Kadents läbi elu
särava ooperilaulja ja näitleja Pirjo Jonase jaoks on inspireerivaim paik maailmas tema enda kodu. “See on mu akude laadimise koht,” ütleb ta. “Seal saan dressid jalga tõmmata, hommikumantli selga visata ja sokkide sahinal sassis peaga mööda tuba kooserdada. See ongi parim.”
Kolm eset, mis ei puudu sinu kevadisest garderoobist?
Sõltub kevadest. Üldiselt ei tasu lauljal end esimeste soojade ilmade saabudes liiga paljaks koorida, mistõttu on minu elu lahutamatuks osaks ka kevadisel ajal kerge sall. Sall hoiab minu kalli vara soojas ja tuuleiilide eest varjul, mistõttu loobun temast ainult suvel. Tennised või madalad kingad – armastan mugavaid jalanõusid. Kõrgeid kontsi kannan vaid laval või harva mõnel uhkemal peol. Mugavad jalanõud tähendavad mulle võimalust pikal proovipäeval vastu pidada ja vabadust liikuda, kuhu iganes ma tahan, ilma et kingad jalad villi hõõruksid. Teksad – ehkki ooperilaulja elu tundub glamuurne, täis sulgi, lehvikuid ja pärleid, austan igapäevaelus lihtsust. Eriti mugavaid kehasse töödeldud teksaseid, mis ei pitsita ja lasevad end vabalt tunda. Liiga kitsastes pükstes – nagu neid tänapäeval sageli toodetakse – hakkan nihelema ega suuda enam millelegi keskenduda. Õigete teksade leidmine on päris raske ülesanne. Poes uut paari proovides saan kohe aru, kui püksid on “valed”, ja tunnen nende vastu silmapilkselt intensiivset vastikust. Kodus aga vahetan teksad omakorda kohe dresside vastu.
(Kultuuri)sündmus, millest sel hooajal kindlasti osa soovid saada?
Loomulikult sooviksin osa saada ja ise osaleda uue ooperilavastuse, Gaetano Donizetti “Linda di Chamounix'” etendustel. Olen pühendanud selle rolli ettevalmistamisele peaaegu aasta oma elust ja väga loodan, et koroona plaane ei nurja. Ootan ka Ardo Ran Varrese ooperit “Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis tõotab samuti põnev tulla. Kindlasti vaatan veel ja etendusi, et olla kursis kolleegide ja abikaasa Tanel Jonase ( draamajuht – toim) tegemistega. Andunud seriaalivaatajana pean viimase aja võimsaimaks elamuseks sarja “Lipugambiit”, vaatamist ootab “Homelandi” suurejooneline viimane hooaeg. Kohe, kui Margaret Atwoodi romaani “Teenijanna lugu” (The Handmaid’s Taie) läbi saan, vaatan ära ka samanimelise seriaali, millest siiani hoidusin, et raamatu elamus kannatada ei saaks.
Milline raamat sind viimati öö otsa üleval hoidis?
Päris öö otsa ma tavaliselt ei loe, sest proovideks peab vormis olema ja hääle taastamiseks vajan puhkust ning und. Samas lugesin viimati päris hilisteõhtutundideni Annika Lõhmuse “Pooltoone”, mille ämmalt jõulukingiks sain. Julgen soovitada küll!
Mille peale sa viimati südamest naersid?
Naeran südamest üsna sageli. Helinal, valjult ja laia hääleulatusega. Mul on vedanud, sest koomikud ümbritsevad mind nii pereringis kui ka kolleegide seas. Kolleegid on mulle mu naeru ja rohkeid koloratuure nõudvate aariate eest pannud hüüdnimeks “Kadents läbi elu”. Eriti lahe ja pingetest vabastav on vahel olukord grimmitoas enne etenduse algust. Üksteise järel saabuvad kolleegid jagavad päevauudiseid, rebivad kildu ja tögavad. Mõnikord lõpeb see üleüldiste naerupahvakutega, kord naersin lausa pisarateni, nii et grimeerija ei saanud oma töödki korralikult teha. Õnneks pugistavad grimeerijad ka meiega koos naerda ja on väga mõistvad. Naer loob etenduse meeleolu jaoks soodsa pinnase.
Moelooja, kelle loomingul alati silma peal hoiad?
Kuna hindan igapäevaelus mugavust ja minu sissetulek regulaarselt disainerrõivaste soetamist ei võimalda, siis ühelgi moeloojal otseselt silma peal ei hoia. Lisaks püüan hoiduda liialt tihti garderoobi uuendamast – mulle ei meeldi kiirmoe kontseptsioon ja loodan, et suudan anda väikese panuse keskkonnasäästlikkusse sellega, et kannan oma rõivaid pikalt. Kui see tähendab, et ma igapäevaselt eriti moodne välja ei näe, mis siis ikka. Mul üsna ükskõik. Võib-olla tasakaalustab naiselikku vajadust kaunis kleidis ringi hõljuda võimalus teha seda laval, aga sealgi olen jõudnud arusaamale, et ülikena lahenduse saab ka vanu kostüüme taaskasutades ja ümber tehes. Sellist võtet kasutatakse näiteks kontsertlavastuses “Õhtu Lehdriga”, kus üks kostüüm on kaunim kui teine. Keegi ei saa arugi, et tegemist on taaskasutusega! Kui aga millelegi kulutan või kui keegi tahab mulle ägeda disainerkingituse teha -, siis mu nõrkuseks on kõrvarõngad. Austan väga Eesti disainerite kätetööd: Seco, Lummus, Tanel Veenre, SOMA, Made by Kiku jne. Eesti disainerite ehtelettide äärde võin pikaks ajaks ahhetama ja imetlema jääda. Minu ainsa disainerkleidi autor on Liina Stein. Esinen sellega sageli kontsertidel ja tema saamislugu on üsnagi spontaanne. Tegelikult läksin kolleeg Karmen Puisiga Liina stuudiosse lihtsalt kaasa, aga kuna see roosa kleit mulle nii väga meeldis, sai Stein endale lausa kaks õnnelikku klienti korraga.
Millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
Sain suvel oma täitsa esimese vägeva ja suure ning põhjaliku üllatussünnipäeva osaliseks. Olin veendunud, et soovin oma sünnipäeva maha vaikida. Mul ei olnud elus kõige rõõmsam periood, ütlesin ka abikaasa Tanelile, et ei mingeid kinke ega külalisi. Ent kuna korraldasin talle paar kuud varem päris suure sünnipäevaüllatuse, soovis Tanel mind vist üle trumbata. Nii et sünnipäeva hommikul teatasid abikaasa ja tütar Teele, et neil on minu jaoks ikkagi plaan. Kõik algas kenasti. Mind viidi spaasse, kus nautisime Teelega kahekesi massaaži ja pediküüri, aga kui pärast seda mulle sall silme ette seoti ja kuhugi talutati, sain aru, et midagi on mäda. Selgus, et kolmapäevasel päeval oli Tanel suutnud kokku ajada peaaegu kõik mu kallid sõbrad – kellest paljud elavad Tallinnas ja pidid töölt vaba päeva küsima – ja korraldas mulle suure seltskonnaga peo Emajõel! Sain pahameelest, et minu keeldu ignoreeriti, hoobilt üle ja olin väga liigutatud, et mul nii ägedad sõbrad on. Ja loomulikult ka abikaasa ja tütar. Tundub, et midagi olen ma oma elus vist õigesti teinud.
Millised on sinu jaoks kõige inspireerivamad Instagrami kontod, veebilehed, blogid?
Olen selles plaanis vist veidi igav inimene – Twitterit ei jälgi, blogisid ei loe. Instagramis vaatan enamasti vaid sõprade-tuttavate või kontosid. Erandiks on targad, tugevad ja inspireerivad naised, kes pööravad tähelepanu naiste õiguste kitsaskohtadele tänapäeva maailmas. Nagu näiteks näitlejanna Reese Witherspoon.
Millal tundsid viimati loomingulist kadedust?
Tunnen seda üsna sageli, loodetavasti tervislikul ja leebel moel. Minu eriala on üks paras võistlussport ja väga lihtne oleks langeda lõksu, et oma sooritust maailmatasemel lauljatega kõrvutada. Kui mõnel päeval ei taha aaria kuidagi õnnestuda või ei suuda sisu ja vokaaltehnikat oma ideaaliga kokku viia, kirun end vaikselt ja mõtlen, et kuidas siis see ja teine suudavad. Sellest tuleb lahti lasta, ise edasi rügada ja uskuda, et annan endast alati parima.
Kõige inspireerivam paik maailmas? Miks just see?
Esimene vastus oleks kodu. See on mu akude laadimise koht – siin saan dressid jalga tõmmata, hommikumantli selga visata ja sokkide sahinal sassis peaga mööda tuba kooserdada. See ongi parim. Teine vastus oleks aga minu inimesed: kui igatsen oma tütre järele, ei lohuta mind ükski asukoht. Inspiratsioon sõltubki mul rohkem inimestest ja koos kogetud seiklustest kui asukohtadest. Samas – kolmekesi soojale maale reisimine tuleb meil ka päris hästi välja, ehk kõige meeldejäävam ja mõnusam oli reis Hispaaniasse Tarifale, minu esimene päris surfamiskogemus ja tütar Teele esimene välisreis. Sinna läheks küll uuesti.
Mida sa soovitaksid oma 18-aastasele minale?
Otsusta ja tegutse julgemalt. Ära jäta midagi, mida sa päriselt ja väga tahad, tegemata kellegi teise pärast. Ja ära muretse nii palju selle pärast, mida teised inimesed sinust arvavad. Kui nüüd mõtlema hakata, võiksin sedasama soovitada endale ka praegu.
(Säde, aprill 2021)