Inimhääl ja selle maagia tabamine III

Vanemuise „Lageda laulud”²

Kuulanud-vaadanud Tõnu Kõrvitsa, Wang Yuanyuani ja nende kirjandusliku allika Emily Bronte ühises hingeruumis sündinud Vanemuise lavastust, ei saa ma jätta avaldamata imetlust: lavastus paiskas segi kõik, mida varem olin kogenud. Kui hästi võivad loojad leida ühise tunnetuse, hoolimata oma erinevatest päritolupaikadest! Õnnelikul kombel on ka esinejad – Vanemuise ooperikoor, balletirühm, orkestri keelpillirühm, solist Karmen Puis ja dirigent Martin Sildos – saavutanud ühise hingamise kõlakultuuris, fraseerimises ja visuaalsetes kujundites.

Saadud kuulmiselamust ei ole võimalik lugejale sõnadega edasi anda, seda peab ise kogema. Ja mis vast veel olulisem – kogema peab seda mikrokosmost, mida kätkeb endas Tõnu Kõrvitsa muusika. Kahtlemata annavad lavastusele palju juurde kavalehel äratoodud Doris Kareva imelised ja tabavad Bronte luule tõlked, lava-, video- ja valguskunstniku Han Jiangi loodud visuaalne pillerkaar ja Wu Lei kujundatud kostüümid. Palju tänu ka koori hääleseadjatele Aino Kõivule ja Taisto Noorele nende uskumatult tulemusliku tegevuse eest, mis lasi koormeister Piret Taltsi tööl Vanemuise väikese kooriga olla nii täpne ja kõrvu paitav. Näib, et algselt koorijuhi haridusega dirigent Martin Sildos on rakendanud siin kõiki oma selle valdkonna oskusi. Orkester, kelle kvaliteet on viimastel aastatel olnud kindlalt tõusuteel, on saavutanud igati Kõrvitsa teose väärilise tulemuse. Mööda ei saa minna ka ühest lavastuse lisaväärtusest, Pirjo Joonase tõhusast tööst inglise keele varjundite selgeks õpetamisel ooperikoorile ja solistile. Kooripartiides toimuvat jälgides oli eriline nauding kogeda keelenüansside sisemist selgust.

Lugedes käesoleva aasta 14. oktoobri Postimehest Kristiina Garancise artiklit „Igavikku püüdmas”, tundsin siirast heameelt, et see balletiala asjatundja ja üks parimaid sel teemal kirjutajaid oli andnud lugejale avarapilgulise ja infoküllase ülevaate „Lageda laulude” koreograafiast. Peale vaimse maailma ja keha käsitluse meeldis mulle veel ka koreograafiliste kujundite skulptuurne vorm, mis toetas igati muusikas ja sõnas sisalduvat.
Puudutan nüüd põgusalt muusikasse puutuvat.

Esimeses laulus „Koos kõndigem” – Kõrvitsa muusikalise fraasi tasases, intiimses, keelpillidelt kõlavas pikas voogamises, millele lisandub sume, pzbrafo-vabalt laulev koor teksti „Come, walk with m e…” (Kareva tõlkes: „Koos kõndigem, sest seltsis samm on palsam hingele”) kordamise ja loo lõpuridadega „…nii hellalt hoiab sind mu meel, sest ainus sa, kes alles veel.. – terendab juba üks selle teose juhtmõtetest.
Teise laulu „Öö pimene mu ümber” juhatab sisse koori ümin, millega liitub sopran Karmen Puisi sume ja üleliigse vibrato’ta hääl. See kõlas rõõmustavalt kandvalt, eriti sooja tämbriga madalas registris, milles oleks justkui peegeldunud soov leida kusagilt universumist energiat oma südamele. Selle laulu puhul jäi kauaks silme ette püsima üksteisega põimunud inimkehade skulpturaalsus.
Kolmandas laulus „Lange, leht” võlus ooperikoori naisrühma ilus, ühises tämbripesas asetsev soe kõla, intervallide puhtus, imeline pp, mäng sõnadega „I shall sing…”, mis hääbus diminuendo’ sse.
Neljas laul „Labürindid: 6″ lõi kujutluse inimese võitlusest kõigi takistustega, mis ta teele satuvad.
Viienda laulu „Ta pühkis silmi” meeskoori teema tõotab esialgu justkui turvalisust, kuid keelpillide kiuslikus pizzicato’s oigeid meenutav teema peidab endas meeshinge salasoppe, pisaraid, mida soovitakse teiste eest varjata.
Kuues laul „Vaikiv maja” on täis groteski – keelpillide pizzicato annaks justkui teada, et aeg ei peatu kellegi jaoks…, teemaarendus tekstil „armu purustama sa pead oma südames ning mina enese omas!” toimub keelpillide vinguvas kõrgregistris.
Seitsmes laul „Kuuvalgus suveöine” on selle teose üks lummavamaid osi. Karmen Puisi voogav fraasiterviklikkus ja toonis sisalduv soojus andsid edasi impressionistidele omast atmosfääri.
Kaheksandas laulus „Labürint: 4″ on taas meeste maailm; orkestrist kõlaval ostinaatsel taustal luuakse ärev meeleolu.
Üheksanda laulu „Päev loojunud” visuaalne pilt ei taha meelest minna – koor oma küütlevates tumesinistes rüüdes oli paigutatud südamekujulisse „vormi”, mille soppidest tulid justkui oma kohta otsima neiu ja noormees. Samal ajal kõlas kontrabasside pahaendeline teema, mis vahetas oma mõttesuundi, kord diminuendo’s, kord crescendo’s. Lavastaja ei ole laskunud mitte kusagil illustratiivsusse, vaid on lähtunud oma impulssidest.
Kümnenda laulu „See selge öö toob sõnumeid” juhünõte peitub ilmselt sõnades „Watch for a bird…” ja selle fraasi pidevas kordamises. Lavale on tõmmatud punased paelad, mille vahel peavad inimesed oma rajal püsimisega hakkama saama; orkestris kõlab viiulite kriipivalt valus ostinaatne muusika tekstile „Valmistu – mõõktiibne lind, nokk, küünis verel, ilmub pea..
Üheteistkümnendas laulus „Labürint: 5″ jätkub eelnevalt kõlanud suur sisemine ärevus ja peidetud valu.
Kaheteistkümnes laul „Kuust kuusse” algab suigutavalt ja ülimalt naiselikult, kulgedes laskuvate glissando’ dega maanduvais teemades. Solisti hääl liitub koori üminaga, lõpuread „Öö märgid olid nemad vaid – ja minu hing on päev” ja päikese poole sirutunud käsi, mis sooviks justkui päeva kinni püüda, annavad teatrist lahkujale teele kaasa helge lootusekiire.

Viited:
² Vaata ka Evelin Lagle, Anu Ruusmaa 2019. Vaikuseta vaikusest. „Lageda laulud”. – Teater. Muusika. Kino nr 11.
(Algus TMKs 2019, nr 10, 11)

(Teater. Muusika. Kino, detsember 2019)