Kalevipoeg – Vanemuine
Sõitsime Tartusse teatrikaaslasega ja arutasime, et mida me “Kalevipojast” ootame…
Mina arvasin, et hea kui see oleks selline võimas – eeposele kohane, pikk, muinasjutuline ja elavate karakterite, lavastuslike leidudega ning väärikas. Teatrikaaslane raputas pead ja ütles, et tema ootab naljakat lähenemist, Kivirähklikke vinte vanale, kulunud loole.
Etteruttavalt võib ära öelda, et mina sain kõik mis soovisin ja rohkem veel. Ei jäänud ka teatrikaaslane tühjade pihkudega – sai 2.vaatuses seda, mida ootas, aga lõppkokkuvõttes olin mina rahul, isegi väga rahul ja teatrikaaslane võttis ühe sõnaga oma elamuse kokku – “tüütu”. Lisas vaid, et oleks tahtnud rohkem seda, mis teises vaatuses oli.
Ühest küljest ma ei saa vastu vaielda. Ka mina oleksin tahtnud seda keskmise vaatuse (vaatuseid on kokku 3) nalja tunduvalt rohkem, aga võimsalt väärikaks adaptsiooniks poleks see jällegi sellisel juhul kujunenud. See oleks olnud midagi muud. Võib-olla tõesti lahedam ja uudsem, aga minu meelest just Eesti Vabariik 100ga sobib ideaalselt just selline – ehedam, eeposele truum lahendus.
Etteruttavalt võib üsna julgelt ka juba praegu väita, et tänu mänguliselt fantaasiarikkale kunstnikutööle, võrratult ägedatele, läbimõeldud ja -tunnetatud näitlejatöödele ning ansamblimängule ja muidugi ka muinasjutuliselt eeposele sobiva Karl Laumetsa lavastustööle üldisemalt mõeldes, kujuneb sellest kahtlamata ka üks terve teatriaasta lõikes suurimaid teatrialamusi… kuigi praegu on ju alles märtsikuu…
Etenduse alguses kui Anu Lamp tuleb lavale sõnadega: “Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles…” – tulidki esimesed külmavärinad… Meie oma eepos, meie oma lugu, Vanemuises Vanemuine ja nii see Anu Lamp seda “kaunist ugu” jutustama hakkaski. Regivärsis… 3 tundi… kordagi sõnade otsa koperdamata (vaid ühes kohas oli hetkeline kummastav paus, aga see on juba heinakuhjast nõela leidmine… ideaalselt tempostatult… Eesti teatri diktsiooni meistriklass… selline nauding kui näitleja ise iga sõna läbi tunnetab seda välja öeldes, just nagu täpselt mõeldes just seda, mida ta öelda tahab ja mida ka ütleb. Mis sellest, et Kreutzwaldi tekst, sellel õhtul oli see Anu Lambi oma!
Külmavärinad tulid ka veel järgmises stseenis ning rohkem polnudki vaja – olin vaatajana seal Muinas-Eestis sees. Justkui neljas vend Linda poegade seas. Lavastaja Karl Laumets on ka ise teinud dramatiseeringu ja kärpinud ühtkomateist, kuid jätnud alles suurema osa seikluslikust loost. Näiteks Kalevi surma järel Linda nutust Ülemiste järve tekkimisest, ega ka Toompea tekkimisest kivide hauaks tassimisest pole siin juttu. Eks seda teavad kõik niigi. Küll tuuakse välja, et Linda on sündinud tedremunast ja see kuidas Piret Laurimaa mängitud Lindas on omajagu tetre (eriti pealiigutustes), on tabav, oluline ning õnnestunud pisidetail. Üldse on liikumisel täiesti omaette väärtus selles lavastuses. See on nii hästi seatud ning üks lavastuse ohoo-esilekutsujaid. Samuti nagu kunstnikutöö. Seda eriti parukates, sest draamalavastustes näeb viimasel ajal parukaid harva. Lisaks veel ka natuke grimmi. Kuid kogu lava on omamoodi lahendatud. Kahel tasandil kõrguse mõttes, aga kahes dimensioonis ka alumisel laval – püstiste puulattide ees ja nende taga/vahel. Eeslava on kaetud kui kuivanud lehtede sarnase puruga ja need tõusevad kergelt ka õhku kui keegi jalaga lööb või kogu keha katvate kostüümidega sarvik või tema sõdalased sellel keerutavad. Veel üks muinasjutuline efekt… eriti veel sellele materjalile natuke udulikku tossu lastes… Kostüümid on jutustajal ja Kalevipojal ning tema semudel lihtsamat sorti, aga kõigil teistel – muinasjutulisematel tegelastel – fantaasiarikkad ja “ilusad” ning jällegi muinasjututegelastele kohaselt põnevad. Lava tagaseinal on suurema osa etendusest juba mainitud püstised puitlauad ja nendele lastakse pidevalt videot, mis muutis terve lavaruumi liikuvaks, tuuliseks või jällegi rahulikuks, vastavalt sellele, kas fookuses oli see videopilt või intensiivsem valgus, mis staatilisemat hetke/kohta hoidis. Minu arvates see Kristjan Suitsu loodud Muinas-Eesti atmosfäär läbi kunstnikutöö koos video- ja valguskujundusega kokku on lausa vapustavalt hea!
Ja siis need karakterid! Kõige vähem karikatuurseks ning mingis mõttes tavalisemaks, samas vaidlusiäratavamaks kujunes Kalevipoeg ise. Norida nimelt tahaks sellepärast, et minu ettekujutus Kalevipojast ei vasta päris sellisele õblukesele ja tumedate juuste tegelasele. Kalevipoeg oleks minu arvates pidanud olema see kõige suurem, kõige tugevam, valgete juustega ja võimas – pigem ehk Kalevipoja sõpra mänginud Tanel Jonas’e moodi. Tanel on teine, kellele teiste trupiliikmetega võrdselt mängulisi karakterrolle ei jagunud. Ka tema on tõsisem ning teineteisega sarnasemates tegelastes. Kuigi tema hääl on võimas ja kõlav, nagu alati. Justkui ooperilaulja kõlaga. Karl Laumetsa mäng on iseenesest toodud lavale kogu hingega ja füüsiliselt hoogsalt ning ta loob Kalevipojast omamoodi (temamoodi) karakteri. Kuid see, miks ema Linda just teda tundub kõige rohkem hoidvat kui oma pesamuna, see läheb jällegi Karli kujuga kokku, samas kui see vendadest tugevamaks kasvamine jääb õige pisut küsimärgiliga. Samuti seega kiviviskevõistluse võit ning seeläbi kuningaks saamine.
Esimene naermaajav hetk saabub siis kui Karol Kuntsel Soome tuuslarina lavale tuiskab. Käbedalt liikuv ja väikse vanapagana moodi tegelane kimbutab Lindat, kes Kalevi naisena on uhke ja minu arvates Piret Laurimaa üks kõige õnnestunumaid tegelasi viimastel aastatel. Samas kui Karoli tähtkarakteriks jääbki tuuslar, siis Piret teeb lisaks Lindale veel vähemalt sama mahlakad rollid vana raugana ja vanima põrgupiigana. See linnulikult liikuv ja uhke peakattega Linda on ikka tõeline vaatepilt!
Olid mõned hetked kui tekib ka tunne (näiteks kui tuuslar minestab, kuigi võiks arvata, et ta seal sureb ja see jääb visuaalis natuke selgusetuks, et Linda muutub kivikujuks), et hea kui on Kalevipoja tekstiga kursis ning seetõttu saab paremini aru, mis tegelikult toimub. Kuid see kes teksti ei tea, selle jaoks on ka kõik arusaadav, lihtsalt teatud nüansid jäävad ühildamata ning lugu siis jookseb just nii, nagu see on dramatiseeritud ja laval ettemängitud.
Kalevipoeg ujub saarele ning kohtub seal Piret Krummi esitatava saarepiigaga. Mõnus oli üle pika aja jälle Piretit uues rollis näha. Selles esimeses ülesastumises haldjalik, valge, kurvameelne. Parukas ja meik on Pireti tundmatuseni ära moonutanud, ainult häälest tunneb ta ära. Samas mängib ta täiesti arusaadavaks, miks Kalevipoeg temast huvitub. Ja milline kontrast tema teise tippstseeni-karakteri, ehk noorima põrgupiigaga… oh need põrgupiigad ja Piret Krumm veel neist eriti…
Tallinna ja Tartu loomine läks mul kõrvust, võib-olla jäid needki dramatiseeringust välja, aga sama hästi võisin ma mõnesse lummavasse stseeni lihtsalt mõtetega kinni jääda ning Anu Lamp tulistas oma jutustavat teksti sellise tempostatusega, et ka selle kuulamise imetlus võis hägustada tegeliku sõnumi vastuvõtu mingites kohtades. Anu Lamp on väärt mingit erilist auhinda oma rolli eest. Selline teksti maht ning väiksed kõrvalekalded näiteks lindudena, mille ta tikib oma muu tekstikanga sisse on täiesti imeline. Ma võiksin tema jutustamist kuulama jäädagi. Mis ime läbi ta enda õpilane Karl on oma õpetaja sellist rolli ja veel Tartusse tegema meelitanud, on ilmselt nende omavaheline teema, millest tahaks küll täpsemalt teada. Ma ei kujutaks kedagi Eesti teatrites seda rolli paremini tegemas. Ju Anu ilmselgelt hindab ja armastab/austab Karli väga. Üldse huvitav, et viimasel ajal on Vanemuine kutsunud ja saanud oma draamatükkidele mitmeid Tallinna teatrite näitlejaid või lavastajaid – Ivo Uukkivi Laineid murdes, Tõnu Oja Teineteiseta, Hendrik Toompere Faust ja nüüd siis ka Anu… ma leian, et selline vere-segamine toob ainult head! Kohe on oodata ka Pepeljajevilt Taaralinnas, Eesti vanimas teatris, lavale just nimelt eelmainitud Kivirähki, ehk Mees, kes teadis ussisõnu.
Edasi tulevad Kalevipojas mängu mõned nö. “näota” tegelased – sorts ja mõõk. Ning üks etenduse tipphetki – kohtumine siiliga. Möödus tegelikult lühike hetk enne kui sai aru, keda “häbelik” Marika Barabanštšikova esitab… piidlemas Kalevipoega kaitsvaks põõsaks olevate puulattide vahelt. Julgemata nähtavale ilmuda, soovitab ta Kalevipojal ikka “serviti lüüa” ning Kalevipoeg kingib loomale selle eest okkalise kasuka. See kuidas kunstnik on “siili” lahendanud on jällegi üks eriline lahendus. Ja see kuidas Marika oma siilipoisi mängimist täie naudinguga on võtnud – fantastiline! Pisikene siiliroll muuta selliseks meeldejäävaks karakteriks, nagu ju ka tundub, et see on rahvale eeposes mõjunud – ikka teatakse vähemalt seda Kalevipojast, et too siililt nõu sai, isegi need, kes palju midagi muud eeposest ei teagi 🙂 Marikal tulevad ka kõik need tema väiksemad ja suuremad, nähtavamad ja kostüümi mattunud rollid väga eriilmelised ja huvitavad välja, nagu tervel trupil, kuid lisaks siilile on tal teine tõeline tähtroll ka keskmise põrgupiigana!
Ma siin järjest kiidan kõiki “põrgupiigasid” – mõlemad Piretid ja Marika… terve lavastuse tõeline nael ning üks meeldejäävamaid ning koomilisemaid stseene! Oleksin etenduse lõppedes tahtnud püsti seista eriti lavastuse neljale naisnäitlejale ja just eriti sellele stseenile, kis 3 neist säravad eriliselt heledalt. Tegelikult olekski see lavastus olnud väärt seisvaid ovatsioone, kuid sellest mõne hetke pärast… Niisiis põrgupiigad – hädaldamas oma meestenäljas… samas sarvikut kartes ja üht mehepoegagi näha ihates ning ühtlasi sealt põrgust minema pääsemisest unistades… ent kes see ikka põrgusse vabatahtlikult tuleb – no muidugi – Kalevipoeg! Hiljem saavad Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg neist kolmest neiust veel lisanaljade saatel endale naised… Kuid vahepeal siseneb mängu ka Riho Kütsari karakteritest seekord parim. Kuigi teda ennast selle kostüümi alt näha polegi, on ta selles võimas põrguline ja mängib oma häälega moonutades seda õige pisut, mis muudab sellest tema elukast veelgi ägedama ja muinasjutulisema. Ma isegi üllatusin, et selline täiesti teistmoodi ja mingis mõttes isegi ootamatu karakter Kütsarilt! Sellised üllatused näitavad, et näitleja leiab endast üha uusi külgi ja talle ilmselgelt ka endale meeldib see, mida ta teeb. Ning see omakorda jõuab ka publikuni.
Vahemärkusena kiidan ka efektirikast, väga tabavat ja õnnestunult toetavat dramaatilist heliriba, mille loojaks on Robert Jürjendal.
Kolmas vaatus kisub liiga tõsiseks. Ega midagi ju teha pole kui tekst on selline (ja kahjuks on ka vaatused just sellises järjekorras), aga paratamatult kisub see ka hoo ning kogu tüki sisemise põlemise alla. Justkui lavastuslikult ei lase ka Laumetsenam fantaasial siin sõjakas vaatuses nii palju lennata. Tundub, et ta on proovinud seda lavaruumi muutes lahendada ning huvitavamaks teha, kuid millegipärast sellest ei piisa. Kas ehk penilastega või murutütardega oleks nende tõsiste sõdade vahele saanud kuidagigi mingit tuuslari, siili ja põrgupiigadega võrdset kui mitte tekstilist, siis visuaalset koomikat sisse tuua? Takkaotsa tulid ju veel ka surmad lõpetuseks… Mina ei saa kogu selle fantaasirikka lavastuse kahe esimese vaatuse otsa hakata enam vinguma, sest minu jaoks on ka siiani juba ühe lavastuse kohta piisavalt kõike, ent ometi just see tagasi tõsiseks ja algusest veelgi tõsisemaks muutumine, ei lasknud minul etenduse lõppedes toolilt aplodeerima tõusta, kuigi tervikelamus seda olekski väärinud.
Hinnang: 5- (see on lavastus, mis kindlasti jagab inimesed kaheks, need kelle jaoks kogu regivärsis tekst ja tuttav Kalevipoja-eepos on tüütu… kuigi ka nende jaoks kindlasti on need lahedad koomilised pärlid siin sees mõnusalt elavad ja särtsuvad stseenid, aga on ka minusuguseid, kelle jaoks oli see igati vääriline suurteose laval elustamine, kogu oma muinasjutulises fantaasiarikkuses igati põnevalt ja kunstiliselt väga kõrgel tasemel suudetud nii dünaamiliselt sellisesse staatilisse ruumi elama panna, nagu seda on üks teatrilava. Minu teada peaks see veel kõige lisaks olema Karl Laumetsa debüütlavastus! See on väga paljulubav ning paneb lausa ootama tema järgmisi lavastusi! Eriliselt mõnusaks osutusid kõik need põnevad karakterrollid ja võimsuselt ei jäänud see raamatukaante vahel olevale tekstile kuidagi alla. Jah, natuke kärbitud, aga selleks, et mahuks 3 tunni sisse ning püsiks võimalikult põneva rännakuna, milles igal sammul ja pidevalt midagi üllatavat toimuks, kas sisuliselt, lavastuslikult või mänguliselt – peaaegu, et ideaalne dramatiseering. Kui veel kolmas vaatus oleks teise vaatusega võrdne olnud, olekski see olnud täiesti ideaalne. Minu enda teatrikaaslane ja taga istunud paar selgelt ootasid lõppu, kuid osa saalist ja mina, küll tagantjärgi kahju, aga ainult oma hinges koos nendega tõusime esietendusel püsti aplodeerima. Oh milline trupp – milline tuuslar, millised põrgupiigad, milline Linda, milline siil, milline sarvik ja milline jutustaja!!! Kunstniku ja lavastajatöö kiitmast väsimata! Julgeksin igatahes soovitada!)