Julm mõrvar Hasse Karlsson, paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal – Vanemuine
Sisenedes Sadamateatrisse, siseneb lumisesse, põhjamaisesse, kargesse, mingis mõttes ka kulunud ja vanemasse ajastusse. Laval on uhkelt nähtaval “raudteesild” mille rööpad küll katkevad, kuid arvata võib, et need liiguvad sealt edasi-edasi-edasi. On ka mingi hurtsikumoodi elamine “silla all”… ilmselt vaesed inimesed, aga uhkelt on ka riiulil laevamudel – järelikult selles majas unistatakse… Kui mäng juba käima läheb lisandub juurde valgusemäng – valguskiired, mis paistavad läbi raudtee ja minu arvates eriliselt tabavalt 2 prožektorit, mis omalt poolt valgust lavale annavad, aga ühtlasi toimivad kui kaks rongi esituld. Laes on lund kinnihoidvad masinad – järelikult siia sajab lund veel juurde…
Jah, Kristjan Suits teeb imetegusid oma lavaruumidega. Mitte ainult see, et tema propid ei näe proppidena välja ning lavakonstruktsioonid on alati suu-ammuli-jätvad, aga ka kogu atmosfääritunnetus on mingi uus tase Eesti teatris. Lisaks on riietus alati maitsekalt tabav – nagu loodud ja muidugi veel valgustus, mille kaart on nagu režii osa, aga samas täiesti enda režiiga. Kõik tundub alati nii ehe, detailiderohke, mitmelt poolt läbimõtestatud ning integreeritud lavastajatööga, et see vaimustab absoluutselt iga kord! Ja seekord ka. Ilmselgelt käisid nad lavastaja Tanel Jonasega ühte jalga ning koostöö edukus on kõigile vaatajatele lavalt näha.
Taneli lavastused on samas alati väga hästi kunstniku poolt täidetud põnevate lahendustega, tuua “Hasse” kõrvale kasvõi Iire “Sweeney” või samuti Kristjani “Roosi nimi”, sellest juba piisab. See on selge, et ta “oskab” kunstnikku usaldada… muidugi eks tal ole ka need kõige tipumad olnud partneriks… aga ikkagi. Lavastus on muidu ka ilus ja puhas. Voolav, kuigi seal neid stseenivahetusi on kus võiks järg kaduda, eriti kohtades kus kõrvaltegelased mängu astuvad. Ühe tegelase “kodu”, mis nagu polegi kodu, vaid sillaalune ja ta sealt piilub vahepeal… Lisaks ilmselt kõige keerulisem, et kuidas lahendada jutustaja üleminekud meenutusaega ning siis jälle tagasi jutustajaks, aga kõik on Tanelil väga hästi paigas. Ta pole ka läinud ka kerge vastupanu teed ning lihtsalt selle loo lavale pannud, vaid sisse on toodud ka läbi näitejuhtimise mingid erilised lahendused. Ja seda mitte nii eriti kolmel peategelasel, vaid pigem just kahel kõrvalisemal – kummaline prouva Külliki Saldre esituses ning ninata tüdruk ja süvausklik neiu, mõlemat mängib Liisa Pulk. Kui Külliki Saldre tegelane on tõeliselt üle võlli ning võiks arvata, et väike poiss lihtsalt mäletabki seda tegelast lihtsalt “imeliku” tädina, siis Liisa karakterid on liialt tema tüüpmängu-energiaga tehtud ja kuigi ninata-tüdruk on ju küll ebatavaline, ent siiski jällegi mängitud väga tugevalt Liisalikult. Tal on näitlejana väga tugev väjakujunenud stamp, mille murdmiseks tuleb ilmselt leida omad nõksud (kohe meenuvad näiteks korüfeed Anu Lamp ning Guido Kangur, kes on osanud sama asja oma mängust ära murda).
Näitlejate-trupp on tegelikult väga tugev. Peategelast – Hasset mängib Karol Kuntsel, kuigi tal on tegelikult kaksikroll, ehk jutustajana on ta Hasse täiskasvanuna, aga meenutustes 13-aastane poisike. Õige pisut on küll seda erinevust seest, kuigi võiks veelgi rohkem olla, aga selge, et poiss oli selline mõtlikumat, tõsisemat tüüpi juba poisikesena, selge, et selliseks kujunes ta ka mehena. Karol Kuntseli hääl on üks eesti teatrite parimaid (teine tipphääl on näiteks ka lavastaja Tanel Jonasel, kes mu teatrikaaslase imetluse pälvis vaid sellega kui esietendusel kummardades “oma häälega” tõlkija lavale kutsus). Parimateks “rollideks” kujunesid minu jaoks Maria Annuse ja Priit Strandbergi omad. Maria lahendab oma vanaeidekese, ehk Hasse ema kuidagi stambivabalt. Maria rollide suhtes nö. teistmoodi ja karakterina ka täiesti isemoodi hallipäise eidekesena ning ka emana ühest küljest jõulise ning tugeva naisena, aga samas pettununa, sest Hasse talle pidevalt südamevalu valmistab ning kasvatab, mis ta kasvatab teda, poiss kasvab omasoodu teises suunas. Ajastu ju ka selline sõjajärgselt segane, aga eks nagu ikka igal ajal olnud ja on – noortel inimestel rohkem ideaale ning isepäisust, eriti selles eas kui avastatakse, et saab ka ise otsustada ning ei pea alati vanemate sõnade järgi tegema. Kuna Hasse oli sedavõrd mõtlik poiss ja mees, siis sisulises mõttes jättis arusaamatuks, et kuidas ta nii rumal oli, et lõpuni aru ei saanud, miks ema temas niivõrd pettunud oli… Võib-olla vajas ta veel mõningaid aastaid ja oma enda lapsi, et sellest aru saada…
Ja siis see Priit Strandbergi tegelane – hüüdnimeks Pääsuke. Rikas poiss, kes osavalt Hassega manipuleerida oskas. Väga tuttav tüüp ilmselt paljudele “poistele” lapsepõlvest, aga tuttav ka raamatute ja filmide kaudu. Priit loob oma tegelase teatavate omapäraste nõksudega – peahoiaku ja rääkimismaneeri ja üldse mõnusalt eba-Priidulikuna, kuid mitte “tehtud” karakterina, vaid väga ehedalt usutavana. Just selline see rikkam, Hassega mängiv poiss võis see tüüp olla. Üldsegi mitte lihtne 13-aastane poiss, mida poisikest mängides ära võiks mängida, vaid Priit väga osavalt poogib need iseärasused juurde ja nõnda sünnibki see omade kiiksudega poiss.
Priit on ka lavastuse muusika heliloojaks. Karge ja põhjamaiselt lumise tausta juurde sobisid ksülofonihelid eriti tundlikult tabavalt.
Minu probleem selle lavastustervikuga ei seisne tegelikult üldse selle teostuses. Teostust hindaks isegi kõrgetasemeliseks. Minu probleem seisneb sellest, et kui pealkiri on “Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” ja autoriks on Henning Mankell, siis ju eeldad ja ootad krimkat või vähemalt kriminaalsete sugemetega teatrielamust (jah, siin ju “varastati” ja ka see “surnukskülmumine” on kellegi südametunnistusel, kuid need on kõrvalnähtused ning mitte kriminaalset joont sissetoovad ega ka põnevust tekitavad).. Ei, see siin on pesueht draama. Ajastupildike ühe mehe lapsepõlvest, kus on peamiselt psühholoogilise realismi ja mälestuste-jutustajalik vaib. Ja kuigi minule meeldib nii üks kui teine, siis “Hasset” vaadates hakkas mul ühel hetkel igav. Mingi “käik” oleks nagu puudu jäänud. Kas siis teravus, mida võib-olla need kõrvakarakterid oma ebaloomulikkusega (ilmselt noore poisi mälestusmoonutuse läbi) ehk tõid sisse, kuid kuna minu jaoks need siiski mõjusid natuke kohatud, siis tegelikult hoopis isiklikult minule see ei andnud mitte juurde vaid pigem võttis vähemaks.
Lugu on siin kahtlemata olemas ja see tõstatas mitmeid olulisi moraaliga seotud küsimusi ning need on ju aktuaalsed mistahes ajal ja kohas. Kes ikkagi on süüdi ,kas ka see, kes ei tee halva asja ärahoidmiseks midagi või ainult pahandusetegija? Kas vanematel on õigus oodata oma lastelt midagi? Antud juhul ju jutustajal, ehk Hassel oli mitu asja nii valusalt südamel ning me näemegi seda kõike mis laval toimub, läbi tema mälestuste. Nii nagu ta seda täiskasvanuna mäletab. Ja tead ju seda kuidas mõnikord filmides kui keegi meenutab midagi ja siis värvitoone mahendatakse ning kaadriääri moonutatakse, et mõjuda kuidagi nostalgiliselt… teatris sellist võimalust ei ole. Nüüd kus mul on paar päeva selle etenduse nägemisest möödas, tuleb tunnistada, et siiski on lavastaja ja kunstnik sellise tunde vaatajasse suutnud tekitada või luua, et kui järele mõelda, siis oli see kõik kokku tõesti natuke sellise “nostalgilise” auraga.
Ja eks oma lapsepõlvest tuleme me kõik ning ikka on teatud mälestused, mis on jäänud tugevamalt meelde. Alati polegi need kõige erilisemad, aga erilisematel on kombeks ikka ja jälle mälusopist esile kerkida… Minul juhtus poisikesena näiteks selline lugu (mille see etendus taaskord mälusopist lagedale tõi), et vanaisa oli küünilaest allarippuma tõmmanud jämeda köie… Küüni lagi oli 10 meetri kõrgusel või veelgi kõrgemal (poisikese jaoks ilmatu kõrge). Seda köit mööda mina poisikesepõlves kunagi lõpuni välja ronida ei jõudnudki… Ühel aastal tegid pääsukesed sinna oma pesa. Mis me võisime siis olla… umbes 8-aastased… või no mina oli 8 ja väikevend 4 ja keegi tarkpea-sugulane või naabripoiss sealt vahepealt ka. Igatahes kange tahtmine oli näha, mis kisa nad seal teevad, kas ehk on pojad pesas… Pisikeste poiste jaoks nii lähedal, et kuuled-näed… aga silmadele niiiii kaugel… Nagu selliste asjadega ikka – kus häda kõige suurem – seal leidub alati ka mõni “nutikas idee”… 8-aastase nutikus seisnes selles, et roniks nii kõrgele mööda köit kui suudab ja edasi siis rehaga kisuks pesa allapoole, pärast saab selle ju tagasi panna kui pojad vaadatud… Mõeldud-tehtud. Saingi poole köie peale, keegi ulatas pikima varrega riisuja ning mina omakorda selle reha üles pesataha ja pesa ülevalt alla kistud. Muidugi lendas see päris alla – küüni kivipõrandale… poegi seal õnneks polnudki, pääsukese-vanemad ise tegid piisavalt kõva heli… aga munad… katki… Muidugi sattus vanaisa just sellel hetkel küüni sisenema… mõned “mehed” Tamsalu kandis kõndisid pärast seda mitu päeva ringi kangesti valutegevate “triibulistega”… Tegelikult oli piisavalt kurb juba see pesalõhkumine ja katkiste munade leidmine ise… Ja olgu öeldud, et pääsukesed mõne aja pärast ehitasid sinna uue pesa… aga rohkem seda köit nagu ei tahtnudki enam ronida… Kogu olukord on siiamaani meeles… siiamaani hingel.. “Julm mõrvar”… mnjahhh…
Hinnang: 3 (kokkuvõttes selline “keskmine”, mida ma soovitada ei julge, aga kuna lavastuslik külg on nii tugev, siis ei saa ka kuidagi väiksemat hinnangut anda, kuigi lugu ise minule ei pakkunud midagi. Mu teatrikaaslane oli nõksu paremal arvamusel ja ilmselt tema soe suhtumine mõjutas ka mind natuke, sest muidu oleksin miinuse ka taha pannud. Mõnikord lihtsalt kui räägid teise inimesega asjadest ning näed seda natuke kaasvaataja silmade läbi, siis see avab mingeid registreid, mida ise võib-olla kohe ei haaranud, sest need ei mõjunud otseselt endale. Tekkis küll selline küsimus, et huvitav, kas see trupp+lavastaja+kustnik teeks ükskõik mida ja see oleks ka “vähemalt” keskmise väärtusega teatrielamus… võib muide vabalt nii olla. Samas ma usun, et vanemad inimesed võiksid siit leida mahedat meenutamist ja sooje ning külmi toone, mida teatava elutarkusega inimestele annab teise, mõnevõrra tugevama väärtuse. Ilmselt ei sobi sinna hinnangule miinust taha ka minu enda eelarvamuste ja ootuste tõttu, sest tegelikult ju suurim viga oli minust endast johtuv – oodata põnevust, mida siis mitte-saanuna tundsin kerget pettumust ja ehk see oli ka alus igavusele?)