Isaduse mitu palet
Sadamateatris esietendunud Vanemuise uuslavastus «Kaalud» avab lapsevanemaks saamise ja olemise tagamaid nelja meestegelase vaatepunktist. Eri vanuses meeste kogemused näitavad, et lapse sünd pole ka isadele päris valutu sündmus.
Artjom (Reimo Sagor) on noor ja ärev, Aleksei (Riho Kütsar) uhke ja elujõuline, tema sõber Eduard (Margus Jaanovits) alkoholilembene ja sõbralik ning Igor (Hannes Kaljujärv) kidakeelne ja mõtlik. Välja arvatud Eduard, on mehed kohe-kohe sündiva lapse ootuses, ehkki ainus, mis seda algul reedab, on seinale kinnitatud punaste ja siniste täppidega sünniarvestustabel.
Ootesaali keskel laiutab läbipaistev vahesein, mille ümber kujundavad ruumi pruunid kunstnahast istmed vaheldumisi moodsamate hallide plasttoolide ja kunstlilledega. Seinu ja põrandat katavad mahedad toonid ning ainus silmapaistev objekt laval on tagaseinas automaatselt sulguv ja avanev kahepoolne klaasuks. Kõik muu on haiglale omaselt anonüümne. Esemed ootesaalis oleks nagu pärit eri kümnenditest, nagu ka tegelased, kes ruumis kogemusi vahetavad.
Erinevad ootused
Mehed on koos samal ajal, samas ruumis ja olukorras, kuid ometi on nende ootused erinevad. Nad on ilmselgelt erinevas eas, ent ajaarvamine tundub käivat hoopis laste arvu järgi.
Artjom saab isaks esimest korda. Ta tahab sünnituse juures viibida, kõike kontrollida ning räägib kiiresti ega püsi sugugi paigal. Mitme tütre isa Aleksei unistab poja sünnist ja tahaks naisele toeks olla, kuid lepib sirge seljaga olukorra ettearvamatusega. Ta on emotsionaalselt tasakaalukas ja avatud. Juba mitmekordne isa Igor saab sel korral isaks veidi teistsuguses võtmes ja ootab uudiseid sünnituspalatist tardunud kannatlikkusega.
Enamat kui see, mis seondub isadusega, tegelaste kohta teada ei saagi. Isa rollist piisab aga selleks, et avada inimlikke valupunkte, mida lapsevanemaks olemine võimendab. Hoomamatu vastutustunne, ebakindlus, pettumus ja hirm tuleviku ees ei ole selle lavastuse meestegelastele võõrad. Ka mitte Alekseile ootamisele seltsiks tulnud joobes Eduardile.
Rõõmud ja kaotused
Eduardi mälestus isaks saamisest jääb küll kaugesse minevikku, kuid tema vaatepunkt pole sugugi vähem tähtis. Tema pehmed liigesed, õhetav nägu ja hägune pilk lisavad lavastusele koomilist elementi.
Eduardi lugu peegeldab ka teksti ja lavastuse ebatraditsioonilist struktuuri. Vaataja ei näe mitte palatis, vaid ooteruumis toimuvat, seega aktiivse tegevuse asemel passiivset ootamist. Lapse sünd on avatud isade, mitte emade vaatepunktist, fookus on hirmudel, mitte rõõmudel, ja kõrvuti lapse saamisega räägitakse ka kaotustest.
Valulikud teemad ei omanda lavastuses depressiivset süngust. See ei tähenda, et teemakäsitlus oleks pealiskaudne, pigem on see emotsionaalselt tasakaalukas. Detailselt ja peenelt lavastatud ja puhtalt välja mängitud tundlikud hetked tekitavad lava ja saali vahel usaldust.
Olulised teemad ei jää publikule kaugeks, aga need ei kao ka isiklike seoste emotsionaalsesse rägastikku. Lavastus «Kaalud» ei pressi vaatajalt tundeid välja ning see on kahtlemata vabastav ja loob hea pinnase selleks, et märgata ja mõista isade hirme.
Lavastus ei ole tingimata mõeldud isadele või meestele. Kuigi isaduse temaatikal on suur osakaal, on lavastuses piisavalt palju üldinimlikkust, mille mõistmist ükski sotsiaalne roll ei takista.