kaks erinevat, kuid oma pimedas armastuses ka sarnast ema, mida kinnitab nende «õestumine» vahvalt üle võlli keeratud pulmapilgaris. Just nende mäng toob lavastusest esile mulle kõige enam hingelõiganud leitmotiivi «mis on ühele sõnad, see on teisele surm». Autoripoolset materjali on enam antud Barabanštšikova Anule, kes oma psühhofüüsilises moondumises selle ka vapustavalt ära kasutab.
Noored näitlejad, eriti Hekles, on algul üsna ebalevad, kuid mida edasi, seda usutavamalt ja selgepiirilisemalt nad oma karakterid välja mängivad, ning paratamatult hakkad sellise mängustiili taga kahtlustama lavastaja kindlakäelist taotlust.
Tugev algus lavastajale
Elise Metsanurga esimene lavastus «päris» teatris meenutab mulle mõneti Jaan Toominga poole sajandi tagust algust Kitzbergi näidendiga «Enne kukke ja koitu». Ka siis võttis lavastaja kutselise teatri jaoks juba kõlbmatuks tunnistatud loo ning vormis sellest vaatajaid vapustanud teatriõhtu («Laseb käele suud anda»).
Tol ajal oli publiku võimsa resonantsi taga muidugi lavastuse sotsiaalne sõnum orjadeks painutatud rahvast, kellest enamik ise «nautis» orjaks olemist. Metsanurk pole praeguses ühiskonnas sotsiaalset teemat leidnud, vaid valis isiksuspsühholoogilise tee, kuid vahendid vana materjali elustamiseks on samad: karakterite võimendamine üle tavarealismi piiride, lavastajakujundite pillav kasutamine. Selle nimel on loodud koguni uus tegelane – Orel, kelle on Martin Kork elustanud kellamehetoa kodusest mänguriistast lavastuse rütmistajaks, kommenteerijaks ja helikujunduse loojaks. Muusikaline taust on tõepoolest ajastuväliselt vägev, ulatudes Eduard Kolmanovski nõukaaegse šlaagrini «Elu, armastan sind» (emade noorus ju!). Toominga tohutust ja igast lavasekundist purskunud jõulisusest on Metsanurgal muidugi puudu, kuid ehk see ongi Toomingale ainuomane.
Hämmastava mõttekaasluse on lavastaja leidnud ka kunstnik Kaspar Jancisega. Esimesel pilgul laval nagu tervikkujundust polegi, kuid ometi saavad kõik nähtavad detailid üsna mitmetähenduslikult ära mängitud, suubudes vapustava lõpukujundini.
Muutumatuks jääb vaid keset mänguplatsi rippuv räpane ning purunenud aknaruut, mis mulle mõjus peeglina meie eneste hinge.
Pea kogu viimase sajandi on eesti teater elanud rütmis üks tugev naislavastaja aastakümne kohta (Hilda Gleser, Epp Kaidu, Mai Mering, Kaarin Raid, Merle Karusoo, Katri Aaslav-Tepandi). Kirjutatud ja kõneldud on sellestki, et lavastaja ongi rohkem meeste elukutseks, sest nii kinnitab ju ka maailmapraktika. Viimased aastad on aga meie lavadele toonud tõelise feministliku plahvatuse (Mari-Liis Lill, Kaili Viidas, Helena Kesonen, Maria Peterson, Diana Leesalu, Laura Jaanhold (Mets), Marika Palm, Kersti Heinloo, Liis Aedmaa, Kertu Moppel ning muidugi Ene-Liis Semper, Eili Neuhaus ja Vilja Palm ning Gerda Kordemets).Tundub, et Elise Metsanurgal on paljulubavaid eeldusi selle rea täiendamiseks.