Kas sama teatritükk Ugalas ja Vanemuises erineb palju?
Tartu Postimees, Raimu Hanson
Tom Stoppardi «Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud» tuli esietendusena Ugalas vaatajate ette läinud reedel. Tartu-esietendus on täna õhtul Vanemuise väikeses majas. Kas need esietendused erinevad teineteisest väga palju?
Vastab lavastaja ja Ugala teatri juht Heiti Pakk
Ei erine. See on ikkagi kahe teatri ühistöö, see on ühe ja sama asja tegemine koos. Kaks teatrit tegid ikkagi ühte ja mitte kahte asja.
Selleks, et lavastus oleks mõlemal laval võimalikult sarnane, et vaatajad näeksid kindlasti ühte ja sama asja nii Ugalas kui ka Vanemuises, «ehitasime» Ugala lavale Vanemuise lava.
Ugala suures saalis on Eesti kõige laiem lava. Selleks, et mahuksime kindlasti Vanemuise väikesesse majja mängima, me n-ö tegime Ugala lava kitsamaks. Me ei kasuta ka pöördlava, sest Vanemuise väikeses majas seda ei ole.
Kas tehnilisi proove on pärast esietendust Viljandis nüüd Tartus samuti vaja teha?
Loomulikult. Ükskõik kuhu teise teatrisse lavastusega väljasõitmisel tuleb juba ainult prožektorite seadmiseks kulutada hea mitu tundi ja teha mitu proovi.
Ugala uus valguspark on hästi võimas. Et lavastuse valguskujundus oleks mõlemas teatris võimalikult sarnane, jälgisime hoolega seda, et me igasuguste imeviguritega, mis meil on, liiale ei läheks.
Suur erinevus on see, et Vanemuise väikeses majas on lavatagused ruumid – need, kuhu välja minna, kust sisse tulla, kuhu lükata dekoratsioonid – palju väiksemad. Seepärast peame tehnilistes proovides harjutama ka seda, kuidas see kõik koos näitlejatega välja tuleb.
Kas peaproov Vanemuises on neljapäeval, samal päeval, mil on ka Tartu-esietendus?
Jah. Me teeme läbi näiteks kõik sisse- ja väljatulemised. Tükk on nii valmis, et meil ei ole mõtet teksti harjutada. Pealegi on see nii pikk, et kaks korda päevas väsitab lihtsalt näitlejad ära. Nii et teeme pooleldi tehnilise proovi koos näitlejatega.
Küsiksin ka kriitika kohta. «Utoopia …» sai Andres Laasiku käest teisipäevases Eesti Päevalehes kiita ja Rein Veidemann võttis samal päeval lavastusest Postimehes pikalt kirjutada. Kui lavastajal oleks nüüd võimalus nende arvamuse kohta midagi ütelda, mida me siis kuuleksime?
Need kaks artiklit olid väga erinevad ja täiendasid teineteist väga hästi.
Veidemann mõtestab Stoppardi näidendit, ja ma olen täiesti nõus tema üldistustega. Võibolla ma jagaksin natukene rohkem autori ja peategelase pessimismi, mulle tundub, et Veidemann isikuna võibolla natuke veel loodab utoopia peale. Ei Stoppard, Herzen ega Heiti Pakk ei looda, me tahame ikkagi näidata, et Herzenil oli õigus pessimismile.
Eesti Päevalehe artikkel on väga läbinägelik ja ilusate kujunditega, võrdlemaks neid Stoppardi näidendi «Utoopia rannik» kolme osa lavastust, mis on Eestis tehtud.
Artiklis on ka kirjas, mille poolest erinevad Malmsteni Herzen ja Taalmaa Herzen. Olen ka sellega nõus, kuigi ma ei tea, kas julgeksin nimetada maavillaseks seda, mis Taalmaa teeb, aga jõulisem ja tegusam on ta kindlasti.
See Herzeni eluperiood, mida Malmsten kehastab, oligi selline pettumuste ja suurte isiklike raskuste tõttu äravajumine. Nüüd näeme kolmandas osas, kuidas ta tõuseb jälle tuhast korraks tõelise tähena, määrab Venemaa saatust ja peab lõpuks siiski alla andma uutele jõududele.
Kas uuest aastast, kui Ugala teatri juhi amet on maha pandud, jääb aega lavastamiseks rohkem?
Kui võimalus antakse … Tahaksin väga Ugalas lavastada, sest ma olen aasta jooksul ja nüüd eriti «Utoopia» tegemise ajal avastanud, kui hea, ühtne ja küps trupp on Ugalas.
Ma ei tea teist Eesti teatrit, kus on niisuguste vanusevahedega seltskond, et kui on tarvis vanainimest mängida, saabki heas vormis vana näitleja seda osa mängida – ei pea noort näitlejat halliks tegema. Ja noored on Ugalas samuti tublid. Nii et teeksin hea meelega, kui jumal ja valitsus annavad.
Tom Stoppardi triloogia kaks esimest osa tulid lavale tänavu kevadel Tallinna linnateatri ja Eesti draamateatri ühistöös: linnateatris Priit Pedajase lavastus 9. märtsil ja draamateatris Elmo Nüganeni lavastus 20. märtsil.