Hispaania eest – iga minut, iga tund

Sirp, Meelis Friedenthal

Quevedo ja Olivarese erinevus on küll olemas, aga jääb väheveenvaks, palju usutavam on nende sarnasus.

Vanemuise „Quevedo”, autor Jaan Undusk, lavastaja Margus Kasterpalu (Eesti Teatri Festival), kunstnik Kristiina Põllu, muusikaline kujundaja Jaan Sööt, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Mängivad Hannes Kaljujärv, Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Liina Olmaru, Aivar Tommingas, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Martin Kõiv, Markus Luik, Kristo Toots ja Jaan Sööt. Esietendus 11. IX Tartu Sadamateatris.

Quevedo esimene vaatus mõjub museaalsena. Õigemini juba enne, saali sisenedes ning seal ringi vaadates, tekib koduselt meeldiv tunne, et tegemist on portreegaleriiga. Nii nagu näidendi autor Jaan Undusk „Quevedo” teksti alguses on soovitanud,1 ripuvad seintel maalid, mustal taustal tõusevad esile üksikud kuldsed esemed. Lavakujundus on kogu etenduse vältel napp, muutumatu. Tool, trepp. Jäme köis, mis täidab trepikäsipuu aset, võimendab muljet muuseumist veelgi. Täpselt selliste jämedate värviliste nööridega on piiratud eksponaadid, millele ei ole soovitav väga lähedale minna, mida tuleb vaadata distantsilt. Valitseb ka vastav õhkkond – staatiline, isegi igav.

Ootuspärane ja sobilik olukord galeriis, kus külastajad saavad pikkamisi jalutada ja pilte silmitseda, lugeda aeg-ajalt, mida kunstniku või pildi kohta kirjutatakse. Maalid massiivsetes raamides vahelduvad, aga interjöör on sama. Võib istuda Hispaania kuldse ajastu saalis pingile, puhata jalgu, uurida sealseid maale pikalt ning mõtiskleda möödunud ja kaugetest aegadest. Need portreteeritud inimesed elasid kõik kunagi ammu, nüüd talletatud pildis. Kaheteistkümnes pildis, Unduski teksti järgi. Nende kaheteistkümne pildi pisut eemalt esitatud flanöörlik silmitsemine on omane nii „Quevedo” näidendi tekstile kui ka Margus Kasterpalu lavastusele. Eelkõige on siinkohal tegemist mõttemänguga, Unduski vaade oma tegelastele muudab nad võimalikuks, aga mitte tingimata tegelikuks. Niisugune plaanipärane mõttemängulisus avaldub eelkõige dialoogis, kus pidevad ja tahtlikud ajastust äralangemised tuletavad vaatajale meelde, et ta ei ole mitte kohal, vaid ikkagi muuseumis, külastaja, kes anakronistliku irooniaga pilte vaatab. Need pildid on oma kontekstist välja kistud, pandud meie muuseumisse kõrvuti, kuigi kunagi olid mõeldud olema eraldi või mõnes teises grupis. Koos on tegelased, kes sellisel moel üldse koos pole olnud. Seetõttu mõjub nende koosolemine arhitektuuriliselt, konstrueerituna.

Niisiis, esimesse vaatusse (kuus pilti) on kokku ja üksteise vastu konstrueeritud peategelased Quevedo, Olivares ja tema naine Inés. Ei ole mingit allikalist alust arvata, et Quevedo oleks olnud Olivarese suhtes alati nii printsipiaalne ja kuidagi romantiliselt seotud Olivarese naisega. Õigemini, ka lavastuses endas jääb nende tegelaste suhe ambivalentseks. Lavastuses Liina Olmaru mängitud Inés peaks olema inetu, aga teda siiski armastatakse, silmad kinni ja pimedas. Tema keha ja tema tahe on rohkem abstraktsioon, kui midagi reaalset. Armastusest tema ümber on küll palju juttu, aga see ei konkretiseeru kusagil. Sellest räägitakse, aga mis on selle sisu? Armastus, millest Quevedo kirjutab kellelegi tundmatule, ilmselt isegi imaginaarsele isikule, ja mida Inés tsiteerib, ei ole aga seetõttu muidugi olematu või kuidagi väiksem – vastupidi, rohkem kui isik tuleb esile idee. Hannes Kaljujärve jõhkrusega kehastatud Quevedo räägibki kohe alguses platoonilisest armastusest, armastusest, mis jääb olemuslikult võimalikuks, eemalseisvaks – konkreetne isik on teisejärguline. Kui tegelased ei ole tegelikud, isikute asemel on karikatuurid, kui situatsioonid on eesmärgipäraselt komponeeritud, siis kaob inimene ja saab ilmsiks idee. Armastatakse armastust, mitte isikut. Inést ennast isikuna nagu polegi, ongi ainult Hispaania tema kehas.

Just selline donquijotelik ideemaania iseloomustab lavastuses mõlemat Inésiga suhtlevat meest, nii Quevedot kui ka Üllar Saaremäe veidi lihtsameelset, aga selle eest fanaatilist Olivarest. Quevedo ja Olivarese armastuseks ja ideeks on Hispaania, erineval moel. Kõik muu on teisejärguline, armukesed, libud. Kuigi sellega, et Kasterpalu on Unduski juba niigi üsna napilt sellel temaatikal peatuvas tekstis veelgi vähendanud puhta vere ja Hispaania juutide temaatikat, kujundab ta näidendi sõnumi huvitaval kombel hoopis teistsuguseks kui võiks. Saaks ju spekuleerida, et Quevedo peaks esile tulema eelkõige kui sõjakas ja julge kõneleja, Hispaania kristliku aadelkonna puhta vere kaitsja, rassist, juutide ja mauride vastu võitleja, ning talle vastandina Olivares kui kaalutlev salatseja, asjaoludega arvestav poliitik, Hispaania kristlaste ja juutide lepitaja, isegi kupeldaja ja omaenda vereliini solkija. Kasterpalu aga, vähendades selles vastanduses rassilise päritolu probleeme ning vaid möödaminnes esitades jagelemist uute (juudi juurtega) ja vanade (mauritapjate) pühakute küsimuses, nihutab näidendi fookuse kahe mehe erinevuselt ära. Möönan samas, et sellelaadne erinevus on juba Unduskil pisut liiga vihjamisi esitatud. Peategelaste vastandlikkus on küll olemas, aga jääb väheveenvaks, palju veenvamaks ja usutavamaks muutub nende sarnasus.

Lavastuse Olivares ja Quevedo püüavad nimelt mõlemad koos hoida midagi, mis paratamatult laguneb. Selles mõttes oleksid võinud nad mõlemad oma kaasaegse Cervantese don Quijotest innustust saada. Tuuleveskitega võitlevad mõlemad: Quevedo toetudes aule, Hispaania puhtale verele, Olivares reaalpoliitikale, rahvale. Mõlemad peavad siiski eelkõige silmas kohustust, stoilist filosoofiat, mis ei poolda vigurdamist, vaid tõsist tööd riigi hüvanguks, oma koha äratundmist riigi ja rahva hulgas ning sellest kinnihoidmist. Üsna selgelt on mõlemad kesksed tegelased esitatud sellistena, kes tegutsevad eelkõige kohustusest, vastutusest riigi (kui terviku) ja igaviku ees. Kummalgi ei ole ühel või teisel viisil võimalik vabalt otsustada, neil tuleb teha seda, mida ajalooline situatsioon nende käest nõuab, tunda end ajaloolise isikuna. Peamiselt seepärast jääbki mulje, et Quevedo ja Olivarese vastanduses puudub suur probleem: nad muretsevad küll Hispaania pärast, aga konflikt, kuna nende nägemus Hispaania tulevikust otsustavalt erineb, ei tule esile. Pigem kerkib esile see, et ideede nimel mässates on nad kaotanud silmist inimese ja iseenda. Sest ideed – nii Quevedo au kui ka Olivarese võim – teevad peast sõgedaks ja hulluks. Seda nad muidugi ongi: inimene on tühine, kui on vaja ellu viia suur idee; tuleb teha raskeid otsuseid, silmas pidada suuremaid eesmärke. Sellisele fanaatilisele ideekesksusele vastandub meeldivalt teises vaatuses (seitsmes pilt) Jüri Lumiste mängitud Velázquez, keda huvitab kunst, mitte praktiline elu. Just selles stseenis kerkib kõige paremini esile kahe maailma vastandus. Ühel pool on Quevedo armastatud stoilise filosoofia ideaal, mille järgi üle kõige hinnatakse kohustust, tegutsemist ühiskonna hüvanguks, ning teisel pool madal ja põlatud käsitööline, kes ei vaimustu riigist ja Hispaaniast. Kunstnik oli ju stoilise arusaama järgi käsitööline, nii nagu ka Quevedo seda näidendis ütleb. Sel ajal ei olnud veel kunstnik geenius, ta oli vaid osavate kätega. Just XVII sajandi jooksul toimub suur muutus mõtlemises – muutub ka aadliprivileegide ideoloogiline põhjendus: varem vooruse garantiiks peetud päritolu ja veresuguluse kõrval hakati üha enam tähelepanu pöörama isiklikule võimekusele, millest sai sajandi lõpuks vooruse uus mõõdupuu.2 Aga sellest ei suuda Quevedo veel aru saada. Velázquez ongi sellisena Quevedole mõistatus.

Elu praktilisus on Velázquezele tüütu paratamatus, mida ta aga eriti tõsiselt ei võta. Kuningakojas talle omistatud ametid ei alanda ega ka ülenda teda kuigivõrd. Tema huviks on maalida, teda huvitab kompositsioon. Seetõttu näeb ta inimesi ka teisiti ning ei ole lavastuses ei irooniline ega karikatuurne. Võib-olla ainukesena on ta tegelik. Ta maalib inimesi, portreid, paneb nende inimlikkust tähele ja jätab teistele tõlgendada. Just selle tõttu süüdistab Quevedo teda kavaluses ja kodanlikkuses. Puhta verega aadliku jaoks ei ole olemas kavalust, hämarust ega kahemõttelisust, vaid otsekohene ja selge kõne. Just nii nagu don Quijote, ei kohku ka Quevedo kõige raskemategi katsumuste ees tagasi ega ole valmis kompromissideks – nii ei ole ühel õigel Hispaania aadlikul kohane käituda. Võib-olla ka sellepärast ei salli Quevedo uusi pühakuid Risti Johannest ja Ávila Teresat, kes mõlemad jäävad talle liiga hämaraks ja mitmemõtteliseks. Kõrbepäikese valus selgus ning keerutamata väljendatud mõtted on need, mis Quevedole korda lähevad. Jumal ei ole kunagi tumm. See on keskaegne valguse metafüüsika, mis keskendub hiilgusele, valgusele, Jumala põletavale aule. Uus ajastu tõi aga valgusele kontrastiks sisse pimeduse, madaluse ning kuigi Velázquez ei ole otseselt tenebrismi esindaja, siis oli ta ometigi sellest oma loomingu algusajal tugevasti mõjutatud. Siin vastanduvadki Quevedo ja Velázquez: üks sõnadega ja teine vaikivate piltidega, üks valguse ja teine varjudega, üks kõrgendatud teadlikkusega oma päritolust ning teine suhtelise ükskõiksusega selle vastu, Quevedo impersonaalse kohustusega ajaloo ees ja Velázquez isiklikule otsustusele toetumisega. See, et näidendi lõpus jäävad Quevedo ja Olivares igavikku kahekesi üksteisega tõtt vaatama ja vaklade ja põrmu üle arutama, loob mulje pigem sellest, et mõlema ideaalid ja ideed on oma aja ära elanud. Nende mõlema aeg sai ümber. Jäi aga justkui selline mulje, et Velázquez elab edasi.

1 Jaan Undusk, Quevedo. Näidend 12 pildis. Loomingu Raamatukogu 2003, nr 33-34, Perioodika, lk 7.

2 Kristiina Savin, Ajaloo õppetunnid. Õnn ja jumalik ettehooldus Johannes Schefferuse teoses Memorabilium Sueticae gentis exemplorum liber singularis (1671), Ajalookirjutaja aeg = Aetas historicorum, ed. Piret Lotman. Eesti Rahvusraamatukogu toimetised, nr 1. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2008, lk 93.