Ka mäed võivad olla lagedad
Värsket balletti vaatama minnes valdab poole kõndijaid mõnus ootusärevus. „Lageda laulud” on Tõnu Kõrvitsa üks armastatumaid teoseid, mille karged, ent romantilised kõlad on Eesti publikule sügavale hinge läinud. Ainuüksi sel aastal on muusikaarmastajad näinud Marianne Kõrveri samanimelist portreefilmi Tõnu Kõrvitsast ja tunnistanud teose edukat ettekannet New Yorgis Carnegie Hallis. Rääkimata „Lageda laule” juba varem saatnud edust: 2016 riiklik kultuuripreemia, 2017. aasta kooriplaat ja 2018. aasta klassikaalbum. Peale kõige muu on Tartus alanud tõeline sügis – millal siis veel kuulata teost üksindusest ja närtsivast loodusest kui ühel järjekordsel pikal, pimedal ja natuke vihmasel õhtul.
Koreograaf Wang Yuanyuanile oli iseseisva teose ja tunnustatud muusika kasutamine kahtlemata väljakutse. „Lageda laulud” on terviklik teos koorile ja orkestile – kuidas lisada sellesse valemisse tantsijad nii, et lavastus täiendaks muusikat, mitte ei hakkaks sellega konkureerima? Kuidas tõlkida muusika tantsuks?
Lööb sünkroniseerituse sassi
Paari aasta tagant mäletab Eesti publik veel hästi Robert Wilsoni ja Arvo Pärdi koostööd suurlavastusega „Aadama passioon”, mille lavastaja pidi samade küsimusega maadlema. Ehkki Pärdi ja Kõrvitsa helikeel on omajagu erinev, siis teemad ja põhjamaine tunnetus on neil sarnased. Wilsoni ja Yuanyuani lähenemised on aga küllaltki erinevad.
Tunnustatud Hiina koreograaf Wang Yuanyuan avab suure kujundiga. ooperikoor ja tantsijad, kokku üle 40 inimese, moodustavad laval seistes eritasandilise maastiku ning kutsuvad Emily Brontë sõnadega endaga kaasa kõndima. Järgnevad 12 vahelduva intensiivsusega tantsulist pilti. Lavastusse on „Lageda laulude” üheksa osa sekka põimitud kolm osa Kõrvitsa teosest keelpilliorkestrile „Labürindid”. Kusjuures „Lageda laulude” osade järjekord on samuti segi paisatud.
Yuanyuan armastab rütmilist liikumist, milles tantsijad kordavad ühte skeemi erinevate variatsioonidega. Ta lööb ootuspärase sünkroniseerituse sassi ja annab ühele tantsijale uue, ent haakuva skeemi, mis erineb ülejäänud rühma liikumisest. Peaaegu transilaadse liikumisega toob ta Kõrvitsa lüürilisest muusikast esile ootamatu rütmika ja kordused.
Mõjub rahustavalt
ooperkooril ja solist Karmen Puisil on lavastuses oluline liikuv rolli. Koor lahkub lavalt ainult paariks „Labürintide” osaks ja sel on lavastuse alguses tähtis osa liikumisega tekkivates piltides. Balleti edenedes võtab koor sisse positsiooni orkestriaugu külgedel, mis lubab keskenduda tantsijatele ja koreograafiale. See mõjub rahustavalt ja annab publikule võimaluse elada rohkem sisse tantsumaailma.
„Lageda laulud” on kirjutatud inglise kirjaniku Emily Brontë tekstidele, mis peegeldavad tema erakordselt üksildast ja lühikest elu (ta suri vaid 30-aastaselt) rabametsade vahel. Brontë kaotas esimese kümne eluaasta jooksul ema ja kaks vanemat õde ning pühendus pärast seda kirjanduse lugemisele. Tema meelelaad oli melanhoolne, ta suhtles vähestega, peamiselt oma õdedega. Brontë armastas jalutuskäike looduses, eriti rabametsades, ja muljed neist vormusid hiljem luuleks.
Tõnu Kõrvits põimis Brontë üksinduse suurtel väljadel muusikasse. Kooritsükli kohta on helilooja öelnud nii: „„Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna, kuhu teinekord ei julgegi piiluda.” Põhjamaise hinge jaoks ei tundu nii sügav sisekaemus 40 inimese keskel aga kuidagi võimalik.
Üksinduse efekti saavutamiseks koori ja tantsijatega oleks kaks võimalust: vähendada esinejate arvu või valida märkimisväärselt suurem lava. Hetkedel, kui publiku ees on korraga nii tantsijad kui ka lauljad, neid orkestriaugust toetamas keelpillid, kipub igale lavalolijale jääma liiga vähe ruumi. Muusika nõuab üksindust, mida võib näha alles lavastuse teises pooles, kui koor seisab külgedel ega etenda piltide moodustamisel suurt rolli.
Lavastuse lõpuks joonistavad tantsijad kriidiga mäestiku silueti, millele paneb punkti solist, kes lisab sinna tõusva või loojuva päikese. See kujund võtab kokku ida- ja põhjamaise tunnetuse erinevused Kõrvitsa muusikast. Rütmiline koreograafia, mägised maastikud ja palju inimesi on kahtlemata värskendav vaatepunkt. Eesti publikul võib olla aga raske leppida mõttega, et ka mäed võivad olla lagedad.