Juhmi vägistaja painest vabaks
Vanemuise eepiline käsitlus “Kalevipojast” avab meie rahvuskangelase õrna ja tundelise poole, mis ka küünilisima kosmopoliidi rinna eestlusest rõkkama paneb.
Ühtlasi nii lavastaja, dramaturg kui ka nimiosa mängija Karl Laumets tõdes, et üldiselt rahvas oma eepost lugenud ei ole, vaid teab sealt heal juhul vaid mõningaid katkeid. “Selle pinnalt on kõigil tekkinud kujutlus oma Kalevipojast, kes on laisk ja rumal, röövib, vägistab – igatpidi negatiivne kangelane,” märkis ta.
Lihtsalt võrgutas
Sellise pealiskaudse lähenemisega jäävad aga vahele kõik need kohad, kus Kalevipoeg kahetseb süüd, tahab riiki paremaks rajada, armastab perekonda ja hoolib lähedastest. “Mis mind Kalevipojas kütkestas, on tema looduslapselik vabaduseiha – see on ju inimese kõige loomulikum olek,” kiitis Laumets. “Ta käitub instinktide ajel, kuid temas on olemas kõik värvid.”
Lavastaja on suurteose loomise käigus konsulteerinud mitmete eeposeuurijatega ja jõudnud äratundmuseni, et Kalevipoega on seni tõesti ülekohtuselt koheldud. “Teab” ju rahvasuu näiteks, et meie mees Saarepiiga lihtlabaselt ära vägistas, mis aga tegelikkuses päris nii ei juhtunud. “Mees küll võrgutas teda, aga oli Saarepiiga enda otsus temaga sel õhtul koos olla,” rõhutas Laumets.
Teise üllatusmomendi toovad originaaltekstiga värsivormis Vanemuise etendusse Saarepiiga enesetapumotiivid. “Lisaks sellele, et ta on oma meretagust kallimat petnud, tuleb välja seegi, et Kalevipoeg ja Saarepiiga on vend ja õde ning tegemist on olnud verepilastusega,” vihjas lavastaja.
Lahe väljamaa
Saarepiigat, ent ka mitmeid teisi Kalevipoja kaasteelisi kehastav Piret Krumm möönis isegi, et õrnas eas lavakunstikateedris Anu Lambi käsul “Kalevipoega” väga pika hambaga lugema asus. Ühel hetkel aga tõmbas iidne maailm ta täielikult endasse. “Kogesin midagi sellist, mida võib võrrelda laulupeol kogetava tundega, või hetkega, kui keegi vene juurtega inimene sulle pisarsilmil ütleb, et ta Eestit armastab,” kirjeldas ta. “Ilmnesid sellised tasandid, millele ma pole varem mõelnud.”
Krumm tunnistas, et ei pea end sugugi tohutuks patrioodiks ning arvas 21-aastasena pigem koguni, et väljamaal on kõik lahedam. “Kalevipojas” aga tabas ta ära enneolematult humoorika ja poeetilise komponendi. “See keel on nii salapärane, et lugedes tekib efekt, nagu head lavastust vaadates võib kogeda, et mina saan sellest aru. See on nii suur eelis, et ma eestlasena eeposest aru saan,” selgitas ta oma vaimustust.
Siilita ei saa
Kalevipoeg võlus Krummi just tõigaga, et erinevalt klassikalisest eeposekangelasest ei kujutata teda eksimatu heerosena, vaid võõrad pole ka inimlikud jooned. “Kalevipoeg aga eksib ja kõik tema tegemised ei lõpe õnnelikult nagu Hollywoodis,” märkis ta.
Laumets toonitas veel, et meie eepos on üks väheseid, mille “sisse” saab looduses vabalt igaüks astuda, kuivõrd kõik kohad on ka päriselus olemas. Looduse poole hoidmist ja sellega üheks saamist pidas tähtsaks ka Krumm. “Need paigad on olulised, sest need on väega, hingega kohad,” lisas ta.
38 tegelase seas, keda kaheksa näitlejat järjepanu kehastavad, on loomulikult esindatud ka rahva lemmik siil. “Paljud uurijad on öelnud, et kui loom õpetab inimest, siis see ei tähenda seda, et inimene oleks rumal, vaid ainult targad suudavad loomade õpetusi kuulda,” sõnas Laumets. “Ainult meie, eestlased, saame sellest aru.”