Kauksi Ülle ja Taarka viis kokku Töörahva Elu

Sven Karja usutles Obinitsas Kauksi Üllet ja sai teada, et võru keel on kõige laulvam keel, milles kõik asjad kõlavad paremini kui muidu.
Teretame ja astume tuppa. Oleme õigel ajal tulnud, kõige noorem pereliige Leelo (1 aasta ja 3 kuud) magab tagakambris sügavat und. Nii on Leelo emal mahti ka sõna juttu ajada.
Ülle, sa ise oled Võrumaalt pärit, aga nüüd jätsid “ võru asja” sinnapaika ja ajad hoopis “setu asja”, kirjutasid näidendi setu kõige kuulsamast lauluemast. Kas sa oled nüüd võrukeste jaoks “ülejooksik”?
Osade silmin iks.
Jäämegi niimoodi kahes keeles rääkima: ­mina eesti keeles, Ülle rohkem kohalikus keeles. Muu hulgas poetab ta oma jutu sisse ka selliseid vähe kentsakalt kõlavaid verbe nagu “orginisiirma” ja “filosofiirma”. Elav keel peab olema pidevas muutumises, arvab Ülle, kes muide tõlkis võru keelde Hasso Krulli loengu Freudist. Ja Võru Instituudi omad on tegelenud arvuti(puutri)sõnavara väljamõtlemisega. Printimise käsklus on näiteks Trükiq! ja paljundusmasin manomassin (s.t masin, mis teeb mano e juurde).
Aga on siis võro ja setu vahel ka kunagi mingit vastasseisu olnud?
Ajalooliselt, alates 13. sajandist, on see olnud üks hõim. Edaspidi liikusid võru ja setu rohkem eri sfääridesse, võru saksa, setu vene mõjualale, keelemurrakud ei sulandunud ka ühte. Setud ei unustanud ka oma vanaaegset elukorraldust, jätsid oma Peko alles. Eestlaste tänane kultuur on sündinud sajandeid enne, aga eestlane on oma mineviku ära unustanud. Selle aja, kus nad matsid oma surnud toa põranda alla ja sel kombel esivanematega edasi suhtlesid. Kui Setumaa 1920. aastal Eesti Vabariiki võeti, tuli eestlane siia nagu valge mees indiaanlaste juurde. Aga leidus ka entusiaste, kes hakkasid setu rahvaluulet koguma ja laulupidusid korraldama. Eestlane võttis omaks Noor-Eesti loosungi, et õige eestlane peab nelja keelt kõnelema ja sonette kirjutama. Mitte et lood oma kultuuri, vaid õpid ära võõra. Võõras on ikka parem.
Kuidas kohalik rahvas vana aja kombeid hindab?
Pulmi ikka tehakse, aga seda õiget, kolmepäevast varianti on vähe. Folklooriansamblid muidugi tegutsevad. Ja muidugi see kuningriigi värk. Seda tahaks pikendada, ühe-kahe päeva pealt nädalani viia. Mõni inimene peab enne kuskil kaugel ära käima ja alles pärast seda, New Age’i, Buddha või iiri rahvalulude kaudu avastab, et meil siin on seesama teekond maha käidud.
Mis setut eestlasest eristab?
Kriitilisem maailmavaade. Ja vanaaegsem elulaad – kui tehti tööd, siis tehti tööd, kui pandi pidu, siis oli pidu põlvini.
See on Vanemuise näitlejatel juba mitmes tükk võõras keeles maha mängida. Kas neil keel sõlme ei jookse?
Oh, need on nii head näitlejad, et nad mängivad kõik välja. Kehakeel ja tunnetus aitavad ka. Kui näitleja on andekas, ei heiduta teda ükski keel ega ükski roll.
Kuidas sa Taarkani jõudsid?
13aastasena lugesin Võru rajoonilehest Töörahva elu järjejuttu Taarkast. Sain teada, et oli olnud selline ­lauluema, kes kogu aeg laulis, peaaegu ei rääkinudki. Alates 1981. aastast olen tegelenud setu folklooriga. Mina jään kordama, et eesti luule kuldaeg oli regilaul. 1988, kui algas uus setu rahvuslik liikumine, tuli mõte teha üks ooperi või opereti moodi näitemäng, oma lauludega, oma pobleemidega, oma kostüümidega.
Esimene asi, mis ma teatri jaoks tegin, oli Kangro Bernardi “Hundi” ümberpanek võro keelde. Selle tellis tookordne Võru Rahvateater, nad kurtsid, et nad mängiks küll kohalikke materjale, aga ei ole repertuaari. Noh, ei saanud neist selle tegijat, tegid hoopis “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Hiljem sattus see näidend Mäeotsa Ainile pihku, kes selle Vanemuises ka lavastas. Ain lavastas ka näidendi “Pühak” Viitina mõisaprouast Barbara von Krüdenerist. Kui Merca selle ära mängis, ütles ta, et järgmisena ta tahaks mängida üht hirmsat naisterahvast. 2001. aastal rippus Taarka pilt kirik-koolimajas üleval, üks kohalik leelonaine läks mööda, lõi risti ette ja pomises: “Võeh, määne jõledu naasetükk!” Kaheksakümmend aastat pärast lauliku surma! Samal aastal tulingi Obinitsa, hakkasin materjali korjama, lukustasin ennast tuppa ja kirjutasin Taarka-näidendi valmis. Mul old oma tutvusringkonnast prototüübid ka, nii et mitte üks, vaid mitu. Taarka ise on nelja-viie naise pealt kokku kirjutatud.
Oma kõige esimese näidendi tegin 5. klassis. Pidi tulema kevadpidu ja õpetaja õpetas selleks mingeid kevadelaulukesi. Minu meelest oli see tobe (“tuu oll nõmõ”, ütleb Ülle) ja kirjutasin ise terve näidendi. Ikka kevade tulekust ja et poiss ja tüdruk lähevad jalutama ja kuidas karu üles aeti. Õpetaja oligi nii tore, et lavastas selle näidendi. Aastaid hiljem sattusin jälle oma kooli peole ja mis ma näen?! Jälle mängisid lapsed minu kevade tulemise näidendit.
Põhja poolt eestlasele mõjub võru keel vähe koomiliselt, kas see võimaldab ikka näidendis traagilisemaid teemasid ka edasi anda?
Muidugi! Sa Lõkõriq’ plaadi pealt seda Merca tehtud setu räppi tead, see on ikka armastusluule tipp. Ma proovisin korra Webberi “Memoryt” ka tõlkida, see kõlas nii südantõhestavalt.
Ülle tõmbab õhku kopsudesse ja hakkab valjusti laulma. “Süäüü, larm vakka oma jäänüüü… ta-ra-ra-ra-ra-raaaa…”
Võru keel on musikaalne keel. Edgar Allan Poe “Kellad” kõlab võru keeles palju laulvamalt. Sellepärast olekski parem võru keeles ooperit ja operetti teha. Eesti teatri ja filmi dialoogid on üsna kehvad. Kardetakse kõnekeelt sisse panna, kõik tahavad nii peened olla. Ühes tükis, kus tegevus oli 13. sajandil, oli lause: “Vangid on oma kongidest väljunud…
Mis töö sul praegu arvutis pooleli on?
Praegu ei ole midagi, aga peas on küpsemas mitu tööd. Kui tahetakse ühest sellisest, nagu seal hällis magab, inimest kasvatada, nõuab see vähemalt 80% energiat. Aga muidu tahaks kirjutada veel ühe näitemängu Metsuri Marjele mängimiseks.

* *

Hakkame askeldama. Kohe ärkab kõrvaltoas magaja üles, siis tuleb temaga tegeleda ja siis tahab Ülle minna proovi piidlema ja konsulteerima. Köögiuks läheb lahti. Metsuri Marje on tulnud proovi vaheajal sisse vaatama. Jutt lähebki uuele näidendile.
“Aga pane sa toda hingelist poolt ka sisse!” palub Marje.
“Panõ iks!” lubab Ülle.