Jaanus Tepomees: „Terve lavaruum on ju plastik ja selle sees olla on päris tavatu!”
„Minu meelest on see lavastus kõige sümbioos, sest selles on kõike: visuaalpilti, tantsu ja sõna,” arutleb näitleja Jaanus Tepomees, kel oli Vanemuise teatri lavastuses „Mees, kes teadis ussisõnu” täita lausa neli erinevat rolli. „See on kaasaegne teater, kus on kõik osised.”
See kaasaegne teater, mida „Mees, kes teadis ussisõnu” kogu aus ja ilus presenteerib, pole aga trupile kõige lihtsam katsumus. „Ütleme, et see on omaette tegemine,” naeratab Tepomees. „Kuigi lavastaja Saša Pepeljajev ikkagi tegeleb sellega, et kui on vaja teksti esitada, siis näitleja leiaks mingi kohandumuse, et see oleks võimalikult lihtne. Aga teisalt oli ju kaks kuud aega trenni ja proovi teha ning lõpuks see ju kulub sisse. Ei ole hullu! Ma ei ütleks, et näitlejal oleks keeruline – pigem on meil muud probleemid. Näiteks see, miks läheb hääl ära. Hääl lihtsalt väsib, sest õhk on kuiv.”
Rääkimata siis sellest, et intensiivse tüki aegu väsib ka füüsis. Mõni ime, sest üksjagu kostüüme on kokku tikitud pesuehtsast kilest. Ning trikid plasttorudega nõuavad tavapäratut osavust. „Terve lavaruum on ju plastik,” naerab Tepomees. „Selle sees olla on päris tavatu! Eks see kõik mõjutab ka näitlejat, seda enam, et meil on selle tükiga olnud praegu väga intensiivne periood.”
Ehkki Tepomees oli enne Pepeljajevi proovidesse minekut lavastaja stiiliga enam kui kursis, tuli tal siiski üllatuda. „See, et ta otsustas kasutada seekord nii palju teksti, mind tõesti üllatas,” tunnistab näitleja. „Tavaliselt ta seda ei tee, aga tuli väga toredasti toime.”