Juubilar ristab mõõga tuuleveskiga
«Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast” pöördub vesternirütmis tagasi legendaarse Don Miguel de Cervantes Saavedra originaalkangelase eripärade juurde.
40 aastat tantsinud Aivar Kallaste 60. sünnipäevale pühendatud tükk jõuab saatuse tahtel rahva ette just tema lemmik- ehk väikses majas. „Siin kummitab – õhtutundidel kuuleb imelikke samme ja uksepauke pidevalt. Ei teagi, kas on mõni ehitusmees sisse müüritud või mis,“ naeris lavastaja Katrin Pärn. „Aga see õhkkond on väga inspireeriv, sest ka meie peakangelane don Quijote on veendunud, et on olemas nõiad ja võlurid, kes teda pidevalt kollitavad ja kummitavad.”
Nurgast välja
Žanrimääratluseks on tegijad lustlikult visandanud «heroilise tantsuvesterni vähese jutuga” ja pikka juttu seal tõepoolest ei tehta. Lisaks on tublisti eendutud klassikalisest „Don Quijote” balletist. «Seal on don Quijote mingi suvaline tegelane nurgas laua taga, samas kui tõeline tegevus toimub hoopis teiste inimeste vahel,” põhjendas Pärn. «Kuskilt siis tekkiski küsimus, kuidas see «Don Quijote” siis niimoodi maailma on pääsenud, et temast mingit korraliku versiooni ei ole.”
Nii on lähtutud tõelisest, Cervantese don Quijotest, mitte maailmas levinud külapulma motiivist. «Laval on kõvasti tantsu, seiklust, kurbust ja nalja peaks ka saama, vähemalt inimesed on saalis naernud. Samuti jagub sõgedust, sest räägime ju siiski kellestki, kes on juba aastaid tagasi hulluks tunnistatud,” vihjas lavastaja.
Reaalsuse ja fantaasia piirimail heitleva rüütli rolli täidab loomulikult juubilar Kallaste isiklikult. «Laval balletitantsija ju tavaliselt nii kaua kui 40 aastat ei püsi, aga Kallaste elurõõm ja vitaalsus on lihtsalt niivõrd äge,” selgitas teatri endine juht Toomas Peterson veteranile isikliku etenduse pühendamist. «Väidan, et ta kestab laval veel kaua.”
Elumuutev häälemurre
Kallaste meenutas sünnipäeva puhul, et tema armastus balleti vastu sai alguse klassikülastuse raames nähtud «Pähklipurejast”, kõigepealt soovis poiss saada aga hoopis ooperilauljaks. «Selgus, et meesterahvastel nii noorelt see ei õnnestu, sest kehtib nähtus nimega häälemurre,” selgitas ta tõkkeid karjääri algaastatel. «Aga siis soovitasid tuttavad, et proovigu ma seni hoopis balletikooli, sest seal saab kümneaastaselt alustada.”
Aastanumbreid Kallaste ise ei loe, sest need lisanduvad temast sõltumatult. «Aga vahel mõtlen küll, kust võtsin selle jõu, et need rasked etendused ära teha. Näiteks olen füüsiliselt väga rasket Bambit pidanud mängima kaks korda päevas, sest mõeldi, et mis see lasteetendus ikka ära ei ole – mina aga olin esimese vaatuse lõppedes täiesti pilditu,” sõnas ta.