Kas Heddale võiks kaasa tunda?
Henrik Ibseni näidendid on püsinud pea poolteist sajandit maailma sõnalavastusteatrite meelisrepertuaaris eelkõige huvitavate ning erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvate karakterite tõttu. Enamikus tema ajaproovile vastu pidanud draamades on seesuguseid rolle mitu, võimaldades seega tänuväärset tööd nii mees- kui ka naisnäitlejaile. Eredaile tegelaskujudele lisandub autori suurepärane fabuleerimisoskus.
Samas, mida aeg edasi, seda selgemalt ilmneb ka üks Ibseni näidendite nõrkus: peegeldades enamikul juhtudel just autori kaasaja ühiskonna moraalseid ja sotsiaalseid vastuolusid, on sealsed konfliktid ja nendele antud lahendused sajandi jooksul mõnevõrra aegunud, sest piir ühiskonnas lubatava ja lubamatu, heakskiidetava ja hukkamõistetava vahel on suuresti nihkunud. Shakespeareʼi tragöödiate võimu ja vaimu, armastuse ja vihkamise, usalduse ja reetmise üldinimlikud vastuolud on ajaülesed ning seetõttu laval kergesti ajakohastatavad. Ibseni puhul on asi mõneti keerulisem: kui kanda nende tegevus 21. sajandisse, tunduvad nii mõnedki tegelaste valikud ja hinnangud, hirmud ja rõõmud meile ajast ja arust ning panevad õlgu kehitama. Seetõttu seisab praegu Ibsenit lavastava näitejuhi ees küsimus: mida ja kuidas selle tekstiga just praegu öelda?
Põhimõtteliselt sama küsimusega silmitsi seisab lavastaja muidugi enne mistahes näidendi esimest proovi, kuid kuna Ibseni draamad on well-made-playʼd, võib tekkida illusioon nende isemängivusest. Paraku võib see «isemängivus» just Ibseni puhul anda tulemuseks muuseumilaadse psühholoogilise teatri, mille huviväärsuse määrab ära vaid mõne näitleja andemastaap.
«Hedda Gableris» jääb tänapäeva vaatajale mõistmatuks, kuidas saab vaid professoripalga eest osta suure maja, palgata teenijad ning lubada kinkida abikaasale ratsahobune. Või mis mõtet on käsikirja põletamisel, kui kõik tekstid on niikuinii arvuti kõvakettal või hoopiksi pilves (meenub, kuidas tuntud saksa lavastaja Thomas Ostermeier pani selle vastuolu ületamiseks Hedda haamriga sülearvutit lõhkuma). Pole ka kuulda olnud, et mõni daam oleks viimasel ajal endale püstoli abil otsa teinud. Välisest ajakohastamisest pole aga Ibseni puhul erilist abi, sest see lõhuks olmelise tegevusloogika.
Vanemuine on teinud küll targasti, valides lavastuse aluseks Brian Frieli tekstitöötluse, kus on mõningad autori vihjed lahti kirjutatud, kuid ajastu ja karakterite muutmisele pole temagi läinud.
Alles aasta tagasi Toompea teatrikooli dramaturgidiplomiga lõpetanud Mehis Pihlale oli «Hedda Gabler» juba neljas lavastus n-ö suurtes riigiteatrites, kuid esimene kokkupuude klassikalise näidendi ning ka kogenud näitlejatega. On hea meel tõdeda, et üldjoontes on ta ülesandega hästi hakkama saanud. Vältides postmodernistlike moonutuste ahvatlusi, oleks ta ehk siiski võinud endale lubada võimsamaidki kujuneid, millise ootuse lavastuse proloog ka tekitab.
Mängitakse Ibseni aega, kuigi võib täheldada mõningast vastuolu Pille Jänese ajastutruude kostüümide ning Kristjan Suitsu pigem tänapäeva disainijoonega kujunduse vahel. Loo peategelaseks on selgelt valitud Hedda (Piret Laurimaa). 1975. aastal tõestas samal laval Evald Hermaküla, et näidendit annab tõlgendada ka Eilert Lövborgi isikutragöödiana, keda lavastaja ise tol korral kaasahaaravalt ja tegelikult ju omaenese eluprobleemide pealt mängis.
Jäi mulje, et Pihla on püüdnud meile näidata teisi tegelasi läbi Hedda pilgu, mistõttu nad mõjuvad kohati groteskselt ja ebaadekvaatseltki. Eriti käib see Karol Kuntseli Jörgen Tesmani, Külliki Saldre tädi Julle ja Ene Järvise Berte kohta. Aga tahtlikku ülepingutatust võis märgata ka Maria Annuse Thea Elvstedi sulnis headuses ning Jüri Lumiste assessor Bracki grimmigagi rõhutatud saatanlikkuses. Kui see on tõesti olnud lavastaja eesmärk, siis täidavad näitlejad oma ülesannet täpselt, kujutamaks aristokraadist Heddale vastuvõetamatult tühist ja madalalaubalist seltskonda. Hedda viimaseks lootuseks jääb kunagine paleus Lövborg, aga kui toogi ei suuda olla tõeliselt vaba oma himudest ning tõusta kõrgemale igapäevaelu räpasusest, siis ei jää Heddal üle muud kui valida vabasurm.
Sellises lahenduses pole etteheiteid ka Margus Pranglile, kelle Eilertis puudub nii Hermakülale kui ka draamateatris 1993. aastal seda rolli mänginud Lembit Ulfsakile omane isiksuse mastaap ning valuline tragism. Neis kunagistes esitustes elasime kaasa «suurele vaimule, kes varisend», Prangel mängib pigem inimest, kel pole jõudu suurvaimuks tõustagi (jääb küsimus, miks ei valinud teater Lövborgi rolli Hannes Kaljujärve).
Piret Laurimaa kujutab Heddat jõuliselt ning igal hetkel mänguvälja valitsedes. Ta on napp, kuid väga täpne kõigis oma liigutustes, pilkudes ja intonatsioonides ning seetõttu ka pidevalt huviga jälgitav. Laurimaa Hedda väline olek meenutab Ülle Kaljuste erakordselt mastaapsena meelde jäänud kindralitütart 1993. aasta Katri Kaasik-Aaslavi lavastusest. Tookord mängis aga loo lõpplahenduse välja sama mastaapne ja jõuline Mikk Mikiver assessor Bracki rollis ning me mõistsime, et uhkele Heddale olnuks täiesti võimatu jääda sellise kurja geeniuse šantažeeritavaks.
Laurimaa Hedda on teistest tegelastest isiksusena aga niivõrd üle, et tekib küsimus, kas selliste kääbuste pärast tasub ikka end (autori tahtel) maha lasta. Jõudude tasakaalustamatuse tõttu hakkab see Hedda lõppkokkuvõttes mõjuma mitte väljapääsmatusse olukorda sattunud traagilise kangelannana, vaid pigem pahelise naisena, kelle kirg on tema võrku sattunud inimestega manipuleerimine ja kelle viib hukuni nende manipulatsioonide ebaõnnestumine.
Kui esimesel (Kaljuste mängitud) juhul võisime Heddale kaasa tunda, siis seekordsel (Laurimaa mängitud) juhul tekib pigem suhtumine «patule paras palk», mis lähendab teda hoopis 1975. aastal Liina Orlova kehastatud Heddale.
Nende heietustega Hedda võimalike tähenduste üle ei taha ma aga kuidagi vähendada tunnustust kogu trupi heale tööle Mehis Pihla valitud tõlgenduse raames ning rõõmu sellest, et Vanemuise repertuaar on täienenud psühholoogilises stiilis klassikalavastusega.