Igavikku püüdmas
Infobaitidest ülitihedal ajajärgul, kus kõikvõimalikud ahvatlused segunevad keskkonna-, majandus- ja inimkogukondade kriisidega, on suurimaks kingituseks rahu ja tasakaal. Et üldse aru saada, mida üksikisik tunneb, vajab, ihkab ja mis hea, et omaks kutsuda, mis halb, et hüljata.
Nii on Vanemuise balletis «Lageda laulud» kokku saanud koreograaf Wang Yuanyuani tantsutekst, Emily Brontë luule, Tõnu Kõrvitsa muusika ja Doris Kareva tundlik tõlge, et asetada näpp igavikulistele tuumväärtustele.
See on lavastus, kus põhjaks lummavate kontrastide kõne. Tantsijatel heledad otsekui paljal nahal rabataimi keerutavad kostüümid versus koori tumesinine valgust neelav maani rüü; igiliikurina koreograafiat püüdvad kehad ja kujunduse staatiline rabamaastik; looduse meeleolusid kandev poeesia ja minimalistlikult karge, vaid tillukesi muutusi peegeldav koorimuusika.
Valgus ja vari, liikumine ja paigalseis, pinge ja lõdvestus, mehelik ja naiselik, tähistaevas ja maapind, päev ja öö – kõik kokku vastandite igikestev kooseksisteerimine. Yin ja yang, defineerib Vana-Hiina filosoofia.
Hiina juurtega lavastaja Wang Yuanyuani koreograafia on üllatuslikult modernne ja metafoorideküllane. Teda on inspireerinud Vana-Hiina filosoofia, hiina kalligraafia, loodus, armastus, poeesia. Ehk igavikuline ja sügav mõõde.
Kui aga uurida liigutusmaterjali spetsiifikat, siis viib tee hoopis aastatuhandeid tagasi enne Kristust ehk meie ajaarvamist. Eluenergia baasolemuse mõistmise ja püüdmise, Vana-Hiina filosoofia, tai chi ja taoistliku elutunnetuse juurde. Kehad püüavad oma liikumisjoonistes igikestvat energiat, mis niikaua, kui elu siin maakeral on eksisteerinud, on alati olnud, on ja juhib meie eksistentsi ka tulevikus.
Alistumine voolamisele
«Lageda laulude» koreograafilist teksti vaadates on tunne, et ülevalt liigub alla eluenergia keeris, mis jaguneb väiksemateks spiraalideks. Laval on pidevalt pulseeriv kestev liikumine, kus kehad on pehmed kui vedrud. Liigutusel pole algust ega lõppu, on vaid hetkeline lõdvestumine, paus, et siis jälle nähtamatul vibratsioonil end juhtida lasta.
Käed, jalad, keha kesktelg ei tee õhus teravaid, sakilisi katkevaid jooni, vaid on pideva voo teenistuses. Millelgi pole konkreetset algust ega lõppu, kõik kasvab ja areneb lainena.
Tantsijad esitavad väljakutse ka klassikalisele sünkroonsusele. Kas peaks tegema üht koreograafilist fraasi korraga või pigem igaüks oma sisemises tempos? See annab juurde uue tantsutehnilise efekti – iga keha liigub loomulikult oma sisetempos, iseend kuulates ja väljendades.
Kuna tantsijate jalatõsted või pöörded sünnivad oma keha mõõtu, eripära ja füüsilist andekust arvestades, siis on liikumiskude pidevalt muutuv. Nagu oleks igaühel kogu aeg esitada isiklik soolo.
See on orgaaniline, loomulik, täielik alistumine suurele voolamisele. Kus töö hakkab end ise tegema ja keha ise pingevabalt voos ehk eluenergias liigutama. Pole jäika pidurdavat jõudu, sest vastandjõule nõtkutakse pehmelt vastu, kuni selle vägi raugeb. Kui keha on lõdvestunud ja sees rahu seisund, siis pole vaja millegi poole ka püüelda – see on juba olemas. Et see saaks ilmneda, tuleb lahustada pinged ja nii saavad energiakanalid avada end chi voolamisele. Mittetöötamine, mittetegemine, mittetoimimine saab ilmneda siis, kui oleme kannatlikud ja avatud ja ei rakenda jõudu, vaid oleme loovas, kandvas eluenergias.
Põnev on Vanemuise leid kutsuda Tõnu Kõrvitsa muusikale – kooritsüklile «Lageda laulud» ja ka teosele «Labürint» – looma balletti Hiina lavastaja. Koreograaf on lavastanud Taani Kuninglikus Balletis, California kunstiinstituudis, New Yorgi Balleti koreograafiainstituudis, Shanghai Balletis ja tema teoseid on esitatud üle maailma.
Ballett, mis sisu ei illustreeri, vaid on oma liikumisjoonised seadnud eluenergia spiraale püüdma, on väljakutse, mis koreograafia osas vägagi sütitav.
2008. aastal Wang Yuanyuani loodud Pekingi Tantsuteater pakub vaatamiseks ülimalt modernse käekirjaga lavastusi. Kõikide tema teoste alltekstiks on südamevalu ennast ja maailma hävitava hoolimatuse pärast ning põhiväärtuste ja harmoonia rõhutamine. Neid võiks nimetada kehakeelseks karjeks pimeduse ja tühjuse vastu meie sees ja ühiskonnas.
«Me oleme nagu umbrohi, otsides oma teed, et ellu jääda just seal, kus parasjagu elame. Igal rohuliblel on isiklik elujõud ja väärikus. Väärikus aitab meil planeedil Maa ellu jääda,» seletab Yuanyuan lahti oma teose «Umbrohi» kontseptsiooni.
Põnev loojate kooslus
Lavastuses «Haze», mis sündinud aastal 2009 lahvatanud majandus- ja keskkonnakriisist, paneb tantsijad hämus ja ebakindlal, pehmel lavapinnal koperdama, kukkuma, rulluma. Nii nagu sees, nii ka väljas ehk hingeline kriis viib keskkonnakatastroofini.
Tõsi, tema Pekingi Tantsuteatri teostega võrreldes on «Lageda laulud» natüürmordi sarnane ood rahule ja harmooniale looduses. Emily Brontë luules kõlab rabamaastikke poetiseeriv sugestiivne sõnarütm. Doris Kareva tõlge muudab iga väiksemagi seisundi imetabaseks vaikeluks. Kõik see, millele on loodud Tõnis Kõrvitsa minimalistlikult karge, igat väikest muutust looduses ja luules tabav helikeel, annab kergendustunde, et miski annab alati hingepidet ning on sajandeid jääv.
Tukslevad, lainetavad, voogavad, hüppavad, rulluvad inimkehad, mis moodustavad gruppides püsti ja põrandal mustrid, on laval taustaks saanud maali maastikust, millel vaid valgus meeleolusid välja vahetab. See peaaegu igav ja liikumatu ruum toob nõnda nähtavaks iga muutuse nii liigutustes kui ka helides. Staatiline taust rõhutab kestvat rahu, valgus sellel värvib hommikuid, lõunaid, õhtuid, öid. On tunne, et see kestab ja kestab ja kestab ja kõik muu maailmas, mis põhjustab ärevust ja muret, on kadunud.
Lavastuse lühidus on sellise vormi puhul hea – kui tervikus pole vahelduvat dünaamikat, siis väga pikalt staatilist, minoorsemat teksti jälgida nõuab pingutust.
«Lageda laulud» on lavastusena kindlasti märgiline ja loojate kooslus põnev – võtmeks rahvusvahelises plaanis Hiina ja Eesti koostöö. Ballett, mis sisu ei illustreeri, vaid on oma liikumisjoonised seadnud püüdma eluenergia spiraale, on väljakutse, mis koreograafia osas vägagi sütitav.