“Inetu pardipoeg” toob tantsuteatri lastele lähemale

Mõni aeg tagasi Vanemuises esietendunud lavastusest “Lotte Unenäomaailmas” kirjutades nentisin, kui oluline on, et lastel oleks juba varakult võimalik teha tutvust nii sõna- ja muusikateatri kui balletiga, eelkõige eakohaste lavastuste kaudu, sest kuidas muidu võiks tekkida noorel areneval isiksusel isiklik ja teda kõnetav seos etenduskunstidega.

Ning just selles valguses on nüüdne “Inetu pardipoeg” esile tõstmist vääriv lausa mitmes mõttes. Kuna vaadeldav lavastus on esmajoones lastele mõeldud, sobib see esmaseks tantsuteatriga tutvumiseks lausa suurepäraselt, teisalt aga (nagu ütleb ka kavaleht) on “Inetu pardipoeg” tantsulavastus “lastelt lastele”. See tähendab, et balletiartistideks on Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli eri vanuses õpilased.

Usun, et just see asjaolu toob esialgu üsna võõra ja keerulisevõitu tantsuteatri paljudele märksa lähemale. Sest kui kõik tantsijad on lapsed, on lavastuse sihtrühmal kahtlemata kergem lavalolijatega samastuda ning seega vahetumalt kogeda ka balletti kui tantsukunsti ennast. Laval esinevad tüdrukud ja poisid, kes võivad vaatajale potentsiaalselt olla klassikaaslased või naabrilapsed, lõhuvad barjääri, mida elukutselised ja täiskasvanud balletiartistid paratamatult (tantsu)kunsti ja noore publiku vahele tekitaksid ja tihti tekitavadki, igati hõlpsalt.

Ja kui on olemas võimalus näha balletilaval endaealisi lapsi, siis võiks see tähendada sedagi, et suure kunstina nähtav ballett võib olla siiski midagi sellist, millega minagi võin ja saan tegeleda. Ka see asjaolu ei ole kunsti mõistmisel ja mõtestamisel just vähetähtis.

Ent kui nüüd lavastuse enda juurde minna, tuleb öelda, et “Inetu pardipoja” muinasjutu balletina lavale toomine on üks ülimalt mõistlik tegu. Ühelt poolt võimaldab lihtne ja ilus muinasjutt nauditavat koreograafiat ning erisuguste lindude-loomade fantaasiarikast, kuid tabavat kujutamist. Teisalt aga – kuna lavastuse aluseks olev lugu on ilmselt ürgtuttav kõigile lastele, siis on tegevuse hoolika jälgimise asemel võimalik keskenduda pigem balleti olemusele ja erinevate artistide tantsule.

Kui ma eelpool ütlesin, et lapstantsijad eristuvad professionaalsetest elukutselistest balletiartistidest, siis eeskätt vanuse poolest. Noorte tantsijate ülesastumised on üllatavalt orgaanilised ja heatasemelised, tõustes tublisti kõrgemale keskmisest isetegevusest.

Lapsed suudavad hämmastava väljendusrikkuse ja kujundlikkusega esile tuua erinevate loomade ja lindude liikumise iseärasusi ja loomuomadusi, ning küllalt lihtsate vahenditega. Pealegi on pidevalt tunda ehedaid emotsioone ja siirast mängulusti.

Õieti on võimatu üht või teist rolli või noort tantsijat teiste seast esile tõsta. Ehkki trupp on ühtlane ja heal tasemel, on ta samas ka ääretult eriilmeline. Nii jäävad iseäranis meelde pardimamma kõnnak, ussikese tõetruu roomamine ning kuke üliuhkeldavad sammud. Ent veel kord – ühtki artisti teistest paremaks või halvemaks nimetada ei saa.

Lavastaja-koreograaf Jelena Karpova on tantsulavastuse aluseks oleva kolme helilooja (Saint-Saëns, Schubert, Offenbach) muusika ühendanud mõjusaks ja haakuvaks tervikuks. Küll aga võinuks ettevaatlikumalt ümber käia muu tegevuspaika ilmestava helikujundusega. Nimelt kipub tibude siutsumine kohati liiga valdavaks saama ning balleti muusikalist külge lämmatama. Seda enam, et tegelikult annavad koreograafia, lavakujundus ning muusika tegevuskohtade atmosfääri edasi piisava veenvuse ja värviga.

Ain Austa lavakujundus loob nappide, kuid usutavate vahenditega looduse ja farmi õhkkonna ning olustiku. Ja selles, et tara lavale toomisega saab vabast loodusest ühtäkki selgete piiridega taluaed, võib iseenesest näha üllatavalt täpset ja kõnekat sümbolit. Iseasi on muidugi see, kas ja kuivõrd mõistab seda lavastuse sihtrühm. Aga mine sa tea.

Sama napilt ja väljendusselgelt kasutatakse valgus- ja videokujundust (vastavalt Tauri Kõrtsi ja Janek Savolaineni looming), näiteks lumesaju või talve möödumise markeerimiseks. Tehniliste vahenditega antakse edasi täpselt seda, mida vaja, ja nii palju, kui hädapärast tarvis – ei mingit ülemäärast küllasust või ilutsemist.

Leidlikkusega paistavad silma ka Külli Kuke kostüümid. Ühelt poolt püüavad need küll vabalt, ent äratuntavalt järele aimata lindude-loomade väljanägemist, kuid teisalt rõhutavad väikeste ja täpsete detailidega ka nende rollide ning olemuste eripärasid, muutes neist igaühe omanäoliseks ja eriliseks.

Kokkuvõttes on “Inetu pardipoja” näol tegemist nauditava tantsulavastusega lastelt lastele, milles põhirõhk on tantsul endal. Ja eks see ole ka loomulik, sest kuidas teisti äratada lastes huvi just balleti vastu.