Imelikud hüpped imelike hüppajatega

Anneli Saro, Sirp

Mart Koldits on ennast “Hüppajatega” eesti teatritraditsioonist korraks lahti rebinud.

“Hüppajad”, Tom Stoppardi näidend Mart Kolditsa lavastuses Vanemuise suurel laval, pani mul mõneks ajaks suu täitsa kinni, nii et ei tekkinud mingit soovi midagi verbaliseerida või väljendada. Mul on tunnistajaid, et pärast maigutasin pikalt suud. Võiksin arvustuse siinkohal ka lõpetada Wittgensteini väitega, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida, ning sellega seoses lõpetada ka oma tegevuse teatriuurijana. Kas mõistate mu kimbatust? “Hüppajad” nimelt ei allu hästi traditsioonilistele analüüsimeetoditele, sest suhted ja tähendused on siin teisejärgulised, oluliseks saab hoopis puhas ja intensiivne meeleline tervikmulje, mis võib olla väga isiklik ja sõnadeks jagunematu. Igal juhul selle lavastuse ja/ehk mulje kirjeldamise käigus leiavad aset tavalisemast suuremad kaotused ja väljajätted. Vabandust!

Minu arvestuste kohaselt on “Hüppajad” Stoppardi seitsmes lavastus Eestis, nii et teatud vilumus peaks eesti vaatajal nende mitmetasandiliste lõimumiste ja intertekstuaalsete vihjete pundarde lahtiharutamisel olema juba saavutatud. Tõesti, ka antud juhul võiks lavastusele läheneda intellektuaalse saega ning eritleda vähemalt kolme läbivat tasandit. Süžeeliselt ja žanriliselt on kogu materjal põimitud ühe mõrvaloo ümber, mis sisuliselt osutub aga täiesti tähtsusetuks. Filosoofiaprofessor George Moore’i (Aivar Tommingas) ja lavalt lahkunud muusikalitähe Dorothy (Helena Merzin) kodus leiab ühe peo käigus aset mõrv. Tapetuks osutub üks peol esinenud hüppajatest. Juurdlust hakkab läbi viima inspektor Kont (Riho Kütsar), kuid Dorothy sõbral, ülikooli asekantsleril (Eesti mõistes prorektoril) Archie’l (Hannes Kaljujärv) õnnestub jälgi segada ning laip majast välja toimetada. Kui lugejat huvitab, kes, miks ja kelle poolt mõrvati, siis tuleb tal küll ise Vanemuisesse asja selgitama minna. Inspektor Kont igal juhul teeb oma tööd südamega!

“Hüppajate” intellektuaalse tuuma moodustavad George Moore ja analüütilise filosoofia diskursus (põigetega Bertrand Russelli ja Ludwig Wittgensteini juurde). Pean kahjuks tunnistama, et tean analüütilisest filosoofiast peaaegu mittemidagi, nii et pean lähtuma lihtvaataja perspektiivist, miksides seda performatiivsuse analüüsiga, ehk siis leppima tähenduste tagaajamise asemel mõju eritlemisega. (Metodoloogiliste aluste kohta vt nt Erika Fischer-Lichte “Performatiivsuse esteetika poolt”, Akadeemia 2006, nr 11.) George on üldiselt üsna eraklik, oma kabinetti sulgunud tüüp ning vastab mitmes muuski mõttes stereotüüpsele ettekujutusele teadlasest. Nagu ta ise, nii on ka tema mõttekäigud üsna hermeetilised ja hektilised, ta mõttelõng takerdub tihti keeleliste väljendusvõimaluste piiratuse taha. Aga see on just see, mida vaatajale ilmselt ka filosoofilises plaanis näidata tahetakse. George’ile on siiski antud võimalus esitada laval väga pikki filosoofilisi mõtisklusi, mida mõni vaataja ehk isegi jälgida sooviks ja suudaks. Kuna teksti sisu laksub nagu laine üle Tommingase pea, sest ta on loobunud selle mõistmisest ja mõtestamisest, eelistades oma ettekannet hea diktsiooni ja mõtlemist imiteeriva rütmiga ette lugeda, siis on neid monolooge ikka lihtsalt tüütu kuulata. Püüdsin siiski George’i erutavaid teemasid (mitteeksisteerivad entiteedid, headuse kategooria jt) siduda lavastuse üldise temaatikaga, kuid mingit mõistuslikku seost ma nende vahel ei leidnud, assotsiatiivseid ehk küll. Igal juhul annab ta hea õppetunni kõigile kõnelejatele: kui nina on paberis, kaob kontakt kuulajatega ning esituses läheb kaotsi nii mõtlemis- ja kõnelemisloogika kui esinemispinge. Muus osas on Aivar Tommingase mäng haarav ja täpne – nagu ikka tema klassiga näitleja puhul.

“Hüppajate” kolmas liin on kitsamalt seotud Dorothyga, kuid laiemas plaanis kogu fiktsionaalse maailma ning lavastusega esteetikaga. Dorothy seob nimelt mõrva ja filosoofia meelelahutusärimaailma glamuuri, meelelisuse ning irratsionaalsusega. Sümptomaatiline on seegi, et näidendis tulevad küllaltki selgelt esile naise intellektuaalsed huvid, mis seletavad ka abielu filosoofilistesse spekulatsioonidesse tõmbunud vananeva professoriga. Lavastuses on aga Dorothy katseid oma abikaasaga filosoofia kaudu tähelepanu ja ühist keelt leida tuntavalt kärbitud, nii et Vanemuise suurel laval (meelelahutusäris?) mõjub Helena Merzin eelkõige hurmava kehana, mida raamivad Ene-Liis Semperi haute couture kostüümid. Merzin üllatab laval eelkõige oma staariliku enesekindlusega, mis kindlasti selle rolli juurde kuulub, kuid mitte ainult – osavalt balansseerib ta vähemalt kolme käitumiskoodi vahel: üksi olles blaseerunud vamp, George’iga terane nähvits ning teistele naiivne beib. Merzin on jõudnud oma aja teatris ära oodata ja küpseb nüüd tõesti iga rolliga.

Kui Dorothy on meelelahutusärist juba sisuliselt välja arvatud, siis libe sell Archie näib olevat selle sfääri tüüpiline esindaja. Ta on mees, kel on viis doktorikraadi, see on spetsialist igal alal, kes ülikooli prorektorina jagab vabu professorikohti paremale ja vasakule, kes on oodatud ilmselt paljudes magamistubades, kes näeb alati suurepärane ja puhanud välja, kelle jaoks pole lahendamatuid probleeme – ta on hüppaja. Hiljutiste ja tulevaste Tartu ülikooli rektorivalimiste taustal mõjub Archie’ etteaste vaatepunktist sõltuvalt kas kui farss või satiir ka meie armsa alma mater’i aadressil. (Lisalugemiseks soovitan nt Peeter Tulviste artiklit “Ülikooli viimane rektor”, Postimees 23. I 2007.) Hannes Kaljujärv Archie’na räägib veenvalt ja liigub ebatavaliselt plastiliselt, justkui ta olekski kummist – paindub kuhu ja kuidas vaja.

Aga nagu ma alguses ka ütlesin, “Hüppajad”, see pole niivõrd lugu või sõnum, vaid atmosfäär ja meeleolu. Väikeste toabokside taga jookseb suurel ekraanil kiire ja sugestiivne videopilt (autorid Peeter Talvistu ja Andreas W), mis kajastab sündmusi suures ilmas, nii nagu Dorothy neid telerist vaadata suvatseb. Videos näidatakse ka lühemaid stseene, mis leiavad aset vannitoas või köögis. Üks on selge, ekraanil muutub kõik kuidagi maagilisemaks ja lummavamaks. Kusjuures pole mingit mõtet nähtut kirjeldada ja tõlgendada. Pilt kord sähvib, kord kordub lõputult, jõuab vaid fikseerida, kes/mis on ekraanil, kuid analüüsida ja seostada ei jõua, kõike jälgida ka ei jõua, kuid ikkagi on hea. Muusika aitab oma rütmiga kaasa ja keha hakkab iseenesest tootma mõnuaineid. Kõige parem on aga alguses ja lõpus, kui Vanemuise laval on estraad ja muusikal (no muidugi, ma olen ju ikkagi teatrisõber!), ning orkester mängib ja valgus sähvib, strippar/Tarzan kiigub üle lava ja hüppajad teevad püramiide. On huvitav, naljakas ja hea! Tekstis väidetakse, et hüppajad on filosoofiateaduskonna sportlikumad ning kehakultuuriteaduskonna filosoofilisemad liikmed. Ma tõesti ei tea, kas see oli öeldud tõsiselt või naljaga pooleks või kas see on üldse usutav. Meediaajastu inimesena tekkisid mul üsna suvalised kontrollimatud sundmõtted, mis ühendasid kollastes liibuvates dressides hüppajad kondoomireklaamide ning Stockmanni hullude päevade kilekottidega. Aga mida teeb selle infoga tuleviku teatriloolane?

Ka arvustusele pealkirja otsides ei suutnud ma midagi originaalset välja mõelda, vaid pidin tsiteerima Tiit Hennoste metafoori loengusarjast “Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal”, kus ta võrdleb traditsioonist lahtirebimist hüppega. Mart Koldits on ennast “Hüppajatega” eesti teatritraditsioonist vähemalt korraks lahti rebinud ning kuna veel pole teada, kuhu ja kuidas ta hüpata kavatseb, siis pole seda hüpet ka kuigi lihtne mõõta või hinnata. Igal juhul hüppab kuidagi kummaliselt! Vanasti nii ei hüpatud…